Integratsioon ja Eesti venekeelsed

[A4]

Tunnistan, et §36 viimane lause jäi mul kahe silma vahele. Kusjuures reaalses elus on sellel lausel üsna väike ja piiratud praktiline väärtus ja tähendus – kusjuures ma ei oska isegi öelda, kas see kokkuvõttes on hea või halb. Peamine põhjus on taaskord selles, et mingit keskset ja ametlikku, etniliste eestlaste registrit või nimekirja ei eksisteeri. 1940. aastatel Läände emigreerunud Eesti kodanikel ja nende järglastel ei ole probleemi ei Eestisse asumise ega Eesti passi saamisega, sest need on kõik pea kõik nn sünnijärgsed kodanikud, kuna nende n-ö algne kodakondsus on tuvastatav ja tuletatav sõjaeelse Eesti kodanike nimekirja järgi. Hoopis teine lugu on nende, hinnanguliselt kümnete tuhandete eestlaste järeltulijatega, kes 19. sajandil ja 20. sajandi alguses siirdusid elama Kaukaasiasse jm Venemaa avarustesse ning kel ei õnnestunud 1920. aastate alguses Eestisse opteeruda, isegi kui nad selleks soovi avaldasid. Need inimesed ei lähe automaatselt kirja ei „eestlastena“ ega sünnijärgsete kodanikena (v.a. teatud grupp Kaukaasia eestlasi, kes vastava dokumendi 2000. aastatel pool-kogemata juba kätte said). Vaid nende inimeste järeltulijate jaoks tähendab see Põhiseaduse säte praktikas seda, et kui nad suudavad dokumentide abil kuidagi ära tõestada, et mõni tema (vana)vanematest oli eestlane, on neil pisut lihtsamini võimalik saada vaid Eesti elamisluba. Eesti kodakondsuse saamiseks peavad nad läbi tegema täpselt samasuguse, kokku 8 aastast kestva protseduuri nagu „suvaline neeger“ Aafrikast. Jah, loomulikult on eesti keelt, meelt ja kultuuri reaalselt alleshoidvaid inimesi nende „opteeruda soovinute“ järglaste seas tühine vähemus. Aga seadus paraku ei tee siin vahet inimesel, kelle ainukene reaalne side Eestiga on see, et „mul vist oli üks vanaisa, kellel oli saksapärane nimi“ ning näiteks Krasnojarski Eesti kultuurimaja juhil, kes räägib eesti keelt paremini kui kümned tuhanded Eesti kodanikud. St päeva lõpuks taandub see „iga eestlase Eestisse asumise õigus“ ikkagi kunagisse kodakondsuse olemasolusse. Viimase puudumise korral aga 8 aastat kestvale protseduurile.

[Kriku]

Pigem on see oluline vastupidises tähenduses - inclusio unum exclusio alterum est. Juba PS tasemel öeldakse ära, et õigus Eestisse elama asuda ei ole inimõigus, vaid eestlaste õigus.

[AndresTy]

Et siis see, eestlaseks olemise kriteerium on ikkagi kuskil [unistustes] olemas (19. saj. väljarännanud - nagu siin toodud, näiteks). Aga misläbi see meelevaldsus omaks kohtu silmis mingit jõudu?

Isa arvan, et see on pigem selline ametniku tasemel otsustamise küsimus. Need juhtumid, kus "krimmieestlased või eelkaukaasiaeestlased" pole eesti kodakondsust saanud on just sellised ülipüüdlikud ametnikuporno juhtumid. Kus inimene-ametnik ei julge otsustada. Kuigi tal see võimalus oleks

[Kriku]

Kõiki õigusikke küsimusi otsustab vajadusel lõpuks kohus.

[A4]

Seadused ja õigusaktid on nendes küsimustes minu teada üsna konservatiivsed ning ametnikele eriti palju kaalutlusruumi ei jäta. Samas on need seadused ja määrused üldjuhul välja töötatud nende samade ametnike poolt, ning kui tõlgendusruumi on, siis tõlgendatakse neid pigem „rahvuskehandi puhtuse“, mitte indiviidi kasuks. Ma ausalt öeldes isegi ei oska öelda, kas see on kokkuvõttes hea või halb, aga igal juhul pole reaalset elu vaadates mõtet rääkida sellest, justkui süvariigi ametnikud ja nende taga seisvat liberaamarksistlikud ametnikud midagi muud ei tee, kui üritavad Eesti riiki aafriklaste ja slaavlastega üle ujutada.

