Elu pärast teenistust

[Siki]

Mõtled seda, mis frentši rinnatasku peale õmmeldakse? Seda jagatakse kergemate vigastuste puhul. Näiteks ühel mehel jäid sõrmed missioonil soomukiluugi vahele, temale pakuti seda märki ja ta keeldus. Üks teine mees jälle tõstis jõusaalis selja ära ja sai haavatumärgi, tõsijutt Kui sellised vigastused võrdsustada ühe või mõlema jala kaotusega, oleks jälle nagu ebaõiglane

[TTA]

Mõtled seda, mis frentši rinnatasku peale õmmeldakse? Seda jagatakse kergemate vigastuste puhul. Näiteks ühel mehel jäid sõrmed missioonil soomukiluugi vahele, temale pakuti seda märki ja ta keeldus. Üks teine mees jälle tõstis jõusaalis selja ära ja sai haavatumärgi, tõsijutt Kui sellised vigastused võrdsustada ühe või mõlema jala kaotusega, oleks jälle nagu ebaõiglane

No just. See, kuidas seda välja antakse, mis alusel ja mille eest on omaette küsimus.

[NGolf]

Levilal jälle hea projekt, Tavaline Eesti Sõda.

Üle 3000 inimese on taasisesesivunud Eesti nimel sõjas käinud. Meelis Oidsalu rääkis mitmetega neist. Mis tunne on tulla tagasi? Millise jälje jätavad sõjasündmused? Need lood ilmuvad järjejutuna Levilas.

https://levila.ee/raadio/tavaline-eesti-soda-2

Toomas on tänapäevase kalevipoja steroididega toidetud versioon, eepiline pendelrändaja. Kaitseväe missioonide ajal oli perekond veel olemas, nii olid naasmised sõjapiirkonnast tavaellu palju lihtsamad. Hiljem haihtusid nii pere kui sõbrasuhted. “Viimaste aastate jooksul oli eriti nii, et tulin Iraagist puhkusele, siis alati mõtlesid ja planeerisid puhkust, et mida toredat kõike ette võtta.” Aga kui Toomas siia puhkama jõudis, tõmbas ta tavaliselt nina täis. Kolm päeva oli purjus ja sai siis aru, et teda ei oota siin keegi. Iraagis, eraarmees teenis ta samuti ainsa eestlasena. Seal sõprussuhteid kellegagi ei tekkinud, kõik olid pigem oma konteinerites, rääkisid perekondadega juttu läbi Skype’i, mis omakorda suurendas üksildustunnet. “Kui tulin Eestisse tagasi, siis leidsin mingid sõbrad kõrtsist või ööklubist, aga et kellegagi kaine peaga juttu ajada või kuhugi minna, selliseid mul ei ole. Sellepärast ma võtsingi vastu otsuse see töö lõpetada. Kui pandeemia on läbi saanud, siis peaks proovima leida mingeid uusi tutvusi, kuigi ma ausalt öeldes ei tea, kuidas seda teha, sest baarist või ööklubist selliseid inimesi ei leia. Kui ma olen mingid tutvused leidnud, siis tavaliselt on välja tulnud, et tegemist on katkiste inimestega, kel on sõltuvused.“

