Iseenesest hea informatiivne artikkel aga pealkiri on tal küll selgelt eksitav..
Eestlaste suht väikese ülekaalu püsimist Tallinnas ei saa tõlgendada kui linna "mittevenestumist" - lisaks jätkub ka Lasnamäe paduvenestumine(-muutumine "omaette linnaks")..
Aga lugege ise..
GRAAFIKUD // Tallinna venestumine on müüt.
Enamust hoiavad pealinnas eestlased
Tallinnas on aastakümneid olnud eestlaste ülekaal. Ent eestlased ja venelased kolivad eri linnaosadesse.
Nõukogude okupatsiooni ajal suurenes Eesti rahvastikus järjekindlalt venekeelsete elanike arv ja osakaal. Paljud neist kolisid Tallinna, kus eestlaste osakaal järjest kahanes. Madalpunkt oli 1989. aasta rahvaloenduse ajal, kui eestlasi oli Tallinnas kõigest 47,4%. Seejuures tuleb märkida, et Tallinn oli tollal suurem ja selle koosseisu kuulus ka Maardu.
Pärast Eesti taasiseseisvumist saavutasid eestlased tänu Vene sõjaväe lahkumisele ja paljude venekeelsete inimeste ärakolimisele pealinnas taas enamuse ja on seda stabiilselt hoidnud. 2004. aastal oli eestlasi Tallinna registreeritud elanikest 52,1% ja selle aasta alguses 52,8%. Venelaste osakaal on samal ajal kahanenud 38,5%-lt 37,1%-ni. Vähenenud on ka ukrainlaste ja valgevenelaste osakaal linnaelanike seas.
Praegu elab Tallinnas rohkem eestlasi kui kunagi varem ajaloos, samal ajal kui venelaste, ukrainlaste ja valgevenelaste arvukus saavutas haripunkti 1989. aastal ja on praegu ajaloolisest tipptasemest märksa väiksem.
Tallinna elanike rahvusliku koosseisu arvud on kõigile avalikult kättesaadavad, ometi levivad väited, nagu Tallinn venestuks. Mingi tõde on selles piirkondlikus mõttes, sest viimastel aastakümnetel on eestlased ja venelased kolinud eri piirkondadesse.
Viimase 14 aasta andmed näitavad, et eestlaste osakaal on suurenenud Põhja-Tallinnas. Lasnamäe seevastu muutub järjest venekeelsemaks ja Pirital on samuti suurenenud venelaste osakaal, kuigi linnaosa on endiselt suuresti eestikeelne. Mujal on muutused olnud väikesed.
Tartu ülikooli rahvastikugeograafia professori Tiit Tammaru sõnutsi koonduvad eestlased Tallinna kesklinna ja Kalamaja piirkonda, samal ajal kui venekeelsed inimesed kipuvad koonduma Tallinna idaossa, Lasnamäele ja selle ümbrusse. Tammaru teadis öelda, et kolimishuvilised otsivad uut ja paremat eluaset samasse piirkonda, mis on juba tuttav. Sellepärast eelistavadki Lasnamäelt ära kolivad venekeelsed inimesed Piritat ja Lasnamäega piirnevaid lähivaldasid.
Tallinna lääneosas ilmneb venekeelsete inimeste koondumise trend Õismäel, ent sealgi on näha, et jõukamad venekeelsed inimesed liiguvad edasi Kakumäele. Statistika näitab, et Haabersti linnaosas on eestlasi ja venekeelseid inimesi üsna võrdselt ja proportsioon pole aastatega muutunud.
Eestlaste suuremat koondumist on näha Põhja-Tallinnas. Veel kümmekonna aasta eest oli Põhja-Tallinn venekeelne linnaosa, kuid praeguseks on eestlased seal ülekaalu saavutanud. Esialgu on eestlased koondunud kesklinnale lähedastesse Kalamaja ja Pelgulinna asumitesse, nüüd eeldab Tammaru, et nende osakaal suureneb Kopli poolsaare tipu suunas. Linnade areng ongi selline, et muutused liiguvad kesklinnast serva poole.
„Minu jaoks on väga huvitav, mis saab Kopli liinidest. Üle kümne aasta käis jant, konkursid ebaõnnestusid, aga nüüd viimane konkurss õnnestus,” ütles Tammaru. Liinidel on juba mõnda aega ehitatud ja esimesed majad on valmis. Ta uskus, et uued elanikud on pigem eestlased.
Ka Uus Maa kinnisvarabüroo analüütiku Risto Vähi arvates kolivad Koplisse rajatavatesse uusarendustesse pigem nn valgekraelistel ametikohtadel töötavad eestlased. Enda sõnutsi näeb Vähi igapäevatöös sama rahvuse kaupa eraldumise trendi, millest rääkis Tammaru. Põhja-Tallinna toob tema sõnutsi just eestlasi sealne miljöö, ajaloolised majad, erinevate ajastute kihistused. Põhja-Tallinna teevad Vähi sõnutsi eestlaste jaoks ligitõmbavaks just vanemad puitmajad, mida eestlased hindavad venelastest rohkem. Ka Tallinnasse kolinud lääne päritolu uussisserändajad ei saa tema sõnutsi puitmajade võlust aru, vaid eelistavad kivimaju. Kuigi Põhja-Tallinnal on pikk rannajoon, ei mainitavat linnaosa puhul eriti merevaadet ega mere lähedust. Oluliselt tähtsamaks peavad uued elanikud sealset miljööd.
