REAALSUS: COVID-19 pandeemia

[Tundmatu sõdur nr. 4]

"Eesti dr House": doktor Edward Laane tunnistab, kuidas ta saarlasi ravis ja uurimise alla sattus

Kahekordse doktorikraadiga Kuressaare haigla ravijuht Edward Laane (47) julges COVID-19 patsiente ravida malaaria¬ravimiga Plaquenil, kuna oli oma doktoritööd tehes uurinud ravimi toimeaine hüdroksüklorokviini mõju.


„Ta on nagu Eesti oma dr House või dr Martin.“ Nii ütleb Edward Laane kohta tema mõni aasta noorem vend Andreas Laane, Alexela Groupi juhatuse esimees. Ta on lapsest saadik näinud venna tõusu tipparstiks. Kerge see teekond polnud.
„Ets oli Nõukogude Liidu noortekoondise kandidaat tennises ja käis pidevalt võistlemas kogu NSV Liidus. Ta tegi päevas 5–6 tundi trenni, kuid koolis õppis ainult viitele ja keskkooli lõpetas kuldmedaliga. Edward oli iseõppija, sest kogu koolimaterjal tuli tal iseseisvalt selgeks teha.”
Kui Edward Laane läks vanemate eeskujul arstiks õppima, kaitses ta hematoloogina doktorikraadi nii Tartu Ülikoolis kui Rootsis Karolinska Instituudis.
„Tartus õppis ta nii, et pärast loenguid tuli koju, istus laua taha, kirjutas kõik loengutes räägitu üle ja luges veel tundide kaupa juurde. Rootsis tegi laboris katseid, ööbis päevade kaupa haiglas, tööpäevad olid 18tunnised. Võib kindlalt öelda, et esikohal on tal patsiendid ja ravi ning alles siis lähedased inimesed,“ teab Andreas.

Kui Edward Laane kaks aastat tagasi Põhja-Eesti Regionaalhaiglast lahkus, oli tal erialaliselt justkui sein ees. Areneda polnud kuskile. Laste tõttu ei tahtnud ta välismaale tööle minna ja valis uueks töökohaks Kuressaare haigla.
Möödunud pühapäeval istus dr Laane, mask ees, keset Kuressaare linna üksikul toolil, osaledes vaiksel meeleavaldusel Saaremaa piirangute lõpetamise toetuseks. Viimastel päevadel pole haiglasse uusi COVID-19 patsiente tulnud. Puhangut ei tohiks enam olla.
Valitsus tuligi sellele nõudmisele vastu.

Kas on siis praegu juhtunud see, mida teadlased ennustasid, et viirus muteerub ja leebub?

See võib nii olla. Uus koroonaviirus on RNA-viirus ning tal on erinevad tüved, nagu gripil. Ma olen lugenud kahest Hiina tüvest, L-tüvest ja S-tüvest, kus eri tüüpidel on erinev nakatamisjõud, samuti Austria ning Itaalia tüvest. Tõesti võib nii olla, et Eestis ringleb leebem tüvi, mis pole nii kuri nagu Itaalias ringlev tüvi. Minu kõhutunne ütleb, et koroonaviirusega võib tekkida sama olukord nagu gripiga – igal aastal me vaktsineerime end teatud tüve vastu. Seega, vaktsiinid tulevad just ohtlikumate tüvede vastu ja vaktsineerima peab igal aastal.

Kas osalesite ka märtsi algul võrkpallivõistlustel või NOMi festivalil?

Jaa, ma olin 6. märtsil NOMi galaõhtusöögil, aga ma jäin sinna väga hiljaks. Haigeks ma ei jäänud.

Kas mäletate seda hetke, kui COVID-19 teie haiglasse jõudis?

26. veebruaril, kui Eestis esimest korda koroonadiagnoos kinnitati, saime terviseameti esimese eeskirja, mille järgi ei tohtinud COVID-19 haigeid ravida maakondlikus haiglas. Oleksime pidanud nad kohe edasi suunama mandrile. Küllap riik tol hetkel mõtles, et haigeid tuleb vähe ja kõik nad saab panna nakkushaiglasse karantiini. Eesmärk oli kohalikud haiglad puhtad hoida.

Kuna võrkpallimänguga läks asi käest ära, siis andis terviseamet 19. märtsil kõikidele aktiivravihaiglatele siiski käsu, et nad peavad vastu võtma COVID-19 patsiente.
See tekitas haiglajuhtide seas väikese paanika, sest paljud haiglad polnud selleks valmis.

Mina seda ei tea, me olime oma haiglas siis väga ametis COVID-19 haigetele raviosakondade loomisega. Olime teinud pikalt ettevalmistusi COVID-19 haigete raviks, arvestasime, et peame neid haigeid ravima.

Te olite valmis igal juhul?

