Integratsioon ja Eesti venekeelsed

[Tundmatu sõdur nr. 4]

Ettevõtja hoiatus: Vene mõju Eestile on taasiseseisvusajal tugevam kui kunagi varem

Ettevõtja Triin Teramäe, kelle väitel ei ole vene mõju kunagi Eestis nii kolossaalne olnud kui praegu, tabab sajaprotsendiliselt märki. Nagu selleski, et eesti lapsed kannavad seetõttu edasi okupatsiooni taaka.

Triin Teramäe ütleb Postimehe arvamusloos, et kui varem tahtis Eesti olla innovaatiline Põhja-Euroopa, siis nüüd on märksõnaks venekeelne post-nõukogude Ida-Euroopa.

Ettevõtja taunib seisukohta, mille järgi vene lapsed eesti lasteaedades ja koolides olevat midagi rikastavat, samas kui kogu Euroopas õpitakse hoopis teisi keeli.

“Venekeelsed lapsed tulevad peredest, mis halvimatel juhtudel esindavad Kremli-meelset ideoloogiat ja eestlastele solvavat ajalookäsitlust. Ka nende temperament on valjem ja lärmakam, mis vahetunnis soome-ugri tagasihoidlikkusele alla jääb,” kirjutab Teramäe. “Miks peaksid eesti lapsed elama selle keele kommete ja mõju keskel?”

Taas kümnesse – segakoolide puhul ongi hoiatatud just selle eest, et vene lapsed võtavad oma mentaliteediga sellised riiklikud koolid üle ja eestlased viivad oma lapsed eestikeelsetesse erakoolidesse. Või ka võõrkeelsetesse. Kakskeelsed koolid on vahend vene keele mõjuala edasitungiks ning haridusministeerium on aastaid seda toetanud.

Triin Teramäe küsib, et kuidas saavad eesti lapsed tulevikus Euroopasse õppima minna ja kanda Euroopa kultuurrahvastele omast kultuurilist eneseteadvust, kui nende identiteet lahustatakse vene mõjudega juba lasteaias, avalikust ruumist rääkimata. Nii muutuvad nad Euroopa asemel sobivamaks mõnda SRÜ riiki – mida rohkem segunetakse, seda kaugemale jääb Euroopa.

“Vene mõju kunagi Eestis nii kolossaalne olnud kui praegu,” nendib naine, täpsustades, et mitte üheski Euroopa riigis (v.a. Läti) pole nii suurt kogukonda võõrast rahvast ehk üks kolmandik. Eestisse saabujad kuulevad igal sammul okupatsiooniaja keelt koos sealt pärit märksõnadega.

Triin Teramäed peab täie tõsidusega tänama – keegi pole veel nii avalikult tegelikkust kirjeldanud. Eesti on taasiseseisvumise järel kõige hullema Vene mõju all, kui ta on kunagi varem olnud. Nõukogude ajal oli eraldusjoon okupatsioonivõimuga olemas, nüüd on see peitunud sovjetiaja järelmõjudesse.

Vene keel on tunginud praktiliselt kogu avalikku, majandus- ja inforuumi – vähemalt Tallinnas, Harjumaal ja Ida-Virumaal, ning koos sellega ka slaavlaste temperamentsem mentaliteet. Isegi Vabaduse väljaku rulatajad Vabadusristi all on valdavalt vene noored, ning ühistranspordis ja terviseradadel kaigub laialdaselt venekeelne jutt.

Venestumise üheks soodustajaks on ukrainlaste (ka venelaste, moldaavlaste ja teiste endise NSVL mõjuala riikide tööliste) massiline sissevedu, mis laiendab vene keele kasutusala jaa muudab töökeskkonna venekeelseks. Kes jälgis 2015. aasta paiku Ida-Ukraina rindeuudised, see ilmselt märkas, et ka Ukraina armees anti tulekäske vene keeles – see on sealmail levinud keel, ja Eestisse tulles satutakse taas vene keele mõjualasse, mis ei pane neid eesti keelt õppima, küll aga soodustab alalist siiajäämist.

“Töökad” ukrainlased toovad oma ülikorrumpeerunud kodumaalt siia selle sovjetliku mentaliteedi, mille eest hoiatab Triin Teramäe. Seega, ettevõtjad, kuulake üht naist ja samuti ettevõtjat – te soodustate venestamist ja nõukoguliku mõttelaadi levikut. Seda ei hajuta nii ruttu, muutusteks mõttelaadis kulub vähemalt inimpõlv.