Seejuures ei ole ka sealt Kaukaasiast ja Siberist tulemas kümneid tuhandeid „kodumaale naasta soovivaid“ eestlasi. Ühest küljest muidugi põhjusel, et praktilised võimalused selleks on pehmelt öeldes kasinad. Pigem avaldubki see olukord paarisaja reaalselt Eestiga sidet omavate inimeste grotesksete näidete pinnalt, a la Alli Rutto.

Mis kohtus käimist puudutab, siis minu teada kipuvad kohtud neid küsimusi menetlema eelnevate pretsedentide põhjal, mis üldiselt on pigem riigi kasuks.

[AMvA]

eestlane, kui rahvuse liige ,on selline isik, kelle esivanemad (ja katkematult vähemasti 5 inimpõlve tagasi) olid ka eestlased.

Helmed polegi siis eestlased

[Kriku]

7 järgnevat teemavälist postitust kärbitud.

[Jaanus2]

Ruttoga oli-on teine probleem - mitte eestlaseks olemine vaid EV sünnijärgseks kodanikuks olemine. Sai kodakondsuse omal ajal kui optantide nimekirjas olnud isiku järglane. See esivanem ei tulnud pärast 1920.a. Eestisse. Selliseid on idas päris palju ja kui nad sünnijärgseteks EV kodanikeks tunnistatakse, siis võib neist tulla probleeme, võib aga ei pruugi. Valdavalt on need järglased kõik tänaseks igasuguse kultuurilise sideme eestlusega kaotanud. Hilisemaid "sugulisel teel" kodakondsuse pärinuid on Venemaal veel, aga õnneks enamus neist ise ei tea sellest pärandusest. Sünnijärgselt kodanikult ei saa keeleoskust ka nõuda, õpib ainult siis kui ise vajalikuks peab või amet nõuab.

[Jaanus2]

Mõned seadused tunduvad meil eestlastele ja venelastele eraldi olevat. Näiteks nimeseadus. Üks ema vaidleb praegugi, et kas võib nimeks panna Nelery - ei olevat piisavalt eestipärane. Aga EV kodaniku Yana nimi on ürgeestilik. Et Venemaal kirjutatakse nii ladina tähestikus? Aga mis see meie asi peaks olema? Tatianad ja Alekseyd ruulivad. Lätlased kirjutavad kõik nimed oma s-iga ja keegi ei kobise.

[tuuba]

selle Nelery-saaga taga on ju ühe või siis mitme Rakvere linnaametniku isiklik kius,mitte seadus/ed.

[Peter[L+]]

eestlane, kui rahvuse liige ,on selline isik, kelle esivanemad (ja katkematult vähemasti 5 inimpõlve tagasi) olid ka eestlased.
5 inimpõlve on minu pakutud, võiks olla ka rohkem, vähemaga ei saa leppida.

Siis ei ole meil hetkel ühtegi eestlast võtta. Eestlane, kui rahvuslik idenditeet tekkis 19saj. teisel poolel.
NB: sellega on nõus nii Helmed, kui rahvusluse ideoloog Lauri Vahtre. (vajadusel võin otsida viite)

[Kriku]

Etnos oli varem olemas, aga kogu see viie põlvkonna jura ei puutu teemasse.

[Peter[L+]]

https://rito.riigikogu.ee/wordpress/wp- ... loosse.pdf Lisan viite .

[Madis Reivik]

https://rito.riigikogu.ee/wordpress/wp- ... loosse.pdf Lisan viite .

Suht banaalne mula. Nt

"Aga on ka kultuuriline
mõõde. Ja see on see, mida me soovime, et
siia tulnud immigrandid omaks võtaksid,
et mis oli Jüriöö ja kes oli Lembitu ja
mis ikkagi juhtus 1944. aastal. Need on
sellised müüdid ja tabud, mis iga rahvuse
alateadvuses või teadvuses on, ilma milleta
kultuuriline identiteet ei püsi koos, keel
niikuinii."