Jah, viiruse levik näitas, et suure tõenäosusega jõuab viirus ka meieni ja hakkasime varusid soetama juba jaanuari lõpus, esimene kiri apteeki läks 29.jaanuaril, päev enne seda, kui WHO kuulutas viiruse rahvusvaheliseks ohuks. Tellisime juurde isikukaitsevahendeid, ühekordseid kitleid, kirurgilisi maske, respiraatoreid, kindaid. Saime samuti aru, et kui viirus tuleb, siis peab meil olema ravimite varu jms.
Kaks päeva pärast NOMi festivali tegime esimese kriisikoosoleku, kuidas kaitsta töötajaid ja kas meil on desovahendeid, millele viirus võiks olla tundlik, jne. Tellisime kõike juurde. Järgmisel päeval tuligi esimene haigestunu. Siis läks lahti. Olime varem teinud lasteosakonna puhtaks ja 12. märtsil avasime seal COVID 0 ehk nn sorteerimisosakonna, kuhu kõik COVIDi-kahtlased suunasime.
Ja samal päeval (neljapäeval, 12. märtsil) hakkasime proove võtma. Reede õhtuks oli olukord nii intensiivne, et kiirabi oli umbes ja oli selge, et tavapärase tegutsemisega me laupäeval ühtegi uut kutset vastu võtta ei saa. Seetõttu lõime proovide võtmiseks drive-in-süsteemi, kuhu patsiendid tulid oma autoga proove andma. Kellel autot ei olnud, selle juurde sõitis kiirabi kohale. Nii teenindasime laupäeval ära kõik vanad kutsed ja ka osa uusi laupäevaseid kutseid.

Siis keelas terviseamet selle testimise ära.

Laupäeval ütles terviseamet, et me võiks mõelda, kas ikka tasub sellega jätkata. Ütlesime, me ei saa katkestada, sest on endiselt järjekord ja need on ikkagi kiirabikutsed, me ei korralda ju masstestimist, meil on sümptomitega inimesed. Aga esmaspäeval pidime testimise lõpetama.

Kas see oli viga terviseameti poolt?

Me ei saa öelda, et viga... Vihjed on sellised, et ei jätkunud teste. Aga seda peab terviseamet ise kommenteerima. Küllap mõeldi sellele, et jätkuks teste kõige kriitilisemale kontingendile.
Kas tajusite suhtumist, et Kuressaare haigla ei saa asjaga hakkama?
Meil endal pole kordagi olnud sellist tunnet, et me ei saaks hakkama. Kogu kollektiiv on olnud toetav ja entusiastlik. Olime kroonaviiruse puhanguks end hästi ette valmistanud. Väljastpoolt ei oska keegi hinnata teise haigla võimekust, enne kui pole koha peal kõike ise üle vaadanud.

Mõlemad terviseameti ¬kriisistaabi arstid, nii Arkadi Popov kui Ahti Varblane tulid teile külla, te tunnete neid mõlemaid.

Jah, Varblane oli minu kursusekaaslane ja Popoviga olime kolleegid regionaalhaiglas. Nad tulid, kuulasid meid ära, kohtumine oli töine ja asjalik. Vaatasime üle haigla, kiirabi, EMO, COVIDi osakonnad ja potentsiaalsed ruumid uute haigete vastuvõtuks.

Kuna Haigekassa tegi esimesena just teie haiglale auditi, siis anti sellega noot, et Kuressaare haiglat peab täpsemalt uurima. Saan aru, et üks auditi põhjus on selgitada, miks liiga palju teie haigla arste ja haiglatöötajaid nakatus koroonaviirusega.

Selles kirjas, mis meile tuli, ei uurita nakatumise suurust või nakatumist üleüldse. Meile on öeldud, et auditi eesmärk on COVID-19 haigete ravikorralduse hindamine. Aga selles mõttes te mööda ei pane, et dr Popov on tõesti rääkinud haiglasisesest nakatumisest, kuid minu teada pole see auditi eesmärk.

Kas olete aru saanud, millest tekkis suur haiglasisene nakatumine?

Sellele on väga lihtne vastus – terviseamet lubas testida ainult sümptomitega inimesi, sümptomiteta inimesi ei tohtinud testida. Meie järgisime seda doktriini. Kuna Kuressaares oli väga suur nakatumine, siis peegeldub see ka haiglapersonalis. Kui aga haiglatöötajal sümptomeid polnud, siis neid me ju ei testinud. Kõik käisid tööl edasi. Me küll ütlesime selgelt välja, et tuleb kanda maske ja iga haiglatöötajat tuleb käsitleda kui potentsiaalselt nakatunut. Tean, et nakatumist on ka teiste haiglate personalis, Lääne-Tallinna Keskhaiglas näiteks, ka Regionaalhaiglas. Meie olukord ei erine kuidagi teistest.

Teine põhjus, miks teid uuritakse, on malaariaravim Plaquenil, millega patsiente ravisite. Seda vaatamata sellele, et puudub uuring, mis kinnitaks selle ravimi toimeaine hüdroksüklorokviini tõhusust.

Jah, Kuressaare haigla oli kriisiks väga hästi valmistunud, lisaks isikukaitsevahenditele, sorteerimiskeskusele ja COVIDi-osakondade loomisele olin ma varunud ka hüdroksü¬klorokviini. Olime teinud tellimuse ja saime selle kätte viimasel sekundil. Esimene tellimus ei saabunud, kusjuures meid ei teavitatud sellest, et ravimit ei saabu. Hulgimüüja vihjas, et tellimused on esitanud ka regionaalsed haiglad. Tellisime samuti asitromütsiini, infusioonilahuseid, teisi antibiootikume ja C-vitamiini.

