Arvamus ajateenistusest

[Mudakoon]

Probleemiks juustega saab olema meie inimeste võimetus "piiri pidada". Habemetega ( ja mitte ainult) tuli see samuti välja.
Kui aga probleem ei ole enam probleemiks siis ju probleemi polegi...

[AndresTy]

....Järvakandis koolis käies...siia-sinna lipates, spikrit veidi näppides (või oli see näpates) jne
Millest jutt on?

Noppeid Järvakandi kooli hümnist....

[Kapten Trumm]

Probleemiks juustega saab olema meie inimeste võimetus "piiri pidada". Habemetega ( ja mitte ainult) tuli see samuti välja.
Kui aga probleem ei ole enam probleemiks siis ju probleemi polegi...

Elukogemuse põhjal võiks vist öelda, et nendel "karvastel" meesterahvastel kipub tihtipeale olema ka kummaline arusaam oma kohustuste/lubaduste täitmisest, kella tundmisest - st välimus on hinge/meelelaadi väljendus tihti.

Kui vene ajal kasvatati pikki juukseid nõukaprotesti osana, siis täna seda protesti pole ju.

[Kapten Trumm]

Üks Klassika:

Tehumardi lahingus osalenud korpusemehed on hiljem meenutanud, et pimedas tunti käsikaudu üksteist ja vastast ära - "meie poistel olid kõigil juuksed pügatud, aga sakslastel olid pikad. Jäi pikk salk pihku, siis äsasid labidaga".

[Kriku]

Trummil on ses mõttes õigus, et ideoloogilises plaanis kipub noormeestel pikkade juuste kasvatamine ikkagi mingil määral mässumeelsuse ilming olema küll ning tõenäoliselt on korrelatsioon suhtumisega distsipliini olemas. Aga ma väga kahtlen, kas sunniviisiline pügamine nende suhtumist parandab. Pigem võiks pikad juuksed olla üks kergesti märgatav tunnus profileerimiseks. Ma ei pea siin silmas seda profileerimist, mida teeb vastuluure, vaid seda profileerimist, mida ükskõik milline ülem oma alluvate suhtes oma peas teeb.

[Das Tiger]

Värske reservülemana pakuksin välja paar teistsugust vaatenurka.
Mina nõudsin oma võitlejatelt alati korrektset soengut. Mäger keset pealage ei ole okei. Põimimata pats ei ole samuti okei. Nad ei sobi mitte mingil juhul mitmete asjaolude tõttu:

"Kasimata" soeng, mistahes kui individualistlik jätab ebaprofessionaalse mulje. Ei midagi muud, lihtsalt kole on vaadata, nii ülematel, kamraadidel kui ka SK kassapidajal või sõduri omastel. Esmase reaktsioonina tekib pahatihti halvustav küsimus: "Kas korda siis väes enam üldse ei ole?"

Rahuajal käivad asjad rangemaid ja ebaloogilisemaid radu pidi kui sõjaajal. Samamoodi nagu kasarmukord on rangem kui metsakord (käte taskus hoidmine ja maha sülitamine no go jne). Vähendamaks juba eos probleeme distsipliiniga ning harjutamaks alluvaid kuulama käsku instinktiivselt, on ülematele abiks mõeldud drillid ja reeglid, mille ainus funktsioon on tekitada sõduri peas kohustuslike "tavapäraste tegevuste tsükkel". Habe peab olema aetud, saapad viksitud, voodi volditud, kukal aetud, tuba puhas, soeng korras. Kes meist poleks ülemale vahele jäänud habemetüüka või "tilkuva" voodi pärast? See tunne on halb, see on mingil määral altvedamise ja süü tunne, kuigi praktikas ei muutu miski kortsus padja pärast halvemaks ega paremaks. Alluvale on antud normatiiv: "kõik peavad olema korrektsed, ühtsed ja eeskujulikud," erinemine massist ei ole tema jaoks hea asi, see on pigev ebamugav.
Ma ei mõtle hetkekski, et minu KP või autojuht muutuksid sõjaolukorras viletsamateks inimesteks pikkade juuste pärast aga ma tean, et tänu rahuajal läbitehtud "ajude n*ssimisele" on nad sõja ajal kohusetundlikumad ja distsiplineeritumad, valmis käituma uute kokkulepitud reeglite põhiselt ilma igasuguse määgimiseta. Kõik algab nööbist...või siis juustest.

[smr]

Muusik Taukar ajateenistusest https://tv.postimees.ee/6984281/karl-er ... hirmujutte

[Kriku]

Karl Lembit Laane: kiuslik ülemus murrab kaitseväes ka parima.
Karl Lembit Laane
kapral, endine ajateenijate esindusmees

Enamik meist ei mõtle kaitseväele just tihti ja kui, siis ainult ajateenistusse minejate või nende lähikondlastena. Olles nüüd üle kahe kuu reservis, tean, kuivõrd lihtne on rehmata olnule käega ja see kas unustada või seda isegi idealiseerida. Ent jätnud maha terve rühma kaasvõitlejaid, ei saa ma eirata, mida see tegelikult iga päev tuhandetele inimestele, kes seal praegu teenivad ja kelle teenistus on äsja alanud, tähendab.