Lisaks tähendab odavtööjõu sissevedu taas tehnoloogilist mahajäämust, millele juhivad tähelepanu nii Triin Teramäe kui ka Ats Miller oma baaselatise loos – ajal, mil kauplustes minnakse üle selveteenindusele, ei ole õige enam kassasse võõrtöölisi tuua, see on tagasikäik.

Mis aga puutub Triin Teramäe väitesse, et Vene mõju kunagi Eestis nii kolossaalne olnud kui praegu, siis tõendeid on küllaga. Venekeelne kogukond võtab aeglaselt ja vaikselt Eesti ühiskonda üle, neile pole enam vaja ei “viiendat kolonni” ega uut pronksiööd, vaja on vaid aega.

Eestit esindab Euroopa Parlamendis Kremli-meelne Yana Toom. Tallinna linnavalitsus toetub suuresti venekeelsele elanikkonnale ning seal on suur mõju venekeelsetel (ja sageli venemeelsetel) poliitikutel. Londonis on juba linnapea pakistanlane, ja ka Tallinna võimuladvikus on mitte-eesti nimedega inimesi küllaga.

Ka riiklikus poliitikas on ohtralt vene päritolu poliitikuid, kes räägivad puhtalt eesti keelt, kuid võitlevad täie rauaga eestluse juhtiva rolli ja rahvusluse vastu eestlaste ajaloolisel kodumaal. Eesti 200 on sellise poliitika ehedaim väljendaja. Ka president Kaljulaid on eesti-vene “keelekümbluse” edendaja.

Eesti riigivõim on hakanud pärjaviimisega osa võtma pronkssõduri-üritustest, distantseerides samas ennast eestlaste vastupanust Saksa armees ridades 1944. aastal. Suletakse silmad selle ees, et “Aljoša” juures toimub “surematu polgu” ja Georgi lintidega ehtne jõudemonstratsioon.

Vene kogukond elab oma elu Kremli inforuumis ja riigipoolsed katsed seda ETV+ abiga muuta on juba läbi kukkunud – oma sõnumeid edastatakse juba Kremli ruuporite, nagu PBK kaudu.

Meedia räägib Vene propagandast ja otsib Kremli kasulikke idioote sealt, kus neid ei ole, märkamata, kuidas Kreml suudab kõike vajalikku teha ka siinse vene kogukonna ning nende rumalate eestlaste käte abiga, kes usuvad, et siinne venelaskond on lojaalne. Ongi, aga ainult rahuajal – sõja korral ei hakkakski keegi neist sõdima koos eestlastega oma rahva vastu.

Muidugi on ka venelaste seas palju euroopaliku mõtlemisega inimesi, kuid põhimass kannab edasi nõukogulikku suhtumist, ja ärksamate seisukohad ei pääse esile.

Uued Uudised loodavad, et Triin Teramäe julge sõnavõtt paneb eestlased mõtlema selle, kuidas võõras vägi meid vaikselt anastab – seda küll Venemaa poolt, kuid ega midagi head ei pruugi tulla ka Läänest. Euroopalik olla on juba raske ka Lääne-Euroopas, kus multikultuursus on murdmas seda, milles kristlik Vana Maailm on sajandeid elanud.

Seda, mida Eestis teeb vene keel ja sovjetlik mentaliteet, teevad Läänes maruliselt sissetungivad islam ja aafriklaste ülekolimine, mis mõlemad on euroopalikult kultuurile sama ohtlikud. Segaduses ja sõdivast Aafrikast pole kohe mitte midagi õppida, tugevate traditsioonidega ja sallimatu islam aga on eurooplasele sama pärssiv kui nõukogulik-venelik mentaliteet. Ehk täpsustatult – eestlasel on midagi teha prantslaslikus šansoonide Pariisis, mitte tänases imaamide palvekutsete linnas.

Ainus lahendus on jätkuvalt rahvusriikide Euroopa ja euroopaliku kultuuriruumi hoidmine, mis on vaba nii bütsantslikust suhtumisest kui ka Kolmanda maailma sissetungist.

[Z03]

Kõik õige ju. Olukorra parandamiseks ei ole vaja midagi rohkemat kui poliitilist otsust. Kui otsustame, et Eesti ja eestlus on prioriteet, siis nii ongi. Kui otsustame teisiti, siis eestlus hääbub. Nii lihtne see tegelikult on.

[ruger]

Integratsiooni näitab ka antud kommunismiohvrite memoriaali kahjustamise juhtum. Loodan vägagi, et need tegelased kätte saadakse. Videovalve ju objektil on olemas.
https://www.postimees.ee/6985228/malu-i ... olitseisse

[aht0]

Vene nimed.. kunagi sai piiril teenistuse algkuudel turistibussis inimest eesnime järgi hüütud. Küsivate silmadega käpatõstjaid oli 55-kohalises bussis 8. Edaspidi käis ees- ja isanime või ees- ja perenime järgi.