Millele te tuginesite, eeldades, et Plaquenil aitab?

Ma ise aktiivselt uurisin ravivõimalusi ja tunnistan, et palju infot tuli kolleegidelt nii Eestist kui välismaalt. Mulle on saadetud Bostonist, Massachusetts General Hospitalist COVID-19 haigete ravijuhis ja üks kolleeg saatis Belgia haiglate ravijuhise, mis kõik sisaldasid hüdroksüklorokviini. Samuti olen saanud Itaalia kolleegidelt infot selle ravimi kohta. Lisaks olen lugenud Prantsuse uuringut (Prantsuse nakkuskliiniku juhi Didier ¬Raoulti uuring – Toim.), mida küll palju on kritiseeritud, kuid selle järgi andis hüdroksüklorokviini ja asitromütsiini koostoime väga hea raviefekti. Raoulti uuringust oli näha, et kui kümme päeva ravimit võtta, läheb viiruse hulk haigetel nulli või väheneb organismis märkimisväärselt.

Nii juhtus ka Kuressaare haiglas?

Me ei ole mõõtnud veel ametlikult, seda kõike me alles hakkame nüüd analüüsima. Meil on praegu 18 surmajuhtumit. Sada protsenti kõik haiged ei saanud hüdroksüklorokviini, kuigi see oli meil COVID-19 haige kopsupõletiku ravijuhises. Ma ise uurisin Karolinska Instituudis doktorantuuris autofaagiat – see tähendab protsessi, kui organism hakkab õgima iseennast. Oma doktorantuuri katsetes kasutasime klorokviini. Klorokviin toimib lüsosoomidele ning endosoomidele, mis on samuti autofaagiaks vajalikud. Endosoomid ja lüsosüümid osalevad koroonaviiruse COVID-19 transpordis rakus ja ravim takistab viiruse tungimist rakku ning viiruse transporti. Seega võin arstiteadlasena öelda, et klorokviini kasutamisel on bioloogiline alus täiesti olemas.

Kuivõrd just see doktoritöö aitas teid selles epideemias otsuseid teha?

Kui ma hüdroksüklorokviini haiglasse tellisin, siis seepärast, et toimeaine ei olnud minu jaoks võõras ja see sisendas mulle kindlustunnet, et ma ei tee midagi valesti. Kui pimesi ravida, siis see tunne nii kindel ehk poleks. Aga kui tead, kuidas see aine rakus või COVID-19 infektsiooni puhul toimib, siis teadmine annab suurema kindlustunde. Konsulteerisin ka teiste kolleegidega haiglas ja nad olid minuga nõus.

Kas juba teate, kui paljusid just see ravimeetod aitas?

Meil oli üks väga raskes seisundis vanem patsient, kes sai hüdroksü¬klorokviini, ja ta tuli raskest seisust välja. Meil on olnud palju eakaid, keda oleme ravinud hüdroksüklorokviiniga, kuid peab uurima, kui suur osa oli selle koosmõjul asitromütsiiniga. Peame oma analüüsis lähtuma sellest, kui palju on tavaliselt üle 80- ja 90aastaste COVID-19 haigete oodatav suremus maailmas – selle järgi saame hinnata, kas meie tulemused on paremad või halvemad, see on ainuke mõistlik moodus andmeid analüüsida. Haigekassa analüüs ütleb, et meid hakatakse uurima teatud standarditega või mõõdikutega, aga tegelikult ju Eestis pole standardeid. Praegu võib Kuressaare haigla ise luua need standardid. Saame näidata, et selline oli suremus, selline paranemine, ja siis saame neid võrrelda teiste haiglate andmetega. Aga kui öelda, et oleme läinud vastuollu mingite standarditega, siis neid praegu olemas ei ole. Ja kui vaadata ravijuhist, mis tuli alles 9. aprillil terviseameti kriisistaabi poolt, siis see on tegelikult meie haigla ravijuhisega sarnane. Küsimus on doosides, ravi kestuses, kuid põhimõtteliselt on kopsupõletiku ravijuhis sama.

Olen kuulnud, et arstid üle maailma ise tarvitavad ennetusena malaariaravimit, mis sisaldab hüdroksüklorokviini, kas teie ka?

Ma sellele küsimusele ei soovi vastata, kuid ma tean, et nii Ameerika Ühendriikides, Euroopas kui ka arengumaades uuritakse, kas arstidel ja eesliini meditsiinitöötajatel klorokviini või hüdroksüklorokviini kasutamine profülaktiliselt hoiab ära nakatumise.

Öeldakse, et malaariaravimil on siiski suured kõrvalmõjud, kas tervenemine kaalub need üles?

Kõrvalmõjud on tõesti, kuid minu hinnangul vähesed. Kui me hakkasime seda ravimit patsientidele andma, siis üks, mis kaasnes, oli kõhulahtisus. Sel juhul jätsime ravimi kohe ära. Lähtusime ravitaluvusest ja vajadusest, vägisi me ravi-skeemi ei täitnud. Üldiselt on see ravim hästi talutav. Kõige ohtlikum kõrvalmõju on südame rütmihäirete teke, mis võib viia südame seiskumiseni, kuid me ei ole täheldanud kardioloogilisi probleeme. Kõik oleneb doosist ja ravi pikkusest.