Eakamad venekeelsed inimesed lahkuvad Vähi sõnutsi Põhja-Tallinnast tihti seetõttu, et seal on palju liftita kortermaju. Nemad otsivad esimese korruse kortereid või liftiga kortermaju, mida on rohkem Lasnamäel, sest seal on palju kõrgeid hooneid, kuhu ehitati lift. Lasnamäe kasuks räägib seegi, et see on kõige uuem nõukogudeaegne elamurajoon, kuhu ehitati kõige moodsamad ja avarama planeeringuga korterid. Kellel on rohkem raha, kolib Lasnamäe lähedale, näiteks Pirita või Viimsi kortermajja või ridaelamusse.
Eestlased kipuvad nõukogudeaegsetele paneelelamutele viltu vaatama, kuid venelastele on see keskkond harjumuspärane ja kodune, märkis Vähi. Kohatruudus on suur. Korter ostetakse endale tihti vana kodu ligidusse, et vanemad, pereliikmed ja sõbrad oleksid lähedal.
Magalapiirkondades on ka venekeelseid koold ja lasteaedu. Vähi sõnutsi on venelasi, kellele need on olulised, mistõttu mainitakse kuulutustes tihti venekeelse kooli lähedust. Ent on ka venelasi, kes kolivad rahumeeli pigem eestikeelsesse piirkonda ja panevad lapse kohalikku eesti kooli.
Vanemates paneelelamute piirkondades on Vähi sõnutsi ka palju üürikortereid, mille elanikud vahetuvad kiiresti. Eestlased eelistavad uuselamuid või soovivad endale osta oma maja. Vanem magalakorter ostetakse siis, kui finantshammas uusarenduse korterile peale ei hakka ja üürikorteris ei taheta enam elada.
Viimastel aastatel räägitakse palju uussisserändest, ent Tammaru arvates ei ole sellel Tallinna elanike arvule suurt mõju. Euroopa Liidu riikide kodanike puhul tuleb arvestada sedagi, et kui nende saabumine veel jõuab statistikasse, siis lahkudes ei viitsita end tihti välja registreerida ja nii võib inimene jääda statistikasse, kuigi ta enam Eestis ei ela.
Palju kõneainet tekitanud Ukraina töötajate tulek paistab ka statistikast. Nimelt on viimase 15 aasta jooksul Ukraina kodanike arv Tallinnas üle kahekordistunud ja ulatub 6600-ni. Ent ukrainlased pole ainsad uued elanikud, Soome kodanike arv on samal ajal lausa seitsmekordistunud ega jää palju alla Ukraina kodanike arvule. Kolmekordistunud on kasvanud Läti kodanike arv, neid elab Tallinnas umbes 1900. Selle aasta alguse seisuga oli Tallinna elanikena registreeritud ka Leedu, Saksamaa, Itaalia ja Prantsusmaa kodanikke, kõiki tuhatkond.
Tammaru sõnutsi võib ka edaspidi eeldada, et uussisserändajad koonduvad eeskätt Tallinna. See on ülemaailmne trend, et sisserändajad asuvad elama peamiselt suurematesse linnadesse, kus on rohkem neile sobivat tööd.
Vähi ütles, et jõukamad läänest pärit uussisserändajad eelistavad võimaluse korral kesklinna, Pirita ja Kalamaja kesklinnalähedasi ja mereäärseid uusarendusi, näiteks Noblessneri kortereid. Ülejäänud mitteslaavi päritolu sissrändajad elavad üle linna magalarajoonides ning valivad elukoha soodsama hinna ja selle järgi, kas töökoht on lähedal. Näiteks on uussisserändajaid rohkesti Mustamäel, sest TTÜ ümbruses tegutseb palju välismaalastele tööd andvaid firmasid.
Tulevikku vaadates arvas Tammaru, et rahvuste mõttes jäävad Tallinna proportsioonid samaks, aga linna piires on nihkeid. Ta rõhutas, et üldine tõusulaine on seni puudutanud kõiki tallinlasi. „Ei saa öelda, et mõni piirkond oleks väga kehv,” kinnitas Tammaru. Tema ei kasutaks ühegi Tallinna piirkonna kohta sõna „geto”, mida ajakirjanduses vahel kohtab.
„Üldine tõusulaine on kõigile positiivselt mõjunud, linn areneb ka edaspidi igati mõistlikult,” uskus Tammaru. Suurimaks proovikiviks nimetas ta nõukogudeaegseid piirkondi, eriti Lasnamäed ja Õismäed. Seal tuleks tema sõnutsi vältida selliste piirkondade teket, kus vaesemad ja ühest rahvusest inimesed on liiga tihedalt koos. Väga oluliseks pidas ta kortermajade renoveerimist. Palju on juba tehtud, aga endiselt on Tallinnas palju renoveerimata maju.
Kui mõnes piirkonnas jääb renoveerimata üks-kaks kortermaja, sest sinna on kogunenud kehvemalt toime tulevad inimesed, pole see Tammaru sõnutsi väga suur mure, sest üht-kaht maja on kergem järele aidata. Karta tuleb seda, et teistest jääb maha suur piirkond, kus kõik lapsed käivad samas koolis. „Iga kett on nii nõrk nagu kõige nõrgem lüli,” nentis Tammaru.
Siiski polnud ta väga pessimistlik. Kuigi rahvuspõhise eraldumise üks põhjus on inimeste soov elada endasuguste seas, pole Tallinnas olukord kindlasti nii drastiline kui näiteks Pariisis, kus põlist prantsuse päritolu inimesed üritavad meeleheitlikult vältida mõnes linnalähedases immigrantrahvastikuga piirkonnas elamist.
