Vaieldav. Liikluses on sul terve posu reegleid, millele vastavad olukorrad peab masin smalt ära tundma ja siis neile vastavad otsused langetama. À la kas hobuvankriga kehtib parema käe reegel. Aga ratsahobusega? Aga suure koeraga. Mine tee neil vahet.trs kirjutas:No tegelikult praktikas ei ole see autonoomsus maastikul liikudes sugugi nii lihtne, sest võimalikke kombinatsioone ja stsenaariume on kordades rohkem ning anduritel keerulisem jälgida. Samuti on siin küsimus selles, kuidas see igas suunas kõike kiirgav kuubik vastase jaoks välja näeb. Samuti olukorrad, kus segatakse sidet ja positsioneerimist(suht standard olukorrad). Selles mõttes ei ole päris nõus, et maastikul majandamine oleks lihtsam kui linnas.
Maastikul on selle võrra reegleid vähem: ära millelegi otsa sõida ja ära ümber mine. "Millegi" puhul on oluline vahet teha põõsal ja rändrahnul (piltlikult öeldes). Samuti tuleb kasuks võime teel püsida.
Nüüd eespool on näidatud, et "igas suunas kiirgamine" ei ole igal ajahetkel hädavajalik. Segamiskindluse pärast ma väga ei muretse. Piisavalt hästi valitud sagedushüplemise ja modulatsiooni mudeli abil on võimalik luua olukord, kus segajal võtab sobiva segamissignaali moduleerimine piisavalt kaua aega, et selle ajaga jõutakse edastada piisav kogus infot ja hüpata uuele sagedusele, modulatsioonile ja kodeeringule. Tänapäeval suudetakse sidet pidada ka võimsa valgesagedusliku mõra tingimustes samal sagedusel. Segamine on samuti muutunud päris keeruliseks. Pigem on probleem selles, et raadioeetris pidevalt "mölisemine" muudab selle karbi sihtmärgiks, aga seda on võimalik teataud piirides vältida, nagu eespool näidatud. Siiski mitte 100% (ümbert nurga lasersidet ei pea).