Kuivõrd te ise jälgisite nende patsientide käekäiku, kes seda ravi said?

Väga! Tähtis oli teada, kas patsientide üldseisund paraneb või halveneb. Kohe kui hommikul haiglasse tulin, vaatasin haiguslugude sissekanded üle, rääkisin arstidega ja päeva jooksul käisin mitu korda haiguslugudes, et saada ülevaade patsientide seisundist ja analüüsidest. Samuti rääkisin osakondade õdedega. Me subjektiivselt midagi ei teinud, algul andsime täpselt samad doosid mis Prantsuse uuringus, ravikuuri pikkus oli kümme päeva. Hüdroksüklorokviini puhul suhtlesin ka ravimiametiga ja nemad soovitasid teha pigem viiepäevaseid kuure ning doose veidi väiksemaks võtta. Seda me ka tegime ja seetõttu enamik haigeid ongi saanud ravi viis päeva. Hiljem saame vaadata, kas viiepäevane ravikuuri pikkus oli vähe või piisav. Võimalik, et patsient, kes hiljem suri, oleks pidanud ravi saama siiski kümme päeva...

Kas tekkis konflikt ka mõne arstiga, kes keeldus seda ravimit andmast, kuna pole siiski näidata uuringut?

Ei, mitte ühtegi konflikti. Ma usaldan raviarste. Kui üks COVID-1 osakonna arst hakkas seda esimesena patsientidele andma ja paaril haigel tekkis kõhulahtisus, siis ta jättis ravimi nendel patsientidel kohe ära ja ma olin kohe ka nõus. Kuna ametlik näidustus puudub, siis kõrvalmõjude ilmnemisel me ravimit ei jätkanud.

Saite kriitikat ka C-vitamiini kasutamise tõttu. Miks?

(Ohkab) See on üleüldine kriitika Kuressaare haigla kohta... C-vitamiin pole ravim ja ta pole meie haigla ravijuhises, ent C-vitamiini on kasutatud meie haigla -intensiivravis ka varem ja eelkõige patsiendi immuunsüsteemi turgutamiseks. Hiljuti pidas meile loengu professor, meditsiinibiokeemik Mihkel ¬Zilmer, tema ütles, et organismil on C-vitamiini vaja, et immuunrakud ehk lümfotsüüdid saaksid normaalselt toimida. Kui organismis on põletik ning lümfotsüüdid ei saa selle allasurumisega hakkama, tasub süstida patsientidele C-vitamiini, et lümfotsüüdid saaksid kätte neile vajaliku rakusisese C-vitamiini kontsentratsiooni, mis on palju suurem kui C-vitamiini kontsentratsioon vereplasmas.

Kuivõrd teid häirib, et ühes raadiosaates nimetati teid inimkatsete tegijaks?

Väga kahju, et nii nimetati. Eks see sõnum jääb ütleja enda hingele. Kriisiolukorras peame tegema otsuseid oma parimate teadmiste järgi. Uue viiruse puhul tuleb samas aga tõesti tõdeda, et kogu maailm teeb sellisel juhul inimkatseid, sest varasemat kogemust ju ei ole.

Öeldakse, et teie stressitaluvus on teile sisse kodeeritud – olete arstide perest. Isa oli kardioloog, ema hematoloog.

Ma olen alati tahtnud saada arstiks, aga isa jälgedesse, südamearstiks. Kui ma ülikooli lõpetasin, siis polnud südameravi pelgalt enam tabletiravi, vaid tuli ka n-ö opereerida, kuid käelises tegevuses ma ei olnud kõige tugevam, kirurgikätt mul polnud. Ja siis läksin ema jälgedes. Professor Everaus tegi 1993. aastal esimese luuüdi siirdamise Tartus, hematoloogia tundus väga perspektiivikas eriala.

Teil on kaks last, kes elavad mandril – kuidas olete läheduse lastega säilitanud?

Ikka telefonitsi.

Kui palju oma poolvenna, Haigekassa juhi Rain Laanega olete suhelnud praegusel ajal?

Vähe, tööküsimused me hoiame ikka eraldi, muidu öeldakse, et kokkumäng. Aga suhtlen tõesti kõikide oma pereliikmetega.

Kas Saaremaa kaotas või võitis, et just teie neid ravisite?

Ma ei usu, et kaotas. See oli meile suur õnn, et viimasel hetkel saime hüdroksüklorokviini – seda, kas selle ravimita olnuks meil suremus suurem või väiksem, me hetkel ei tea. Oleme palju õppinud sellest viirusest. Kui alguses räägiti, et viirus põhjustab vaid kopsupõletikku, siis tegelikult on haigus palju süsteemsem: näeme aneemiat, hüübimishäireid, neeru- ja immuunpuudulikkust. Alguses arvati, et haigus kestab kümme päeva, nüüd teame, et see kestab kolm-neli nädalat või isegi kauem. Suur enamik haigestunutest põeb haiguse läbi kodus, haiglaravi vajavad eakad ja kaasnevate haigustega patsiendid. Nüüd teame, et hooldekodud, õendusosakonnad ja haiglapersonal tuleb testida esimesena.