https://levila.ee/raadio/tavaline-eesti ... eesti-soda

Praeguste missioonide operatsioonitempo on madal, aga see võib meid uinutada ja nagu Mali kogemus näitab, võib pauk tulla ka luuavarrest. Riskivabasid välismissioone ei ole, muidu poleks vaja sinna sõjaväelasi saata ning piisaks õpetajatest, meedikutest ja inseneridest. Kol-ltn Aija: “Afganistani missioon õpetas meid väga palju, loodi missiooniperede toetusprogramm, mis kõige raskematel hetkedel töötas jõuliselt. Inimesed saadeti orkestriga minema ja võeti orkestriga vastu. Nüüd saadan neid mina ja võtan vastu. Me oleme organisatsioonina järgmiseks suuremaks operatsiooniks paremini valmis, aga järjest rohkem peab meie pataljoniveebel tegelema inimestega, kes on viis aastat tagasi läinud reservi ja nüüd on probleemid. Alkoholism, majanduslikud mured, pereprobleemid, enesetapud. Mul on tunne, et ülemana jääd nende inimeste ülemaks ka hiljem, et kui neil on mingid mured, siis helistavad mulle laupäeva õhtul kell kaheksa sellepärast, et kunagi olin mina see, kes neid muresid lahendas Afganistanis. Ja nüüd, kui minul on mure siin, Tartus, Püssirohukeldris, siis ma helistan ka sulle sellepärast, et sina ju lahendasid minu muresid”. Kaitseväelaste suitsidaalsus ei ole ülejäänud ühiskonnast kõrgem, ent see võiks ühiskonnas tervikuna olla madalam.

Inimesed ja nende reaktsioonid sõjatraumale on erinevad. Olen teinud intervjuusid veteranidega, kes on käinud seitsmel raskel missioonil, aga meenutavad ka mitu aastat hiljem tsiviilis oma kogemusi kõige paremas mõttes poisiliku entusiasmiga. Reeglina sujuvad tsiviilellu tagasipöördumised õnnelikult. On ka neid, kes saavad missioonil viga või traumeeritud, kuid ei saa mingil põhjusel õiget abi või siis ei mõju parima äranägemise kohaselt antud abi nagu oodatud.

Kol-ltn Aija: “Küsisin ühelt oma Briti kolleegilt, et milline on täna olukord Afganistani provintsis Helmandis, kus kümnend tagasi õlg õla kõrval võideldi. Ta ütles: sa ei taha teada. Roheline tsoon, ala, mille olime vastasest puhastanud, et saavutada mingitki stabiilsust – see kõik on läinud. Paneb mõtlema, et mille nimel seal pingutasime. Afganistanis võideldes otsisime oma vastutusalas väikeseid võite, et külaelanikud tunneksid end turvalisemalt, lapsed saaksid koolis käia, elu normaliseeruks. Seda ei ole enam. Aga praegu, kui ma vaatan Briti kontingenti siin Eestis, siis mõtlen, et võib-olla see ongi see sõjaline võit, mille Eesti Afganistanist ära tõi. Et britid nii ulatuslikult on valmis panustama Eesti riigi kaitseks, tuleb väga paljuski sellest, mida Eesti poisid tegid ära omal ajal Afganistanis oma külma närviga. See koostöö on välja teenitud.”

https://levila.ee/raadio/tavaline-eesti ... i-osa-aija

[Martin Herem]

Ärge rohkem targutage.
Küsige kui vaja.

[mongol]

Ärge rohkem targutage.
Küsige kui vaja.

Hr kindral, kas ma võin sellest välja lugeda, et A.V. "keiss" on suletud, väljateenitud aumärke hilisema vääritu käitumise eest ei võeta ära ja edasikaebamisele ei kuulu?
Teine küsimus on aga vist pigem KV-vbl kapsaaeda - ameeriklasi kopeerida on natuke kulunud juba, aga kas on käinud läbi mõte asutada "Purple Heart" laadi aumärk? Et "eristada" teenistuses vigastatut päris kangelastegusid sooritanust? Ma ei ole väga kindel, et Kotkarist erinevate lisanditega piisavalt arusaadavalt neid teeneid eristaks..

[Martin Herem]

A.V asjas polegi esilagu mingit "keissi"
Vaene vend võitles kunagi ... vist vale riigi eest, mis talle nüüd ei meeldi. Või vähemalt asjad siin riigis ei meeldi. Selliseid inimesi on siin foorumis ja on erinevate aurahadega pärjatud. Kes, kas ja kui palju riigile sellega kahju teeb, on juba julgeolekuasutuste ja kohtute otsustada.
Aga tookord ta võitles ausalt ja kaotustega. Eks see olegi keeruline, kuid hetkel ei näe ma seda joont, mis varasema ohverduse ära nuliks.