Trallalalaa ja tralalla. Mis on Jüriöö. Aga mis on Jüriöö ? Kui Uku Masing ja Vetemaa ja ilmselt veel mõned ajaloolased päris korralikult kahtlustavad et Jüriöö oli sakslaste kaval plaan oma võimu suurendamiseks (kes need Padise mungad ikka ära tappis...) siis kas nad pole nüüd enam õiged eestlased ?
Mõte pole selles et tõestada et keegi on loll vaid tahan rõhutada et "defineerimine" kukub igal juhul läbi.

[A4]

Ruttoga oli-on teine probleem - mitte eestlaseks olemine vaid EV sünnijärgseks kodanikuks olemine. Sai kodakondsuse omal ajal kui optantide nimekirjas olnud isiku järglane. See esivanem ei tulnud pärast 1920.a. Eestisse. Selliseid on idas päris palju ja kui nad sünnijärgseteks EV kodanikeks tunnistatakse, siis võib neist tulla probleeme, võib aga ei pruugi. Valdavalt on need järglased kõik tänaseks igasuguse kultuurilise sideme eestlusega kaotanud. Hilisemaid "sugulisel teel" kodakondsuse pärinuid on Venemaal veel, aga õnneks enamus neist ise ei tea sellest pärandusest. Sünnijärgselt kodanikult ei saa keeleoskust ka nõuda, õpib ainult siis kui ise vajalikuks peab või amet nõuab.

Sellest ma räägingi tegelikult, et probleem – range kodakondsuspoliitika perspektiivist pole see muidugi mitte probleem, vaid eelis – on mitte rahvuses ja selle „tõestamises“, vaid kodakondsuse omandamises ning selles, kas „mitte-opteerunute“ järglased on sünnijärgsed kodanikud või mitte. Kehtivate seaduste tõlgendus ning haldus- ja kohtupraktika olid nii 1990. aastatel kui ka täna sellised, et ei, tegemist pole sünnijärgsete kodanikega, kes on nende järglased, kes 1920. aastatel opteeruda soovisid, kuid seda ühel või teisel põhjusel reaalselt lõpule viia ei saanud. Ja ega see suhtumine printsiibis väga vale ei olegi, sest tõepoolest, neid potentsiaalseid „kodanikke“ võiks Venemaa avarustel olla ilmselt kümneid tuhandeid, kuid nende tegelik side eesti keele, meele ja kultuuriga on üldjuhul olematu. Kuid Alli Rutto ja veel vist paarisaja temasuguse osas tehti millalgi 2000. aastate keskel kas ametnike või kohtunike poolt äkitselt teistsugune otsus, tunnistati nad sünnijärgseteks kodanikeks ning anti EV passid välja. Millalgi 2010. aastatel tegi kohus aga (ametnike taotlusel vist) teistsuguse otsuse ning leidis, et sünnijärgne kodakondsus on neile inimestele antud ekslikult vms. Sellest ka need viimase paari aasta kafkaliku sisuga lood, vaidlused jne. See Alli Rutto et al saaga päädis vist hiljuti kompromissiga (ma ei tea, kas kohtuliku, või ametnike-poolsega), et kord juba sünnijärgse kodakondsuse saanud inimeste puhul ei saa enam tagantjärele rääkida sellest, et see on neile antud „ekslikult“, ning neile jäeti see kodakondsus alles.

Aga see otsus ei laiene nüüd kõigile kümnetele tuhandetele „opteeruda soovinute“ järglastele, vaid ainult nendele paarisajale, kes sünnijärgse kodakondsuse said vahepeal „kogemata“ ja „ekslikult“.

Kui hea või halb see kõik on, on vist paljuski maitse ja maailmavaate küsimus. Mina pigem samuti ei tahaks avada akent selleks, et Eesti niigi suurt venekeelset ja -meelset elanikkonda veel kasvatama hakata. Teisest küljest – ega enamikel Läände emigreerunute sünnijärgsetest kodanikest järglaste puhul pole sidemed Eestiga, eesti keele oskus jne eriti palju parem kui „opteeruda soovinute“ järglastel Venemaal. Teine näide – Iisrael omal ajal ei löönud risti ette kui (endisest) Nõukogude Liidust võeti vastu sadu tuhandeid sisuliselt vene inimesi, kelle seosed juudi kultuuri või keelega olid sama olematud.