Kas teil on toetajaid selles, et ravisite haigeid hüdroksü-klorokviiniga?

Ma ei julge öelda. Kui läheb kohtumõistmiseks, siis olen sisuliselt üksi. Minu kõrvale jääksid vaid Kuressaare arstid ja arstid, kes tulid meile mandrilt appi.

[loomake]

Küsimus rohkem selles, et kui nüüd hakatakse juhuvalimi terveid kokku panema mednäidustustega, siis me hakkame om nakatumust järjest väiksemana nägema, justkui epideemia taganeks. Nt kui eile sellest 1124-st oleks juhuvalimi suvalised moodustanud no nii 200, siis tõuseks haigestumuse näitaja oma 13 positiivse vastusega 1,2%-lt 1,37%-le. Aga kui näiteks toppida sinna 200 asemel, 600 "tervet" juhuvalimist lisaks, siis oleks meil 524 näidustatu kohta 13 positiivset, ja see oleks juba hoopis hullem lugu, see oleks juba 2,5%. Saad ju ise kah aru, et selline andmete erinevus võib viia valeotsusteni eritingimuste muutmisel. Haigus roomab nt mööda Tallinnat-Harjumaad edasi, aga meie loome karja terveid teste sisse juurde topides illusiooni, et asi paraneb, protsent väheneb ja võib hakata meetmeid leevendama. Aga tglt võib asi olla just vastupidine uutes kolletes. On ära märgitud, et protsendi langemine on üks olulistest näitajatest meetmete leevendamisel.

Tegelikult puudub avalik statistika tervenenute kohta. Ainult ülevaade kes on hukkunud (haigla siseselt ja väliselt) ja "Haiglast välja kirjutatud". Esimise puhul ei tea me palju on haiglas ponnistustele vaatamata hukkunud ja palju pole sinna jõudnudki. Teise puhul teame vaid haiglast välja kirjutatute arvu kellel on pos. testi tulemus olnud. Ei ole kuskil kirjutatud, et tegemist oleks tervenemisega. Teada on vaid, et paljud (number teadmata) pos. tulemusega inimeste haiguslehed on lõppenud ja nad on tagasi tööl.

Me ei tea palju on kordusteste ja kas need ka ilmnevad tulemusest sõltumatta kättesaadavas statistikas.
Me ei tea palju on testitud sümptomitega inimesi. Ka siit teemast on läbinud "väsimus tunnustegagi saadeti testima. Samas mina näiteks ei tea kas ma olen corona nüüd läbi põdenud või oli mul mingi muu haigus kallal. Siis kui olid sümptomid siis ei kuulunud riskirühma, Kui hakkas piisama vaid sümptomitest siis ei olnud mul neid enam piisavalt. Lõpuks sain testimisele tänu sellele, et nõudsin perearsti vastuvõttu. Sinna aga testimiseta ei saanud.

Tulemuseks. Vereanalüüsid korras, kopsupilt korras. haigusleht lõpetatud. Sellest kudas ma kliinikumis kopsu pilti tegemas käisin räägin järgmisel korral.

[Kriku]

Uskumatu, aga tõsi: „Me ei tea, mitut inimest on kokku testitud

Tartu Ülikooli matemaatilise statistika professor Krista Fischer ütleb, et poolteist kuud kestnud koroonaepideemia andmeid tilgub riigile kaootiliselt ja info kvaliteet jätab soovida.Esiteks ei tule sealt päris hästi välja, kui sama inimest on testitud korduvalt. Kui ta on saanud ühe korra positiivse ja ühe korra negatiivse tulemuse, siis tema mõlemad tulemused on andmebaasis kirjas. Nii et kui me lõpuks hakkame arvutama, kui paljusid inimesi on testitud, siis me ei tea, mitut inimest on kokku testitud.

https://ekspress.delfi.ee/kuum/uskumatu ... d=89691671
Maksumüür tuleb kahjuks ette.

Praegu on kaks andmebaasi, millega tegeleme. Üks on avaandmete portaal opendata.digilugu.ee, kus on andmed kõigi Eestis tehtud testide kohta.

Esiteks ei tule sealt päris hästi välja, kui sama inimest on testitud korduvalt. Kui ta on saanud ühe korra positiivse ja ühe korra negatiivse tulemuse, siis tema mõlemad tulemused on andmebaasis kirjas. Nii et kui me lõpuks hakkame arvutama, kui paljusid inimesi on testitud, siis me ei tea, mitut inimest on kokku testitud.

Oleks andmetes mingigi indikaator, miks inimest otsustati testida! Kas ta oli sümptomitega ja tal oli haiguskahtlus? Oli ta haigega kontaktis või oli ta riigitöötaja, keda rutiinselt testitakse? Kui oleks need andmed, saaks me aimu, kui palju on asümptomaatilisi haigeid. Sellist väärt infot meil kahjuks ei ole, kuigi seda oleks suhteliselt lihtne saada.