Seetõttu tahan rääkida, missugune on ajateenijate ja neid juhtivate tegevväelaste vahekord, mis on selle juures valesti ja mida on vaja teha, et muuta olukorda paremaks. Lõpetan üleskutsega praegustele esindusmeestele.

Jupijumala võim

„ [---] viimase kuu aja jooksul info liikumine ei ole nii kiire olnud, kui see fucking oli eile! Peale rivistust juba… mingi P**E… Juba helistas kuhugi! Juba helistati mulle! Küsiti: miks inimesed laupäeval ja pühapäeval alles koju lähevad? Selgitasin kiirelt, viis minutit, ja ütlesin: „M**nid on kõik!” Öeldi: „Selge.” Kõik, sellega see teema lõppes [---]. Härra kuradi kolonel, õigusvahemees, nu**itakse... T*ra, nu**itaksegi, raisk...”

See on katkend paari aasta vanuselt lindistuselt (mis on toimetusel olemas), kus üks tegevväelane räägib oma alluvatega talle omase maneeriga, kuidas nad on tema ees sisuliselt kaitsetud. Ei brigaadiülem, õigusvahemees ega keegi teine saa neid aidata, mistõttu ei ole ka mõtet ebaõigluse korral kuhugi pöörduda. Pärast lindistuse avalikustamist mõistis brigaadiülem tema käitumise ühel rivistusel avalikult hukka ja ta sai noomituse. Teadaolevalt jätkab ta samas vaimus siiani, kurtes samal ajal, et kaitsevägi on „pehmostumas”.

Tsitaadi autorile tuleb au anda ühe asja eest – oma labases aususes näitab ta probleemi tegelikku sügavust. Ülemaid, kes kohtlevad oma alluvaid halvemini kui koeri, leiab tõenäoliselt kaitseväe igast harust. Kollegiaalsuse vaimu ja suure tööjõupuuduse tõttu laabub olukord kaebuste korral enamasti nii, nagu eespool kirjeldatud. Ülevalt poolt tehakse noomitus või peetakse lühike vestlus, misjärel konkreetne ülem jätkab, nagu midagi poleks muutunud. Seda muidugi ühe erandiga, enne tuleb kaebajale koht kätte näidata.

Kollektiivne „distsiplineerimine”

Kuidas? Võimalusi selleks on mustmiljon. Praktiliselt iga ajateenija elutahk on üksikasjalikult reguleeritud, mistõttu on alati lihtne leida mõni tühine puudujääk, mille alusel karistada. Voodilina pole piisavalt pingul, aken jäi toast lahkudes lahti või telefon lauale laadima, volditud riided ei ulatu kapisahtli ühest seinast teise või jättis inimene saapad enne rivvi tulekut viksimata või hilines sinna minuti, sest otsustas neid viksida, jne. Põhimõtteliselt on iga näide tõlgendatav käsu eiramise või muu teona, mis on distsiplinaarkorras karistatav ja võib viia nii igasuguse vaba aja kaotuse kui ka teenistuse kestuse pikenemiseni.

Kuna ülemad teavad, kuivõrd aja- ja vaevamahukas selline menetlus oleks, lähenevad nad karistamisele „loominguliselt” ja kasutavad oma võimalust kõigile ajateenija kohustustele lihtsalt vint juurde keerata. Näiteks korraldavad iga päev kapikontrolle või praktiliselt iga öö häireid, sunnivad ajateenijaid koristama piinlikult puhtaks kohe uuesti mustaks saavaid kohti, kohustavad hommikuvõimlemist tegema lahinguvarustuses või rakendavad „kollektiivset distsiplineerimist” (eufemism kollektiivsele karistusele, mis on keelatud), võttes kõigilt väljaloa – ajateenija kõige väärtuslikuma vara nädalavahetuseks – kuuks või kauemakski.

Igaüht neist meetmetest on võimalik õigustada kas drillimise, lahinguvalmiduse tõstmise vms ettekäändega, mistõttu pole küsimus isegi isikutes, kuivõrd süsteemis endas. See annab ülematele peaaegu täieliku võimu oma alluvate üle. Jah, üldaktid võivad küll sätestada ka ajateenijatele kindlad õigused, aga nendest on vähe kasu, kui samadesse aktidesse on sisse kirjutatud mööndused, mis võimaldavad ülemustel neist mitte hoolida.

Õigused tulevad ülema suvast

Alluvale tekivad õigused, kui ta ülem need talle annab. Ajateenija õpib mõistma, et oma õiguste eest seismine viib nende tühistamiseni ja piirangud ülema meelevallale seab vaid tolle kujutlusvõime. Seepärast on mõistlikum vaikida ja oodata kannatlikult lõppu, seades hinge valmis järgmiseks „üllatuseks”, mis võib iga kell tulla.