Oli ka teistpidi seiku. Aegajalt kirjutati kaebusi piirivalvur Border Guard'i peale (enne politseiga liitmist rohelised vormid kandsid vastavat silti), ühel juhul veeris vene mutike püüdlikult kogu lähedaloleva personali "nimesilte" ja küsis et samanimelised kõik, kas sugulased ka?

[parkija]

Kas ehk on venelaste ülbuse ja laiamise taga venemaal vastu võetud "Kaasmaalaste kaitse seadus" , igatahes ma oma töökohas kus on umbes 50 töötajat ja nendest 2 venelast , niipea , kui nad omavahel kokku trehvavad , siis lastakse ekstra valju häälega vene keeles juttu ja ikka veel et kõik teaks ja kuuleks - me oleme venelased .

[AMvA]

Kas ehk on venelaste ülbuse ja laiamise taga venemaal vastu võetud "Kaasmaalaste kaitse seadus" , igatahes ma oma töökohas kus on umbes 50 töötajat ja nendest 2 venelast , niipea , kui nad omavahel kokku trehvavad , siis lastakse ekstra valju häälega vene keeles juttu ja ikka veel et kõik teaks ja kuuleks - me oleme venelased .

Kas nad peaks omavahel eesti keeles rääkima? Üldiselt ongi venelased vähe valjuhäälsemad kui eestlased.

[frantzus]

ei maksa seda tähele panna, see on rahvuse omapära, üksteisest üle rääkimine kõvahäälselt, esineb ka eestlastel seda kui viint võetakse; kõik räägivad aga keegi enam ei kuula

[parkija]

Et las olla , et oleme sallivad ja kombes . Mul ülemus vene nimega kaunis head eesti keelt rääkiv ja eestlasest kolleeg suurest austusest kas vene rahva või ülemuse vastu räägib ülemusega vene keeles , nii see venelaste võim siin kasvab .

[vanahalb]

Ettevõtetes peaks olema määratud töökeel ja igasugused tööalased jutud käivad selles keeles. Kui aga kaks vanti omavahel eilsest seapeost räägivad siis keda see niiväga segab kui nad seda kasvõi suahiili keeles teevad.
Enda töökohas on ametlik keel soome keel aga keegi ei tee teist nägugi kui eestlased omavahel mingis olmeküsimuse valjus eesti keeles seletavad. Meie ainukese ukrainlasega rääkisin alguses vene keeles. Nüüd enam ei viitsi, sest kohalikus ehk soome keeles on õigem. Ta vaene mees küll seda suurt ei mõista kuigi 9 aastat Soomes elanud. Ülemus oskab põhimõtteliselt eesti keelt kuid tööasjades ei räägi ta seda kunagi. Siis kui Eestist õllet või midagi tellida tahab pöördub alati eesti keeles. Ja kui ma tahan firma kilbist elektrit varastada siis küsin talt seda ikka konarlikus soome keeles.
Keeletunnetus on peen värk

[Leo]

Akf vanahalb võttis väga hästi kokku, kuidas käib rohujuure asja-ajamine eri keeltes. Riigikeeled on soome ja läänerannikul ka rootsi või mõlemad koos ja kogu ametlik paberimajandus ja käsuahel on soome või rootsi. Milles inimesed omavahel isiklikest asjadest räägivad, on inimeste enda asi, suuremas seltskonnas on viisakas rääkida selles keeles, millest enamik aru saavad. Soomlased üldiselt vene keelt ei oska, sest seda õpetatakse vähe ja vajadust ei ole. Soomes elavate slaavlaste soome ja rootsi keele oskus kõigub seinas seina. Soomlased ei vaata viltu, kui võõrapärase välimuse või nimega inimene räägib kohalikke keeli vigadega, turiste ennegi nähtud. Kui kohapeal aastaid elanud inimene ei suuda kohalikes keeltes lihtlauseid moodustada, siis seda vaadatakse kui idiooti, sest keeleõppe võimalusi on piisavalt. Kohalikke keeli mitteoskav inimene eraldab ennast ise ühiskondlikust elust ja positsioneerib külalisena. Kindlasti on tore ka maksta tõlketeenuse eest keskmiselt 60-80 € tunnist omast taskust, kui on vaja kusagil ametnikega asjatada

[Tundmatu sõdur nr. 4]

Kui kohapeal aastaid elanud inimene ei suuda kohalikes keeltes lihtlauseid moodustada, siis seda vaadatakse kui idiooti, sest keeleõppe võimalusi on piisavalt. Kohalikke keeli mitteoskav inimene eraldab ennast ise ühiskondlikust elust ja positsioneerib külalisena.

