Lennukid II Maailmasõjas

[denis23]

Kas Salamanderi puuduseks ei olnud see, et mootor asus lennuki tiivadest oluliselt kõrgem, ning gaasi andmise-vähendamisega lennuk kaotas horisontaalse stabiilsuse?

[thor199]

Kas Albert võtab julguse väita, et Me-262 oli 1944 erinevalt ebakindlast P-80st töökindel ja kasutusküps hävitaja.... /naer ja ovatsioonid saalis/ (vihje:kasutatud mootorid olid nii kehvad, et isegi iga mõttes maha jäänud venemaal polnud nendega 1945 suurt peale hakata /ovatsioonid jätkuvad, rahvasaadikud tõusevad püsti/

Et 2 lennukit alla kukkusid ei ole iseenesest veel miski näitaja.

/

Käsitlematu !!!

4 -st kaks kukkus alla ja see pole mingi näitaja. Kusjuures ka need teised kaks on teadmata kadunud ... / väga suur naer /

Kapten Trumm !!!
Täiega austus ja lugupidamine minu poolt sulle ! Selle eest et viitsid asju uurida ja teadmisi jagada.
Aga väga palju lihtsam oleks meile kõigile kui sa jagaks neid ( mida sa tundud soovivat teha) meie kõigi teistega mingis lihtsamas vormis.
Väga raske on seda infot läbi seedida, kui seda esitatakse viisil mida sa praktiseerid.

Usu, enamus ei kahtle sinu lennundusalastes teadmistes !

[Kapten Trumm]

Sõbrad, siin on mitmeid oleksoloogiad

1. Mis oleks saanud, kui sakslased oleks tootnud reaktiivlennukeid rohkem? Kas nad oleks suutnud peatada sõjatööstuse ruineerimise liitlaste pommitajate poolt? Kas see ruineerimise peatamine oleks ikka lubanud rohkem toota (kui suur see efekt ikka oli)?

2. Kui oleks tulnud reaktiivõhusõda, kas sakslased oleks ikka nii kõva edumaa hoidnud?

3. Kas liitlased oleks suutnud reaktiivõhusõda sakslaste vastu pidada?

Need kõik on "oleksid", sakslaste reaktiivlennukite arvestatava tootmise võime on samasugune "oleks" nagu P-80 kasutegur.

Kui taustsüsteemi vaadata, siis WWII kolm suuremat sõjatehnilist saavutust olid a)radar b)reaktiivasjandus c)tuumarelv

Kolmest kaks olid kindlasti liitlaste käes. Reaktiivasjandusest mõjutas sõda tollal vaid reaktiivlennuk ja siin on sakslaste tohutu edumaa IMO vähe küsitav, kui asjasse süveneda.

[ottojama]

• 1. Midagi poleks saanud. Ikka oleks läinud, nagu läks.
  
  2. Ei oleks. Majandus määrab, mitte mõned eesrindlikud tehnoloogiad.
  
  3. Oleksid küll võimelised - toonasel tasemel.

Lahingud võidetakse ja kaotatakse rindel, sõjad võidetakse ja kaotatakse tagalas. Need tehnilised ja tehnoloogilised nüansid, mille üle siin arutelu käib, ei oma lõpptulemuse määramisel mingit tähtsust.

Saksamaa sõjatööstusest niipalju, et ülimas kitsikuses käitusid nad täpselt nii, nagu inimesed ikka - konstruktiivsem osa neist hakkas tehnoloogilist imet tegema, sünteetilised kütused ja uue põlvkonna relvad ja Jomo mootorid jms. Teine osa hakkas tegelema Haunebudega - ja nendesse uskuma. Usk aitab samuti.

[Soobel]

Kui taustsüsteemi vaadata, siis WWII kolm suuremat sõjatehnilist saavutust olid a)radar b)reaktiivasjandus c)tuumarelv

Aga raketid???

[Kapten Trumm]

Raketid polnud ju 44/45 tasemel veel sõjaliselt nii oluline relv (seepärast on nagu reaktiivasjanduse alaliik või nii).

Inetsiaaljuhtimisega ballistiline rakett on sõjaliselt relevantne vaid tuumalõhkepeaga, kuna nende tabamistäpsus oli olematu (hea kui suurlinnale pihta saadi) - kuigi tuumapeaga V-2 meeskonnas mina olla ei tahaks, arvestades ilmkäraka võimalust stardil.

