Viktoriin

[Madis Reivik]

Vastus õige ! Autasuks monojalgsimatk Tartusse omavalitud ajal !

[Kriku]

Teatavasti oli nekrutikohustuse täitmiseks võimalik saata asendaja, kui ise ei tahtnud minna. Kui palju tuli sellisele 19. sajandi keskpaiga Venemaal maksta?

[Some]

500 rubla?

[frantzus]

kas maksmine toimus natuuras, miski rahalise ekvivalendiga? miskit nagu kuskilt kõrvu jäänud...

[Kriku]

Kindlasti võidi iga moodi kokku leppida, kuid mina pidasin silmas rahasummat.

[frantzus]

eks see arveldus tõenäoliselt kuldrublades oli, tulistan puusalt ja pakun et iga aasta eest 1 kuldrubla, seega kokku 25?

[Kriku]

Jutt ei ole kuldrubladest ja ma tegelikult ei tea, mis võis kuldrubla ja paberrubla kurss olla. Wikipedia andmetel 1859. aastal maksis paberrubla umbes 9/10 hõberubla: https://en.wikipedia.org/wiki/Ruble#Imp ... 0%93_1917)

[Kriku]

Õige vastus on kahe ülal pakutud arvu vahel.

Jutt on pärisorjuse ajast, igaks juhuks täpsustan.

[Madis Reivik]

10 kuldrubla aastas, kokku 250 ?

[Kriku]

Piisavalt õige. Tolstoi kirjutab "Polikuškas" 300 rublast, pole päris selge mis rahas.

Võrdluseks: Dostojevski järgi ("Piinlik lugu") oli mõni aasta hiljem Piiteris kõige madalamal astmel ametniku aastapalk 110 rubla, millest siis eelduslikult tuli kuidagimoodi ka peret ülal pidada. Kangrud vabrikus said juba rohkem. Kui Sofia Marmeladova joodikust vanamees jälle läbi ime tööle võeti, hakkas ta saama 24 rubla kuus ning see tähendanuks perekonnale mülkast juba üsna prisket pääsemist.

Kuna raha oli kullakattega, oli inflatsioon madal ning paljud inimesed hoidsid oma sääste ja üldse vaba raha 5% võlakirjades. Neid tassiti ka näiteks reisile endaga koos kaasa ning vajadusel vahetati pärisrahaks. Kui kellelgi oli tahtmist nekrutiks minna, siis muidugi võis selle raha maha juua või kaasa võtta, aga võis ka perekonnale jätta ning kapitalina tähendanuks see vaesele perekonnale aastas kuu aja kulusid ikka.

Võimalik muidugi, et keegi oli tõeliselt nii väljapääsmatus olukorras, et ainult selle summa eest (praeguses rahas ca. 12 000 eurot) oli nõus minema, aga arvatavasti leidus rohkem inimesi, kelle jaoks sõjavägi oli üsna vastuvõetav viis elupäevi õhtusse saata.

[Some]

Hõberublad, pääsemise hind kõikus 300 kuni 1500 hõberubla.

[croman40]

Pärisorjuse ajal olid hinnad 120-400 rubla https://www.kommersant.ru/doc/1317820
Alates 1839.a sai osta tõendi 570 rubla eest, see summa oli sama vähemalt kuni 1869.a.

[Kriku]

Aitäh! Kui sai osta tõendi 570 eest, siis asendajad pidid olema odavamad, muidu poleks olnud mõtet nendega jahmerdada.

Täiendus eelnevale: "Polikuškas" tingiti 300 ja 400 vahel ning maksti raha lõpuks pärisorjast asendaja peremehele, aga ikkagi eeldas see kõik asendaja nõusolekut, nii et mingi olulise osa pidi ikka tema ka saama. Seal olid muidugi ka isiklikud põhjused, asendaja oli kogu oma perekonnaga rängalt tülli läinud (joomise pärast?).

Loo algul ütleb autor otse, et 300 eest oli asendaja olemas, nii et ma lähtusin sellest nagu "turuhinnast". Aga kindlasti olid selles suured erinevused.

Madis Reiviku pakkumine oli igatahes kõige parem.

[Kriku]

Nii et palun küsida akf Madis Reivikul ja kui tema ei soovi, siis akf croman40-l.

[Madis Reivik]

No proovime siis.

FD Rooseveldi ametiautode hulgas oli üks soomustatud eksemplar, mille varasem omanik oli ka päris kuulus ja kelle nimi pole siiani veel ajaloohõlma vajunud.

Kes see mees võis olla ?