Hästi öeldud - ja kehtib täiega ka meie kohalike umbkeelsete kohta

Aint selline "venespetsiifiline" omapära siia lisaks, et sihuke "külaline" paneb jalad lauale ja nõuab veel sülti ja õlut ka

[Leo]

Perkele ja pamppu on selliste "isandate" saatus

[hillart]

Kohalikke keeli mitteoskav inimene eraldab ennast ise ühiskondlikust elust ja positsioneerib külalisena.

Aint selline "venespetsiifiline" omapära siia lisaks, et sihuke "külaline" paneb jalad lauale ja nõuab veel sülti ja õlut ka

Selline "venespetsiifiline" eripära kah veel lisaks, et sihuke ei positsioneeri end omaarvates küll külaliseks, vaid eriliselt kõrge missioonitundega kolonistiks suure vene rahva eelpostil ajutiselt tšuhnaade poolt hõivatud iidsel vene maal. Ja sellest eripärast tulenevad juba ka nii nende keeleoskuse tase, kui ka lojaalsus meie riigile.

[2korda2]

Minul on olnud õnn töötada kollektiivides, kus keeleoskus pole takistuseks saanud. Ka vene rahvusest inimesed on vestelnud nii eesti (konarlikumalt) kui inglise keeles. Kui alustuseks ongi mõnel tõrge eesti keele rääkimises, siis on põhjuseks olnud pigem "ei tunne ennast grammatikas kindlalt". Kui ma seepeale pöördun grammatiliselt vähemalt sama vigases vene keeles, siis saadakse tõrkest kiirelt üle. Rohkem kui korra olen uue mitmekeelse meeskonnaga alustades rõhutanud kommunikatsiooni olulisust: "Küsi ükskõik mis keeles aga küsi!"
Õigupoolest on vahel täitsa huvitav jälgida keelekasutuse dünaamikat mitmekeelsetes seltskondades. Mõned näited:
1. Räägivad omavahel sakslane ja venemaalt pärit saksamaal elav juut, saksa keeles. Liitun mina, vestlus jätkub inglise keeles. Liitub minu eestis elav venelasest kolleeg, vestlus jätkub inglise keeles. Mina ja sakslane saame oma küsimustele vastused ja eemaldume. Kaks vene emakeelega kolleegi jätkavad omavahel arutelu inglise keeles.
2. Kaks venelasest kolleegi räägivad omavahel vene keeles. Astun ligi, kuulan. Jutust saan aru aga tehniline termin jääb arusaamatuks. Küsin. Vestlus läheb üle eesti keelele. Saan oma vastused, eemaldun. Kaks venelast jätkavad arutelu eesti keeles.

Üldiselt mina vene keele vallutusretke Eestis ei näe. Hoopis hullem on olukord inglise keelega - see trügib jõuga sisse. Kadakasaksluse uusversioon.

[Kapten Trumm]

Eesti riigivõim on hakanud pärjaviimisega osa võtma pronkssõduri-üritustest, distantseerides samas ennast eestlaste vastupanust Saksa armees ridades 1944. aastal. Suletakse silmad selle ees, et “Aljoša” juures toimub “surematu polgu” ja Georgi lintidega ehtne jõudemonstratsioon.

Ojah, mida kauem me siin üritame WWII edasi sõdida, seda lõhenenum on Eesti ühiskond ja seda lihtsam on Kremli "organitel" siin lõhesid lüüa.
Eesti valitsus peaks pärja viima nii Sinimägedesse kui KV kalmistule, sest kui viimast ei tehta, siis võtab kogu sära endale miski surematu polk või VF saatkond. Pole midagi parata, kui Kreml lõhestab, tuleb meil ise pingutada ühendamiseks.

Minu vanaisa oli Eesti korpuses ja seega kirjas kui sõjaveteran. Kuidas toimus seal taoline lõhestamine? Kord aastas tuli postkasti Putini tiražeeritud allkirjaga kaardike 9. mai puhul ja iga 10 a takka mingi jubileika-medal kah. Saadeti nagu kellavärk - saatja kusjuures oli teadmata. Sedasi sai ilmselt enamik nõuka veterane, kelle aadress teada oli.

Mina arvan - saatke ise see kaart ja odav medal ise ja marginaliseerige seeläbi Moskva vastavasuunaline tegevus. Kui Kreml saadab medali iga 10a takka, siis saatke iga 5a takka. Ja mitte 09. maiks, vaid 02. septembriks (WWII lõpp). Pühendage medal rahule.