Tiibrakettidega (nt V-1) oli veel keerulisem, sest puudus usaldusväärne juhtimissüsteem. Tiibrakett sai tuule tiibadesse alles siis, kui õpiti tegema kompaktseid turboreaktiivmootoreid neile, leiutati laser, IR seadmed jne.

Aatomit aga sakslastel polnud ja sinna oli veel pikka maa minna - kui populaarteaduslikke saateid vaadata, siis tollaste asjapulkade meenutuste kohaselt polnud sealt liitlastel peale natukese uraani suurt kasulikku midagi võtta. Aatomi tootmiseks on muide vaja tohutult elektrienergiat.

Ka oli oma teema, et tollane aatom kaalus alates mõnest tonnist - kui palju suutis V-2 ja muud raketid õhku tõsta?

tollal oli ainus usaldusväärne kohaletoimetamise vahend neljamootoriline kolbmootoritega pommitaja.

Strateegiliselt oli 44 olukord selline, et sakslased jäid juba kahelt poolt taktikalise lennuväe meelevalda, kuna liitlaseid tõid lennumasinad mandrile. Neid on nii paksult, et reaktiividest ja isegi tollastest radaritest pole abi.

44/45 oli sakslaste tagalas juba päevasel ajal üksiku veoauto või sõdurite rühma liikumine teel ekstreemse maiguga ettevõtmine. Tulistati kõike, mis liikus.

Reaktiivsõja puhkemisel oleks liitlased vorpinud iga Me 262 vastu Meteore, Vampire ja P-80-d samas skaalas, nagu vorbiti Mustangeid ja T-bolte FW-190 vastu.

Edasi, alates 1945 keskpaigast asendavad reide kardetavasti üksikud kõrglennuks kohandatud B-29 sellised "Fat Man" tüüpi asjad pommiruumis, mida saadab terve armaada hävitajaid. Kuna nad 1944 saanuks startida Prantsusmaalt, siis on nad osaliselt tangitud ja tõusevad väga kõrgele.

[Soobel]

V2 kaalus minu teada 16 tonni ja koorem oli 1tonn. (R7 vaid 500kg!)

[Kapten Trumm]

Tolle aja tehnoloogia lubas liitlastel toota 4-5 tonnise pommi. Sakslaste pomm oleks samal ajal olnud raudteevaguni suurune. Tolle aja raketitehnoloogiat arvestades võimatu ülesanne.

Kui liitlaste pomm oli teatud tingimustel sõjas tarvitatav (loe lennukilt heidetav), siis sakslased oleks heal juhul valmis saanud mingi hiigelsuure katseseadme, mitte sõjalise relva.

Kuna liitlaste sõjatööstus asus valdavalt USA-s ja Siberis, siis nende tehaste tabamine ballilistilise raketiga oli selge ulme, isegi kui rakett sinnamaani lennata suudaks. Saksamaalt lennukiga sinna on kahtlane (puudusid lennukid). Küll aga liitlastel on "avianossets Anglia", mis on otse külje all.

Tuumarelvale lisanunuks ootamatuse efekt - et üksainus pomm teeb Berliini keskosa koos kogu juhtkonnaga maatasa - seda ei oska keegi oodata. Ja ükskut lennukit ei taibata karta. Samuti puudus sakslastel info, kui kaugel liitlased üldse on ja kui palju neid pomme karta tuleb.

See on täiesti reaalne stsenaarium, kui sõda veninuks nt 1945 sügiseni. Reaktiivõhusõda on selle kõrval ikkagi science-fiction.

[r2r]

Kas Salamanderi puuduseks ei olnud see, et mootor asus lennuki tiivadest oluliselt kõrgem, ning gaasi andmise-vähendamisega lennuk kaotas horisontaalse stabiilsuse?

Se omadus Salamanderil oli jah. Mitte just ta ei kaotanud stabiilsuse, vaid mootori tõmme muutes lennuki horisontaalasendi säilitamiseks pidi seda kompenserima kõrgusrooliga. (pagan, keeruline lause tuli ). Kui suureks puuduseks seda ei ei loetud - tolleaegsete reaktiivmootorite kasutamise omapära oli see, et ei tohtinud teah järske ja kiireid liigutusi.