Kolmas probleem puudutab elukohta: andmebaasis on inimese rahvastikuregistri järgne elukoht ja meie näeme seda üksnes maakonna täpsusega. Kui tahame teada, kus Eestis on nakkuskolle, oleks vaja teada täpsemalt. See, et on nakatunu Harjumaal, ei anna infot, kas ta asub Tallinnas näiteks Lasnamäel, kust järsku on tulnud kümme juhtu, või on Peetri külas. Ma loodan, et vähemalt ametnikel on see info.

Teine andmebaas, millega tegeleme, on haigla andmebaas. See on meile oluline, kuna tahame prognoosida, mitu inimest vajab haiglaravi, mitu intensiivravi ja milline võiks olla suremus, et haiglad ja meditsiinisüsteem oskaks valmis olla. Aga siin on andmetes palju segadust, mis takistab mudelit üle valideerida.

Tahaksime teada indiviidi tasandil, millal ta haiglasse läks, kaua viibis, millal läks intensiivravisse, kui suri, siis millal. Osaliselt oleme seda saanud, aga andmekvaliteediga on palju probleeme. Tundub, et terviseametil ei ole piisavalt jõudu, et korralikku andmebaasi üles ehitada, kuigi tegelikult ei ole ju maht suur: meil on haiglates olnud ainult mõnevõrra üle 300 inimese.

Praegu toimib asi Exceli failide kaudu, mis ei ole kõige parem lahendus. Algul oli nii, et iga haigla saatis oma faili terviseametisse ja seal ühendati need kokku üheks suuremaks, mis anti meile. Ja iga päev siis uuendati neid faile. See Exceli failide kogum, kus on tihti trükivigu, ei ole mõistlik lahendus.

Ma saan aru, et koostöös TEHIKuga (Tervise ja Heaolu Infosüsteemide Keskus – EE) on leitud nüüd mingi veebipõhine sisestusvorm, kuhu haiglad oma andmeid kannavad, aga need on alles eilse ja tänase päeva arengud. (Intervjuu toimus sel esmaspäeval – EE.)

Küsimus on, miks see nii kaua aega võttis – epideemia on meil kestnud üle kuu aja! Aega võttis see üllatavalt kaua, tegelikult ei ole väga suuri andmeid, suhteliselt lihtne ülesanne, aga paistab, et riigiametil ei olnud jõudu.

Kui on kaks suurt andmebaasi – testitud inimesed ja haiglasse pandud inimesed –, siis võiks olla võimalik neid kokku panna, sest mõlemas andmebaasis on algversioonis inimesed isikukoodidega. Mul teadlasena pole vaja isikukoodi näha, aga ma tahaksin näha, kas haiglasse viidud inimest enne testiti. Siis oleks meil teada, kui palju haigeid jääb meil eelnevalt üldse testimata.

Oleme maailma kogemuse pealt tuletanud, et Eestis on viirusekandjaid mingil hetkel olnud 3000–4000 kanti, võib-olla isegi 4000. Testidega on positiivseid tuvastatud üle kahe korra vähem. Paljudes riikides on seis meist veel halvem. Näiteks Suurbritannias tuleb surmade registreerimine isegi kuni nädalase viitega, meil selliseid probleeme ei ole. Aga kuna meil on e-riik ja andmebaasid olemas, siis võiks olla selles osas kõik korras.

Ning jällekord on just sotsiaalministri haldusalas (ma ei pea silmas konkreetselt praegust sotsiaalministrit, vaid üldiselt, see on pikaajaline suundumus) igavene häda:

Riigile tilgub infot kaootiliselt ja selle kvaliteet jätab soovida?

Jah, olen sellega täiesti nõus. Tegelikult paneb mind imestama selline seisukoht, et „varem ei ole selliseid süsteeme vaja läinud“. Terviseamet peaks monitoorima Eesti rahva tervist ka siis, kui ei ole koroonakriisi. Korralikud andmebaasid on väga oluline töövahend tänapäeval – mille põhjal nad siis oma otsuseid teevad? Millele nende poliitika ja meetmed siis peaks tuginema?

Kas andmepuudus on poliitikutele kohale jõudnud? Kui palju on seda kinniste uste taga arutatud?

Poliitikud mõistavad, aga ma arvan, et aega ja jõudu ei ole. Sotsiaalminister on probleemist teadlik. Arvan, et ka ametnikud tegelevad, aga kõik on üle koormatud.

Asutustes, kus algusest peale peaks olema andmeteadlased, informaatikud ja statistikud tööl, neid pole. Terviseamet peaks kindlasti olema selline koht, kus IT-lahendused oleks nüüdisaegsed ja vastavad spetsialistid olemas, aga eks see on vist paljude riigiametite probleem, et neid pole.

Kui praegu hakatakse piiranguid Eestis leevendama, siis samal ajal peaks olema riigil väga korralik monitooring, viiruseseire. Inimestel kriisistaabis peaks olema võimalik näha kogu aeg jooksvat seisu, et nad tabaks ära, kui Eestis hakkab nakatumise kõver üles ronima.

[Kriku]

Türgi statistikat pole põhjust rohkem uskuda kui Venemaa oma:

«Sellal kui maailma meedia fookus on kroonviirusel, on laiema tähelepanuta jäänud see, kuidas Türgis sisepoliitiliselt kruve kinni keeratakse,» möönis Türgi ja Lähis-Ida poliitika ekspert Hille Hanso Kuku raadio saates «Välismääraja».