Isegi kui unustada, kuivõrd vale on see olukord kasvõi meie põhiseaduse järgi, on see endiselt rumal ja peaaegu kuritegelik nii üldise riigikaitse, kaitseväe kui ka konkreetsete tegevväelaste enda seisukohalt. Meie riigi kaitse oleneb kõige otsesemal moel sellest, kuidas suudetakse kaitseväge mehitada. Iga organisatsioon vajab järelkasvu, kes viiks seda edasi. Kes oma täies arus tahaks tagasi minna sinna, kus on teda kuni 12 kuud alandatud, sõimatud, kiusatud või kogunisti piinatud? Kuidas mõjutab see meie ajateenijate ja reservväelaste võitlustahet? Rääkimata võimalusest, et üle piiri viidud alandatu võib võtta „õigluse jalule seadmise” enda kätte ja siis on tagajärjed juba traagilised.

Need on päris ohud, mis võivad iga hetk teoks saada, kui nendega sisuliselt ei tegelda. Praegused juhtkonnad nii peastaabis kui ka näiteks 1. jalaväebrigaadis küll ajavad õiget asja, aga see ei tohiks oleneda isikutest, vaid süsteemist endast. Seetõttu saab lahendus seisneda ainult selles, kui tagatakse olemasolevate õiguste tühistamatus (nt puhkeaja olemasolu), kehtestatakse uued (nt minimaalne garanteeritud uneaeg õppuste ajal ja väljaloa muutmine privileegist õiguseks) ja nende kaitstust pedantselt jälgitakse (nagu praegu on ajateenijate kohustustega).

Üleskutse esindusmeestele

Kõik esindusmehed, tuletagem oma ülematele meelde, et ka ülemate ebaväärikas käitumine läheb vastuollu kaitseväe põhiväärtustega: alandamine on koostöövalmiduse surm, keeldumine võtta kuulda oma alluvate muresid on avatuse vastand ja ei ole asjatundlik rõhuda neid, kellega ühel päeval peab ehk koos lahingusse minema. Sellisel aususel võib olla oma hind, ent just valmisolek riskida on ainus viis olla vapper. Lõppkokkuvõttes ei saa talitada teisiti, mitte siis, kui tahta jääda ustavaks oma kaasvõitlejatele.

Ilmselt ei ole siinsed read nii mõnelegi meeltmööda, aga palun vabandust, minu meelest peab kaitsevägi olema riigikaitse, mitte ajateenijate terroriseerimise institutsioon. „Iga lehekülg poliitilist ajalugu näitab, et mõned valitsuse esindajad käituvad seadusetult ja jõhkralt (…) enamiku ajast, kui neid ei takistata,” ütles kunagi poliitikafilosoof Judith Shklar. Tegevväelased on seda enam kui kinnitanud.

[Z03]

Nojah. Et mis see tegelik eesmärk on - kas õpetada välja sõdureid kodumaad kaitsma või "tõsta moraali", "kasvatada", "vältida pehmostumist" jne.

[Tundmatu sõdur nr. 4]

Lugenud selle segase oopuse ainult diagonaalis läbi, pean ausalt tunnistama, et ma ei mõistnudki - what´s the point

Et mis see tegelik eesmärk on - kas õpetada välja sõdureid kodumaad kaitsma või "tõsta moraali", "kasvatada", "vältida pehmostumist" jne.

..siin ei ole valikut "või" - sest kõik loetletu ongi jagamatu tervik

Igasugused isiksusehäirete ja kompleksidega tegelased võiks küll noorte inimeste õpetamisest eemale hoida.

..kuuldavasti kohtab tsiviilis sarnast "kaadrit" märksa tihemini

[Kapten Trumm]

Uskumatu, et taolise tekstikasutusega taune veel kaadri hulgas kohtab
Kas nad konflikti korral oma sõduritelt tina ei karda saada?

[Kriku]

Igasugused isiksusehäirete ja kompleksidega tegelased võiks küll noorte inimeste õpetamisest eemale hoida.

..kuuldavasti kohtab tsiviilis sarnast "kaadrit" märksa tihemini

Tsiviilis pole neil sellist võimu.

Aga teiselt poolt - sõjas ei ole minimaalset garanteeritud uneaega.

[Dr.Sci]

Märkasin, juhtusin lugema ja siis .... mõtlesin ... meediaga manipuleerimine ja propaganda pole ka meile (kaitseväes) mitte võõras.
https://epl.delfi.ee/arvamus/ohutorjepa ... d=90692625

[Health]

Olin selles nö lennus, kus antud isik selle jupikese kõnet maha pidas. Ei oleks oodanud, et see nüüd lõpuks meediasse jõuab aga ehk siis on juba nüüd osa sõduri folkloorist. Oli kuidas oli, aga meeli avardav oli kuulata, kuidas elu teistes üksustes ka käib. Selle ja nende karistuste kohta saan lihtsalt öelda, et isiklikult selliste ülemustega ega ka karistustega kokku ei puutunud.

Folkloori teemal jätkates, antud kõne sai tegelikult korralikuks pilamise sihtmärgiks. Alguses lihtsalt ironiseerides, kuid see kogus vaikselt vunki ning varsti kulus kõnest säravamad hüüdlaused paljudele pähe. Mõned irvhambad, kes hääle kopeerimisega paremini hakkama lisasid ikka pidevalt sellega hagu alla.

[Health]

Äkki akf jagaks teistega ka.