Kohtunik Sten Lindi mõõt sai täis: seadus nõuab sarikurjategijate pattude unustamist, aga ma ei pea seda õigeks
Sten Lind kritiseerib seadust, mis käsib kohtul sulgeda silmad retsidivistide mineviku ees.
TARMO VAHTER
tarmo.vahter@ekspress.ee
Tallinna ringkonnakohtunik Sten Lind leiab ennast tihtilugu kummalisest olukorrast. Nii mõnelgi vabadusse ihkaval kinnipeetaval on pikk ja karm kuritegelik minevik. Aga ta ei tohi seda arvesse võtta.
Lind on olnud kümme aastat kohtunik. Ikka ja jälle jõuab tema lauale kriminaalasju, kus esinevad tuttavad nimed.
Toimikut avades loeb Lind, et kohtualust pole varem kas üldse karistatud või ainult ühel-kahel korral. Ometi on ta saatnud täpselt sama mehe ise vangi, vahel lausa korduvalt. „Mul tekib kummaline tunne, nagu ma ei tohiks seda isegi mäletada,“ ütleb Lind.
Põhjuseks on 2013. aastast kehtivad karistusregistri seaduse muudatused, mis keelavad kohtul arvestada kustunud karistustega. Näiteks rahaline karistus kustub kolm aastat pärast selle täitmist.
See tähendab, et 6. juunil Lihulas kaks inimest tapnud ja kolme vigastanud Mikk Tarraste on kohtu ette astudes täiesti puhta taustaga. Tõsi, 2008. aastal tulistas ta Türil elumaja akendesse. Korteris viibinud koolipoiss pääses ime läbi ühegi kriimuta.
Selle kuriteo eest sai Tarraste 946eurose rahalise karistuse. Avalik karistusregister aga ütleb täna tema kohta: „Isikul puudub kehtiv karistus.“
12 aasta eest Tarrastele määratud karistust hoitakse alles karistusregistri arhiivis. Juurdepääs arhiivile on äärmiselt piiratud. Sinna pole asja isegi kohtunikel, kellel on arhiiviandmete kasutamine otsesõnu keelatud.
Karistuse kustumise ja arhiivi kandmise mõte on, et nüüd korralikult käituv inimene ei peaks kunagise eksisammu pärast kannatama.
Tarraste puhul jääb kahe tulistamise vahele 12 aastat. Kohtunik Lind peab seda ajaliselt suureks vaheks. Probleemi näeb ta selles, et varasemaid karistusi pole võimalik arvestada ka kurjategijate puhul, kes panevad kuritegusid toime regulaarselt.
STEN LIND (40)
Lõpetas 2001. aastal Tartu Ülikooli õigusteaduskonna.
2010. aastast töötab Tallinna ringkonnakohtus kriminaalasjade kohtunikuna.
Varasemad ametid: Harju maakohtu kohtunik, justiitsministeeriumi karistusõiguse ja menetluse talituse juht, riigikohtu kriminaalkolleegiumi nõunik.
Osalenud Tartu Ülikoolis karistusõiguse õpetamises.
Riigikogu muutis 2013. aastal karistusregistri seadust. Miks seda tehti?
Juba mõni aasta varem hakati rääkima, et Eestis toimub ülekriminaliseerimine ja karistusregistris on liiga palju inimesi. Keegi sõitis bussis jänest, jäi vahele ja sai selle eest väärteotrahvi. Kui tal oli varasemast registris mingi muu karistus, mis ei olnud kustunud, hakkas selle vana karistuse kustumise tähtaeg jooksma algusest peale.
Kehtiva karistuse olemasolul olid tagajärjed. Inimene ei saanud mingit dokumenti ega tohtinud mõnes kohas töötada.
Normaalse kodaniku elu oli pärsitud?
Nii leiti ja otsustati muuta seadust, et uus karistus ei katkestaks enam vana karistuse kustumist. Küsimus on selles, kui kiiresti karistus kustub. Eestis on need tähtajad suhteliselt lühikesed, näiteks kolm või viis aastat. Seevastu Saksamaal kustub karistus reeglina lausa alles 15 aastaga.
Riigikogu muutis ju seadust heade soovidega?
Kindlasti.
Mis siis untsu läks?
Kui inimene paneb regulaarselt toime kuritegusid, pole seda enam näha. Politseil ja prokuratuuril on lubatud eeluurimise ajal ka arhiivist andmeid saada. Aga kohtusse nad selle infoga tulla ei tohi.
Kurjategija minevikku lubatakse uurida tema tegude avastamiseks. Aga vahistamisel sellest rääkida ei tohi?
Jah. Vahistamisel arutatakse, kas inimene võib panna toime uusi kuritegusid. Pärast seaduse muutmist ei tohi kohus kellegi ohtlikkuse hindamisel lähtuda tema kustunud karistustest.
Vahepeal üritas prokuratuur tutvustada kustunud karistusi kohtule n-ö inimest iseloomustavate andmetena. Riigikohus asus seisukohale, et ka nii ei tohi.