Ta tõi näiteks demokraatlikult valitud kurdi linna- ja omavalitsusjuhid, kellest märkimisväärne osa vahetati välja valitsuspartei AKP usaldusisikute vastu.

Türgis on praegu üle 100 000 viirusega nakatunu. Iga päev tuleb juurde umbes paar tuhat uut nakatunut. Hille Hanso tõi välja, et tema hinnangul pole senised viirusevastased meetmed olnud piisavad ning Türgi pole veel uute nakatumiste kõvera lamenemist näinud.

Täpsete hinnangute tegemise muudab keerulisemaks tõik, et Türgis ei ole võimalik viiruse leviku ja haiguse kulu kohta sõltumatut infot saada. Valitsus on nüüdseks sotsiaalmeediale kehtestanud sama ranged piiranguid kui trüki- ja telemeediale, kuid usaldus esitatud andmete vastu on vähene. Näiteks opositsioonipoliitikud on kritiseerinud, et Istanbuli surmajuhtumite arv ei ole kuidagi korrelatsioonis ametlike nakatumisandmetega. Samal ajal tuleb ka nende sõnavõtte võtta kriitikaga, tõdes Hanso.

Ta tõi välja, et seni üsna pikka aega languses olnud toetus valitsusele pöördus koroonakriisi algusfaasis tõusule. Nüüd on olulisemaks küsimuseks saanud majandus ja selle taastumine ning usaldamatus valitsuse vastu on jälle kasvamas, hindas Hanso.

Kõik, kes on alla 20-aastased või üle 60-aastased, ei tohi mõjuva põhjuseta kodust välja minna. Ühistranspordis ja poodides on maskid kohustuslikud, nimetas Hanso kehtestatud viirusetõrje meetmeid. Tööealine elanikkond võib nädala sees poodides, turgudel, apteekides, ka osas sektorites tööl käia.

Koolid ja ülikoolid on kinni. Koeri saab jalutada ainult enda maja ümber. Teoorias on tegu karmide piirangutega, aga elanikkond ei järgi reegleid nii sõna-sõnalt. Näiteks nädalavahetustel peaks Istanbulis olema täielik liikumiskeeld, ent ikka on näha lapsi tänaval mängimas, kirjeldas Hanso. Trahvi saamise oht on väike.

Positiivse poole pealt saab rõõmustada, et Bosporuse lahes ja Kuldsarve lahes Istanbuli rannikul on delfiinid jälle tagasi. Tavaliselt on seal nende jaoks liiga suur laevaliiklus.

https://arvamus.postimees.ee/6959618/tu ... 1577723337

[Kriku]

Pandeemia on riigis [USA-s] nõudnud 58 365 inimese elu. USA rahvusarhiiv andmeil hukkus Vietnami sõjas 1960.-70. aastatel 58 220 ameeriklast. Kui Vietnami sõjas sai nii palju ameeriklasi surma enam kui kümne aasta vältel, siis nüüd on sama arvuni jõutud vaid umbes kahe kuuga. Samas on ohvrite vanus hoopis teistsugune. Kui Vietnami sõjas surid valdavalt paarikümnesed, siis nüüd on surnutest enamik üle 70 aasta vanad.

https://maailm.postimees.ee/6961281/kor ... 1577723337

Võrdluseks, 2010. aastast saadik on USA-s hooajalisse grippi surnud 12 000 - 61 000 aastas: https://www.cdc.gov/flu/about/burden/index.html. Võib karta, et koroona ületab selle tõrjemeetmetele vaatamata 3 kuuga

[Elagu Ukraina]

ERRi kella 9-stes uudistes kuulutati, et Venemaal on koroonasurmi 546, nakatunuid 93000.

Gaz.ru andmetel on surnuid 867, nakatunuid aga sama palju, ehk 93000.

Kuidas on võimalik err-il surmadega nii palju mööda panna?

PS: kuulasin üle, uudistelugeja mainis, et Moskvas suri eile 67 inimest, kokku on Venemaal 546 ohvrit. Tegelikult on see 546 ametlik surmade arv Moskvas, mitte venemaal kokku.

[Kriku]

Mis vahet seal on? Mõlemad arvud on laest võetud.

[Elagu Ukraina]

Mis vahet seal on? Mõlemad arvud on laest võetud.

Minu jaoks tähendab see meie ajakirjanduse mannetust. Lihtsalt kirjutatakse uudis valesti kokku.

[Kriku]

Statistikaamet avaldab eriolukorra lõpuni surmade arvu nädalas.

Statistikaameti avaldatav surmade statistika on nädalate kaupa võrreldav kuni 2017. aasta alguseni. Statistikaameti juhtivanalüütiku Alis Tammuri sõnul tekib nädalate kaupa avaldatud statistika alusel võimalus paremini jälgida näiteks koroonaviiruse mõju surmade arvule. "Koguarvu kõrval on seejuures oluline jälgida ka, kas ja milline on surmade arvu muutus vanusegruppide kaupa," lisas Tammur.

Praegu ei ole keskimisest olulist hälbimist.

