https://www.err.ee/1058973/perh-i-arst- ... tte-tervedMa saan aru, et ka Eestis on inimesed siiski hakanud kokku ostma maske ja igasuguseid puhastamisvahendeid. Kas näomaski kandmisel on mõte?
Seal on mõtet siis, kui sul on haigusnähud. Et lihtsalt maskiga ringi käia, see just kõige mõistlikum ei ole. Inimesed tihtipeale ei tea, kuidas maski kasutatakse - tõmmatakse seda lõua alla, hoitakse nina all ja siis ei ole sellel mitte mingisugust väärtust ja pigem me raiskame siis seda väärtusliku maski, mis võib-olla hiljem meil mujal ära kuluks mõne teise jaoks.
Kes seda maski õigupoolest peaks kandma, kas haige või siis inimene, kes kardab nakatuda?
Peaks kandma see, kellel on haigusnähud, sõltumata sellest, on see siis koroonaviirus, gripiviirus või misiganes viirus. Kui on haigusnähud - köha-nohu, siis võiks selle maski teiste kaitseks ette panna, kui on vaja kuskile välja minna.
Korra järgi ei tohiks haigustunnustega isikud üldse mitte kuhugi minna, maskiga või ilma?
Professor Starkopf: 14 protsenti kliinikumi koroonahaigetest sureb
Kolm Tartu ülikooli kliinikumis intensiivravil olevat Covid-19 haiget vajavad kunstlikku vereringet, kuna koroonaviirus on kahjustanud nende kopse nii, et need ei võimalda enam vajalikku gaasivahetust. «See on väga suur sekkumine organismi füsioloogiasse,» rääkis Tartu ülikooli kliinikumi kriisijuhtimismeeskonna pealik professor Joel Starkopf.
Kõik kolm aparaati on kasutuses
Patsiendi veresoontesse tuleb viia pöidlajämedused plastsondid, mida juhitakse kas kaela pealt või kubeme piirkonnast otsapidi südame juurde. Ühte voolikut mööda voolab veri patsiendi organismist välja, see pumbatakse läbi gaasifiltrite, kus seda hapnikuga rikastatakse ja sellest süsihappegaas eemaldatakse. Ning siis pumbatakse veri südame lähedale tagasi, kust süda lööb selle organismi laiali. Kunstlikul vereringel patsiendid võivad samal ajal vajada hingamisaparaadi tuge, olla narkoosis või siis olla ka teadvusel.
Kui mitu kunstliku vereringe aparaati kliinikumil on? «Kõik kolm, mis meil on, on praegu töös,» vastas Joel Starkopf. Kas need patsiendid paranevad? «On võimalik paraneda, aga šansid on halvad,» tunnistas ta.
Haiglasse sattuvatest patsientidest pooled on üle 70 aasta vanad, nii nagu eelmiselgi kevadel. Covid-19 patsientide suremus Tartu ülikooli kliinikumis on 14 protsenti, mis on võrreldes kõikide haiglaravi vajavate patsientidega väga suur hulk. «See on tõsine ja surmav haigus, see ei ole lõõpimise teema, et vanad inimesed ikka surevad,» ütles ta.
Tartu ülikooli kliinikumis oli eilse hommiku seisuga ravil 51 koroonapositiivset patsienti, kellest viis olid haiglasse lisandunud eelmisel ööpäeval. Intensiivravi said üksteist, neist omakorda kuus olid juhitaval hingamisel. Eelmisel ööpäeval keegi ei surnud. Kliinikumis on ravil ka hulga neid koroonaviiruse tõttu haigestunud patsiente, kes ametlikus koroonastatistikas enam ei kajastu. Näiteks kolm intensiivravil olevat pikaaegset Covidi-haiget, kes ei ole nakkusohtlikud, ning ligi paarkümmend koroonaviiruse tõttu haiglasse sattunut, kes nüüd viibivad kliinikumi teistes osakondades.
Eilsed üleriigilised arvud raporteerisid sellest, et Eestis vajab haiglaravi 522 inimest, kellest põhjaregioonis ravitakse 337 ja lõunaregioonis 185. Lõunaregioon tähendab Lõuna meditsiinistaapi, mille vastutusalas on piirkond Narvast Valgani ehk Viljandi, Põlva, Võru, Valga, Narva, Ida-Viru ja Järvamaa haigla.
Tallinna suurhaiglate tohutu koormus otseselt veel Tartu ülikooli kliinikumi tööd ei mõjuta, aga murelikuks teeb see küll. Tartumaal ja kogu Lõuna-Eestis on paaril viimasel nädalal nakatumine kasvanud, mis tähendab haiglaravikohtade senisest suuremat vajadust paari nädala pärast ehk märtsi keskel.
«Praegu on meil olnud suutlikkust uusi haigeid vastu võtta piisavalt. See kõik on aga väga muutuv ja dünaamiline nagu looduseski. Justkui merelaineid jälgiks,» sõnas Starkopf.
Kolmandiku võrra koomale
Homsest on plaanilist statsionaarset kirurgilist ravi vähendatud 30 protsendi võrra. Ära võivad jääda puusa- ja põlveliigese proteesimised, uroloogilised operatsioonid, osa üldkirurgia ja neurokirurgia operatsioonidest. Loomulikult see osa, mida saab edasi lükata. Igale patsiendile, keda edasilükkamine puudutab, antakse sellest teada. Ära ei jää vähihaigete operatsioonid, töö jätkub ka ambulatoorses kirurgias, sealhulgas silma- ja kõrvakirurgias. Plaaniline töö on samal ajal piiratud kõigis väiksemates haiglates, eriti raske on olukord Viljandis, kus napib personali, sama käib Narva kohta.
Haiglatöötajate elu on äärmiselt pingeline, aga Starkopfi sõnul püüavad nad vaimu kõrgel hoida. Nakkushaiguste osakonda on palutud tööle õdesid kas traumatoloogia-, ortopeedia- või mõnest kirurgiaosakonnast. Appi tulnud õed on väga vastutus- ja kohusetundlikud, nad teavad ka, et see on ajutine tegevus. Aga kui ajutine töö kestab kaks, kolm ja neli kuud ning pole teada, millal lõpeb, siis on see keeruline. Professor Joel Starkopfi enda valved Covidi-haigete intensiivraviosakonnas on ees nädala teisel poolel. Ta täpselt ei mäletanud, kas graafikus oli esimesena 16-tunnine öö- või kaheksatunnine päevavalve.