Siis oli periood, kus prokurörid panid karistusregistri täisväljavõtte koos arhiiviandmetega lihtsalt toimiku vahele, ise sõnagi lausumata. Ega see ilus ei olnud.
Pigem suuremgi probleem on kinnipeetavate ennetähtaegse vabastamisega. Karistusseadustik näeb ette loetelu asjadest, mida peab kohtunik ennetähtaegse vabastamise üle otsust tehes arvestama. Nende hulgas on inimese eelnev elukäik, mis on ju täiesti loogiline. Aga kohus ei tohi ka siis karistusregistri arhiivi vaadata.
Kohtunikuna te ei teagi, kelle saatuse üle otsustate?
Huvitaval kombel on vanglal õigus karistusregistri arhiivi kasutada. Vangla täidab süüdimõistetu kohta ankeedi. Sinna pannakse kirja, et inimene on mõistetud süüdi näiteks 12 korral ja viibib vanglas 7. korda.
Samas ankeedis kirjeldatakse tema kuritegusid ja nende muutumist läbi aja, on ta siis varastanud, röövinud või teinud muid vägivallategusid. Kõige selle põhjal annab vangla hinnangu kinnipeetava ohtlikkusele ja prognoosib tema käitumist vabaduses.
Lõpliku otsuse vabastamise üle teeb muidugi kohtunik, kellel aga puudub õigus kustunud karistustele tugineda. Eriti vastuoluline on olukord, kui karistusregistri järgi on süüdlasel kehtivad karistused vaid näiteks joobes juhtimiste eest, vangla räägib aga ka uute vägivallakuritegude ohust, sest kunagi on süüdlane pannud toime selliseidki kuritegusid.
Te saate toimikust vangi kuritegudest täieliku ülevaate. Aga te ei tohiks sellest teatud osa ei lugeda ega näha?
Põhimõtteliselt nii on jah.
Kui te paturegistrit loete, siis see jääb ju teile meelde?
Me peame silmad kinni panema ja ütlema, et me ei näe seda.
Te peate kustutama oma mälu, nagu Tommy Lee Jones filmis „Mehed mustas“?
See ongi keeruline.
Kas keegi on kunagi kohtule selgitanud, miks see peab nii olema?
Ma arvan, et sellele pole keegi tähelepanu pööranud.
Selline nõue kurjategija mineviku eiramise kohta on ju jabur?
Eelnõu seletuskirjast on näha: arusaam oli selline, et kuna seadustes on seatud mingid tagajärjed sõltuma üksnes sellest, kas inimesel on kehtiv karistus, siis pole tähtsust, mitu kehtivat karistust. Et teatud juhtudel on oluline just see, et oleks võimalik hinnata inimese elukäiku tervikuna, jäi märkamata.
Ma arvan, et see tekkis kogemata. Olen ise ka justiitsministeeriumis töötanud. Väga raske on ette näha, kuidas erinevad seaduse normid hakkavad omavahel klappima. Eks need kitsaskohad tulevadki tegeliku elu käigus välja.
Kuidas need kitsaskohad täpsemalt välja näevad?
Näiteks sarivargad, kes varastavad poest pudeli viina. Kui turvamees üritab neid kinni pidada ja nad hakkavad jõuga vastu ja põgenevad koos võetud saagiga, muutub poevargus röövimiseks. Selle eest saavad nad pikema karistuse, mida kandes aga jõuab hulk varasemaid varguste eest mõistetud karistusi ära kustuda.
Või paneb inimene toime uue kuriteo ajal, kui ta eelmine karistus kehtis. Uut kuritegu uuritakse, talle esitatakse selles süüdistus ning algavad kohtuistungid. Kohtuotsuse tegemise ajaks on aga eelmine karistus juba kustunud. Sest menetlused venivad mõnikord pikaks ja kestavad mitu aastat.
Kohus peab suhtuma sellisesse kohtualusesse, nagu ta oleks elus esimest korda süüpingis?
Jah.
Ja see tähendab kergemat karistust?
Jah, vähemalt juhtudel, kui seadus näeb korduva kuriteo eest sõnaselgelt ette raskema karistuse. Samas annab seadus ette päris laiad karistuse raamid ja kohus leiab sealt raamidest sobiva. Karistuse mõistmine on rohkem kunst kui teadus.
Seega seadus hellitab retsidiviste ja kohtunikuna olete sunnitud sellele alluma, sest vastupidine oleks ebaseaduslik?
(Hakkab naerma.) Ma ei tahaks öelda, et hellitab. Seaduse mõte on, et kui inimene on libastunud ja kuriteo toime pannud, siis antakse talle võimalus ennast parandada. Et see taak ei saadaks teda kogu elu.
Ent kehtivast seadusest saavad kasu ka need, kes ennast ei paranda.
Tooge palun mõni näide.
Näiteks saripoevargad, kelle puhul kohtunik teab juba, mida see inimene räägib. Igal ennetähtaegsel vabastamisel ütleb ta, kuidas on nüüd leidnud elus õige tee. Ja siis tuleb uus kriminaalasi.