[nimetu]

Minu jaoks tähendab see meie ajakirjanduse mannetust. Lihtsalt kirjutatakse uudis valesti kokku.

See ei ole kahjuks midagi erilist, eriti veel praeguse kriisi ajal.

Rääkides statistikast. Leedu korrigeeris eile nakatunute numbrit märkimisväärselt allapoole (vähenes 105 võrra). Põhjuseks see, et seni raporteeriti ainult positiivsete testide arvu, mitte nakatunud inimeste arvu. Ehk siis mitu korda testitud haigestunute tulemused arvestati maha.

[Kriku]

Ma selle kohta küsiks ka, et mis vahet seal on... See arv ei näita mitte midagi muud kui testimismetoodikat. IMHO on täiesti ükskõik, kas see on 105 võrra suurem või väiksem

[mart2]

"Eesti dr House": doktor Edward Laane tunnistab, kuidas ta saarlasi ravis ja uurimise alla sattus

Kahekordse doktorikraadiga Kuressaare haigla ravijuht Edward Laane (47) julges COVID-19 patsiente ravida malaaria¬ravimiga Plaquenil, kuna oli oma doktoritööd tehes uurinud ravimi toimeaine hüdroksüklorokviini mõju.
… Saite kriitikat ka C-vitamiini kasutamise tõttu. Miks?
(Ohkab) See on üleüldine kriitika Kuressaare haigla kohta... C-vitamiin pole ravim ja ta pole meie haigla ravijuhises, ent C-vitamiini on kasutatud meie haigla -intensiivravis ka varem ja eelkõige patsiendi immuunsüsteemi turgutamiseks. Hiljuti pidas meile loengu professor, meditsiinibiokeemik Mihkel Zilmer, tema ütles, et organismil on C-vitamiini vaja, et immuunrakud ehk lümfotsüüdid saaksid normaalselt toimida. Kui organismis on põletik ning lümfotsüüdid ei saa selle allasurumisega hakkama, tasub süstida patsientidele C-vitamiini, et lümfotsüüdid saaksid kätte neile vajaliku rakusisese C-vitamiini kontsentratsiooni, mis on palju suurem kui C-vitamiini kontsentratsioon vereplasmas...

Loodan, et üks kaasfoorumlane, kes ennast peaks ise ära tundma, mõtleb uuesti selle üle järele, mida ta C-vitamiini kasutamise kohta kirjutas.
(Kuigi veidi kahtlen, sest ta on ju spetsialist kõikidel aladel - master na vse ruki.)

[Kriku]

Tõenäoliselt ei peetud ülal mind silmas, aga küsimus on kogustes... St. professor Zilmeri väide, et C-vitamiini on immuunsüsteemi toimimiseks vaja, on loomulikult täiesti õige, kuid küsimus on, kas ja kui palju on vaja seda juurde anda. Teine küsimus on, et kas raskete koroonajuhtumite puhul pole immuunsüsteemi vaja hoopiski alla suruda.

Arvatavasti on meil siin kõige rohkem paar-kolm akf-i, kes selle kõige üle vähegi adekvaatselt arutleda suudaksid (mina nende hulka kindlasti ei kuulu).

[Kriku]

Saksamaal hakkas pärast piirangute mõningast lõdvendamist (peaksid olema endiselt karmimad kui meil) nakatunute arv taas tõusma ning valitsus soovitas eile inimestel tungivalt kodus püsida: https://www.telegraph.co.uk/news/2020/0 ... ent-rises/

Maksumüüri taga ning hetkel ei ole aega muid viiteid otsida.

[Kapten Trumm]

Tõenäoliselt ei peetud ülal mind silmas, aga küsimus on kogustes... St. professor Zilmeri väide, et C-vitamiini on immuunsüsteemi toimimiseks vaja, on loomulikult täiesti õige, kuid küsimus on, kas ja kui palju on vaja seda juurde anda. Teine küsimus on, et kas raskete koroonajuhtumite puhul pole immuunsüsteemi vaja hoopiski alla suruda.

See C-vitamiini teema on Eestis üldiselt igasugu toidulisandite müüjate poolt vähe haibitud - lihtsalt selle mõõdutundetu võtmine ei too vitamiinidega normaalselt varustatud inimesel kaasa selle suuremat kogust organismis - liigne C-vitamiin on lihtsalt lisakoormus neerudele ja see eemaldatakse kehast väljakusemise teel nagu muu taoline.

Sellisel 180+ cm ja 100 kg mehel on selle normis olekuks vaja süüa päevas 2-3 keskmise suurusega tomatit ja rohkem pole tarvis. Mitte sidruneid ja mitte neid sünteetilisi vitamiine suures koguses.

Kui on C-vitamiini puudus, paistab see välja kõigepealt sõrmeküünt ümbritseva nahast "kaare" narmendamisest. Kui seal on nahk ilus ja sile ega narmenda, siis on küllalt. Kui C-vitamiini kõva annustamise "kõrvalkahju" on vedelikutarbimise suurendamine (üleliigse eemaldamiseks kustakse rohkem), siis vett niisama võib ka kohustuslikus korras juua (pidi olema abiks enamike haiguste puhul)