Kõik need haavata saamise ja lahingus osalemise märgid on igal pool mingil määral küsitavad.
Teed baasis trenni, tuleb kaudtule häire, komistad varjesse minnes ja murrad luu ...
Läbiotsimise käigus jätad näpu kuskile vahele
Patrullis teed autoga avarii
Kopteridessandis kopterist välja astudes ...
Sinu patrullis rünnatakse IEDga ühte autot ja sina saad oma auto pidurdamise või manööverdamise pärast vigastada
IED rünnakus avarii teinud autos saad avarii tõttu vigastada
Ja lõpuks siis saad IEDst põrutada, killu ... kuskilt kuuli vms
Kus algab haavatasaamine?

Mul on kogemus, kus viis venda said Combat Action Badge'i, kui IED nad autoga kraavi lennutas.
Neist kolme rünnati esimest korda.
Kaks ülejäänut olid mitu korda aastasel missioonil olnud ja üks neist ei osanud kokku lugeda, kui tihti ta oli hirmust (või ülimast keskendumisest) kontaktide ajal püksi lasknud

Ühegi uue märgi tegemisest pole viimasel ajal juttu olnud.

[mongol]

Tänud vastuse eest.

[affa]

Posttraumaatiline stresshäire
Autor: Anti Liiv
Posttraumaatiline stresshäire tekib hilinenud vastukajana läbielatud erakordselt eluohtlikule või hirmutavale olukorrale. Seda võivad põhjustada näiteks sõjasündmused...

https://www.kliinik.ee/haiguste_abc/pos ... re/id-1383

A.V asjas polegi esilagu mingit "keissi"
Vaene vend võitles kunagi ... vist vale riigi eest, mis talle nüüd ei meeldi. Või vähemalt asjad siin riigis ei meeldi. Selliseid inimesi on siin foorumis ja on erinevate aurahadega pärjatud. Kes, kas ja kui palju riigile sellega kahju teeb, on juba julgeolekuasutuste ja kohtute otsustada.
Aga tookord ta võitles ausalt ja kaotustega...

...Mõnel inimesel kestab niisugune häire aastaid ning selle tagajärjel võivad põhjalikult muutuda tema isiksuseomadused. Inimene tõmbub endasse, ta närvid on pidevalt katkemiseni pingul, justkui varitseks lakkamatu hädaoht. Ka toob kibestumine kaasa vaenuliku ja umbuskliku suhtumise ümbritsevasse maailma.

https://www.kliinik.ee/haiguste_abc/pos ... re/id-1383

Siingi foorumis presenteeritud statistika toob välja posttraumaatilise stressihäire aladiagnoosimise suure tõenäosuse Eesti missioonisõdurite hulgas. Vaimse tervise häire on samamoodi haigusseisund, nagu näit. jäseme vigastus määral, mis nõuab selle amputeerimist.
Amputeeritud jäseme võib osaliselt korvata proteesiga. Millega korvata puudujääke vaimses tervises? Kas ja kes ja kui kaua tegeleb kaitseväelaste, eriti keerulistel missioonidel käinud kaitseväelaste vaimse tervise probleemidega elus pärast teenistust?

[Martin Herem]

Näiteks (mitte kellegi elu kirjeldades):
Lapsena oleks uppunud.
Autoga on otsa sõidetud.
Mootorrattaga on jubedalt kukkunud (mitte krossimehena).
Jubedalt kere peale antud. Kas kodus või külavahel.
Ja siis missioonil surnuid näinud. Võib olla ka haavata saanud.

Millal see häire alguse sai?

[Kriku]

Eks see ole üks küsimustest, millele isikuga tegelev psühholoog või psühhiaater peaks vastuse leidma. Oluline on, et keegi tegeleks.