Esimesel või teisel päeval pärast vanglast välja saamist on ta leidnud sõbra, tarvitanud koos alkoholi ja läinud seejärel poest järgmist pudelit viina varastama.
Muster on kogu aeg sama ja nii juba aastaid. Aga seda ei saa kohus öelda, sest ametlikult on inimesel vaid paar karistust.
Tavaliselt küsitakse selle peale, et miks on kuritegusid üha uuesti toime panevatele inimestele nii kerged karistused. Aga karistus sõltub süü suurusest. Ühe viina varguse eest ei või mõista sellist karistust nagu röövimise eest.
Kas me räägime ainult varastest?
Tegelikult mitte. Juriidilises keeles süstemaatiline vargus tähendabki tegude suhteliselt suurt sagedust, mistõttu on sarivaraste käitumismuster näha ka kehtivate karistuste põhjal. Tõsi, tervikpilti, ehk kui kaua on inimene juba neid vargusi toime pannud, pole võimalik näha.
Kõige rohkem võivad seadusest kasu saada ilmselt inimesed, kes panevad toime piisavalt raskeid kuritegusid, näiteks vägivallakuritegusid ja röövimisi regulaarselt, aga mõõduka sagedusega. Nende puhul on vahed kuritegude vahel suuremad juba seetõttu, et nad kannavad vahepeal paar aastat karistust.
Kui keegi mõistetakse viieaastase intervalliga süüdi kergemat sorti röövimistes, kus vägivald on pigem tagasihoidlik (kannatanule tehakse haiget sellega, et rebitakse talt telefon käest), on kerge tekkima olukord, kus kehtiv karistus on vaid viimane või lisaks ka sellele eelnev. Et tegelikult on samasugune muster pikaajaline, enam kohtuniku jaoks nähtav ei ole.
Ja sariröövlid saavadki liiga kergelt vabaks?
Ma ei tea, et keegi oleks analüüsinud, kui kergelt nad välja saavad. Aga teoreetiliselt on see võimalus olemas.
See õõnestab ju ühiskonna turvatunnet?
Mingil määral kindlasti. Karistusest ennetähtaegsel vabastamisel ei saa arvestada kinnipeetava kogu elukäiku. Minu meelest on suur vahe, kas „kuritegelik karjäär“ on alanud, ütleme, kaks aastat tagasi või on inimene seda teed käinud juba paarkümmend aastat.
Kui inimene on elanud suurema osa elust n-ö tavalist elu, on seda võimalik arvestada. Kui inimene on veetnud suure osa oma elust vanglas, oleks ta nagu alles enne viimast kuritegu kuskilt välja ilmunud. Tema eelneva elukäigu kohta valitseb teadmatus, see kaob mingisse juriidilisse pimedusse või uttu.
Kui palju selliseid sarikurjategijaid on?
Eesti kohta täpsed andmed puuduvad. Aga maailmas tehtud uurimused näitavad, et igas riigis on suhteliselt väike kurjategijate tuumik, kes paneb toime suhteliselt suure osa kõigist süüdimõistva otsuseni jõudvatest kuritegudest. Selle järgi võiks öelda, et neid inimesi on päris palju.
Kui paljud juristid teie muret jagavad?
Sellest pole väga juttu olnud. Ennetähtaegseid vabastamisi arutab väike arv kohtunikke.
Kui seadus ei kõlba, siis kuidas seda parandada?
Nii justiitsministeeriumil kui ka riigikogul on alati võimalus vastav seaduseelnõu algatada. Ma näen kolme võimalust, kuidas seda teha.
Tehniliselt kõige lihtsam oleks pikendada kuritegude aegumise tähtaegu. Aga see oleks ebaõiglane ainult ühe kuriteo toime pannud inimeste jaoks.
Mõistlikum tundub lahendus, kus uus kuritegu takistab eelmise kustumist. Kunagine regulatsioon, et uue väärteokaristuse peale hakkas ka varasema kuriteo kustumise tähtaeg uuesti algusest jooksma, oli vahest tõesti liiga karm. Ent sellise mõistliku süsteemi loomine on tehniliselt kõige keerulisem ning võivad tekkida uued vastuolud ja probleemid.
Kolmas võimalus on anda kohtutele teatud juhtudel õigus tugineda karistusregistri arhiiviandmetele. Ent üks erand võib tekitada kiusatuse tekitada veel mõni ja kui erandeid on väga palju, hakkab reegel ise erandiks muutuma.
Seadusesse tuleks kirjutada vaid mõned laused ja riigikogu saaks retside põhjendamatult leebe kohtlemise üsna lihtsalt lõpetada?
Kui nad leiavad, et see on põhjendamatult leebe kohtlemine, saaks seda teha kindlasti. Muudatused ei pea olema väga suured ega keerulised, aga sobiva lahenduse leidmine eeldab variantide läbianalüüsimist.
Ega riigikogu liikmed vist väga aru ei saanud, mis seaduse nad omal ajal vastu võtsid?
Sellele ei tahaks ma hinnangut anda.