Salamander oli tehtud kaunis "odavalt" - kuid me peame mäletama, et ka tolleaegsete reaktiivmootorite ressurss oli lühike.

Mootor oli asetatud lennukikere üleval, sest arvati, et nii on ohutum piloodile - mootor oli tuleohtlik.

[EOD]

Salamanderi mootori kere kohale paigutamisel oli veel üks mõte. Nimelt oli betoneeritud radasid selleks ajaks vähe jäänud. Kere kohal oleva mootoriga sai startida ka mururajalt, kuna polnud ohtu, et mootor mingit prahti sisse imeks.

[r2r]

Jah, kuulsin ka sellist versiooni, kuid eriti ei usu. Sest proekteeriti Salamanderit veel ajal, kui radasi jätkus. Ja sõja lõpus lennuradade ehitamine oli suht hästi organisseritud - metallpladid jne.

Mootorite paigutamine lennukikerest kõrgemale et kaitsta neid kehva lennuraja eest oli teostatud ründelennukil A-10 Warthog. Kuid see ka arusaadav - baaslennuväli võib olla hea, kuid "re-arming and refuelling airfield" - mitte.

Aga - kes teab, äkki see oli ka üks põhjuseid..

[Kapten Trumm]

A-10 mootorite paigutuse põhjus

1. juhitavus ja manööverdusvõime väikesel kiirusel (nii kõrgus kui pöördetüürid asuvad reaktiivjoa vahetus läheduses, mis tõstab nende efektiivsust ebapiisava õhuvoolu korral

2. võimalikult suur varjamine maapinnalt antava tule eest -enamikes alt-üles vaatamise rakurssidel on mootor kas kere, tiiva, saba või stabika varjus

Sodiküsimus on seal kolmandajärguline

Salamandri ja A-10 disaini põhjustes on väga vähe ühist

[r2r]

A-10 mootorite paigutuse põhjus
1. juhitavus ja manööverdusvõime väikesel kiirusel (nii kõrgus kui pöördetüürid asuvad reaktiivjoa vahetus läheduses, mis tõstab nende efektiivsust ebapiisava õhuvoolu korral
2. võimalikult suur varjamine maapinnalt antava tule eest -enamikes alt-üles vaatamise rakurssidel on mootor kas kere, tiiva, saba või stabika varjus
Sodiküsimus on seal kolmandajärguline
Salamandri ja A-10 disaini põhjustes on väga vähe ühist

Ühist nendel on tõesti vähe - ainult mootori paigutamine lennukikerest kõrgemal. Millest jutt oligi.
p.1 - Hmm.. see on mulle uudis. Kui üldiselt on hea toon panna kõrgus ja pöördetüürid propelleri moodustatud õhuvoolu sisse, siis tüüride paigutamisest reaktiivjoa sisse kuulen esimest korda. Kasvõi selle joa kõrge temperatuuri tõttu.
A-10 pöördetüürid jäävad selgelt reaktiivjoast välja. Kõgustüürid - otseselt nad loomulikult joast väljas, kuid tõenäoliselt "kaasav" õhuvool neid mõjutab küll.

punktiga nr 2 olen täiesti nõus.
Kuivõrd kolmandajärguline oli sodiküsimus - ei oska öelda. Kuulsin küll, et piisavalt tähtis: erinevalt turbojet mootoritest A-10 peal seisavad turbofan mootorid, mis olevat (pole spets, ei oska öelda) tundlikumad sodi suhtes.
Kõige tõenäolisem on - poolnajlaga öeldes - et mootoreid lihtsalt polnud kuhu panna - tiivaalune on ju relva jaoks. Aga teema on huvitav, ma uurin seda lennufoorumis.[/img]

[Soobel]

Meenutan siin vaidlust Me262 ja P80 teemadel. Sai vahepeal asja katsetatud CombatFlightSimulator3 -s. Jah, P80 kogus küll kiirust-kõrgust paremini ja kippus kergesti piirkiirust ületama... Aga 262 keeras lihtsalt ta eest ära. Ehk et siis P80 on hea lennuk otse lendamiseks.

[r2r]

Huvitav - kasutasin Me-262 ja P-80 Il-2+FB+Pf's. Mõlemad on vahvad. Kusjuures P-80 on isegi veidi mugavam horisontalis. CFS3 pole kasutanud, ei oska kommenteerida.