väike puhkus näpule kulub ikka aegajalt ära! frantzusi "odüsseia" pole veel lõppenud ju, Homerose "Ilias" lausa kahvatub selle kõrval; frantzusil olid ikka palju suuremad tormid ja koledamad kükloobid-koletised oma seiklemistes; ja kas frantzus lõpuks oma "kuldvillaku" ka leidis jääb juba austet lugejate otsustada...
villast viskan ka muidugi piisavalt, aga lõpuks koju laekudes oli oma "villak" ikka ka paunas, sellest muidugi kunagi kauges tulevikus
igatahes lõuna peetud ja ootame oma marsikäsku. mingil hetkel käsk tuligi, et KPP juures on kaks Kamazi juba ootel ja kõikseemees nüüd peavad sinna koormasse pugema! suund muidugi Termezi vaksal. vaksalis mahtusime ka kõik ühte vagunisse ära, ja ikka platskaart suunaga Taschkent, ja seal toimub jälle hargnemine kolmes suunas. ohved muidugi okupeerisid ühe boxi endale ja katsivad laua, sõdalasi muidugi selle laua taha ei kutsutud. kust nad sakummi said ei tea, igatahes frantzusi sahvrist manti ei võetud aga laud oli neil lookas, platskaardi vagunis ju kõik avalik, igatahes viint nad hakkasid võtma! eks me nosisime ka oma pajokki, kuivalt muidugi
. mingil hommikusel hetkel laekusime Taschkenti ja seal peksti meid jälle laiali; "saksamaa" punt jäi venemaa rongi ootama aga teised ootasid kohalikku transporti kes neid sihtkohta toimetaks. ohved siis sahmerdasid kohalikus raudtee komandatuuris ja lõpuks laekus ka kaks Kamazi vaksali ette et kaks punti oma uude ajutisse kodukohta toimetada. üks punt läks Taschkendi sõjaväeautoremonditehasesse, ja teine punt veits kaugemale, kohta ei mäleta aga mitte eriti kaugele kuna autoga neid veeti, oli äkitselt Tcirtcik või miskit taolist Taschkendi lähedal, igatahes miski remondikeskus seal oli sõjaväe tehnika jaoks. meie punt oma kolme sõdalase ja leitnandiga jäime vaksalisse sitsima, ootasime õhtust venemaa rongi. rong oli Moskva suunaga, aga mitte kiirrong vaid peatus igas teivasjaamas, enamus vaguneid ikka tuttav platskaart! mingil õhtusel tunnil saime ka meie rongile, vot nüüd ma ei tea kas meie leitnant tegi sohki või pidigi asi nii olema
, igatahes leitnant jättis meid ripakile platskaardi vagunisse ja endale sebis koha kupeevagunisse! see selleks, aga vähemalt kord päevas käis ta ikka kontrollimas meid et kas ikka alles oleme, kaks ööpäeva loksusime oma tarkusega vagunis, ja vene poisid olid ikka korralikud naasklid meie elu-olu korraldades; ikke soojad pirukad perroonilt peatuste aeg ja muud bartertehingud et päris kuiva suuga ei loksuks
. ja lõpuks laekusime Saraatovisse mis oli meie jaoks lõppjaam, ja edasi peame seiklema kohaliku ühistranspordiga; millegi pärast sõjaväe transporti meile ette ei olnud nähtud
. Saraatovi vaksalis leitnandil muidugi juhe koos et kuidas edasi teisele poole Volga jõge saada, Engelsisse nimelt! kohalikud poisid võtsid juhtimise üle, teadsid täpselt mis number trolliga vaksali eest üle Volga jõe saab! istusime siis trolli, ja troll oli ka kohalik toodang mitte Tsehhi oma millega frantzus harjunud oli kodumaa pealinnas, Engelsi trollitehas vist oligi üks suuremaid uhkuseid endisel kodumaal
. igatahes jänest me sõitsime, trollis suured plakatid et igasugune silla pildistamine keelatud, ja kohalikud kutid lisasid et kogu rannapromenaad samasuguseid silte täis. sillal oli ka relvastatud valve mõlemis otsas, aga mitte sõjaväelased vaid mingid para-militaarid, tärniga mehed püstoliga ja lihtvalvajad karabiiniga. kohalikud valgustasid et see miski ametkondlik valveüksus, siseministeeriumi alluvuses, või hoopis KGB; igatahes jään vastuse võlgu mis ametkond seda silda valvas. selge see et raudteesild koos autosillaga üle Volga ca 2km pikkusega on ikka tähtis strateegiline objekt mida on vaja valvata. igatahes trolliga me selle silla ületasime, ja lõpppeatus oli kohe peale silda ja troll vuras tagasi Saraatovi poole. vastuvõtukomitee oli vastas lõpppeatuses, relvastatud.
Wilkommen nach " Volga German Autonomous Soviet Socialist Republic"! ja ikka täis paberite kontroll! vot nüüd ei mäleta kas oli terve Engels suletud linn, aga osa kindlasti, lõunapoolne osa. tollal muidugi ei teadnud et seal mingi tõsine strateegiliste lennukite baas on, aga igas trollipeatuses oli vahtkond väljas, aga mitte sõjaväelased vaid miski muu ametkond rahva dokumente kontrollimas. frantzusil muidugi kohe väiksed probleemid; kõik sakslased olla sealt suure sõja alguses kaugemale deporteeritud, Kasahstani ja mujale veel parematesse asukohtadesse, igatahes paberite järgi ei olevat enam ühtegi sakslast oma vabariiki alles jäänud! ja siis laekub sinna reamees Frantzus, kelle isanimi on Willi! no kas ei lähe teatud ametkondadel latern põlema
. igatahes sai meie leitnant selle probleemiga hakkama, et frantzus läheb nagunii afgaani ja sellega peaks olema probleem nagu lahendatud! vot, olime ju nagu partisanid, ei mingeid paguneid ja muud selliseid eraldusmärke, ja see et me läheme afgaani oli kohalikele ikka täitsa respect heas mõttes; ja lubati meid lahkelt järgmisele trollile minna mis viis meid täpselt sihtpunkti väravasse, ja sealses peatuses oli kah nägude kontroll