[affa]

Näiteks (mitte kellegi elu silmas pidades):
Põhikooli ajal ei olnud õppimine prioriteet.
Keskkooli ajal mõistus pähe ei tulnud.
Eelnevate tulemusel elas 2006-2008 vähese finantskirjaoskuse tõttu laenuraha kasutades kõvasti üle võimete.
2008 alanud finantskriisist nägi väljapääsu Scp lipu all rahvusvahelises sõjalises operatsioonis osalemises. Kaotas selle käigus saadud vigastuses jäseme.

Millal algas vigastus?

Ja nüüd päriselt ma veel korra küsin, et kas, kes ja kui kaua tegeleb kaitseväelaste vaimse tervise probleemidega elus peale teenistust?

Btw. Kas teate, mis on ka filmi "Õnnelind flamingo" aluseks oleva Raimond Kaugveri raamatu pealkiri.

[Mudakoon]

"Meie pole süüdi" , peast teadsin. Film on kordi nähtud....
Räägime siis juurde ka alkoholi tarbimisest?
Et enne teenistust , teenistuse jooksul ja peale teenistust , isegi siis kui võitleja teab , et " katus hakkab 200-ga sõitma". Kes on süüdi?
Või küsiks , et kas enne missi või väljaõppe ajal ei olnud õrna aimu kuhu ja mida tegema minnakse koos võimalike tagajärgedega?
Minu tekst ei viita sellele , et inimesed abi ei peaks saama või et abi abivajajale oleks ainult tema enese probleem.
Ps. Väga tihti on põhjustanud lõviosa probleemist "kehv tagala". Naine läheb minema , võtab lapsed kaasa , paneb sõbraga kõrvalt jne. Kes on süüdi?

[mongol]

Näiteks (mitte kellegi elu kirjeldades):
Lapsena oleks uppunud.
Autoga on otsa sõidetud.
Mootorrattaga on jubedalt kukkunud (mitte krossimehena).
Jubedalt kere peale antud. Kas kodus või külavahel.
Kaadripuuduse tõttu üle töötanud ja "rikki" läinud, F-diagnoosiga.
Millal see häire alguse sai?

Ma ei tahaks öelda, et ei tea sellist meest, aga tean väga hästi (hämmastaval kombel on kõik lp kindrali eluloolised episoodid kümnesse). Tean ka Eesti paremate hulka kuuluva psühhiaatri hinnangut, et see värviliselt rõhutatud osa on häire alguseks rohkem kui tõenäoline. Aga vot pole veteran, tavaline tegevväelane on oma 15-20 aastase staažiga.

[mäger]

Näiteks (mitte kellegi elu kirjeldades):
Lapsena oleks uppunud.
Autoga on otsa sõidetud.
Mootorrattaga on jubedalt kukkunud (mitte krossimehena).
Jubedalt kere peale antud. Kas kodus või külavahel.
Kaadripuuduse tõttu üle töötanud ja "rikki" läinud, F-diagnoosiga.
Millal see häire alguse sai?

Psühhiaatrina ütleksin, et tõenäoliselt on toimunud kumuleerumine. Sageli üks traumasündmus veel PTSD-d ei tekita, kuid need kipuvad kuhjuma. Ka pikaajaline väikese intensiivsusega trauma võib tekitada aja jooksul komplekstrauma sündroomi. Sõltub ka väga palju, mis vanuses laps oli, kui uppunud oleks - teatud vanuses veel ei tajuta sündmuse tõsidust ja ei teki sellist implitsiidset mälu, mida oleks võimalik aktiveerida, mõnes teises vanuses jälle tekib.

[mongol]

Nõus, kogunenud tegurid. Kas on kedagi, kes teenistusse tulles on nö "puhas leht", st eelnevate psüühiliste traumadeta, noh, siis on ju nt ületöötamisest hullarisse sattumine põhjus-tagajärg seosena tuvastatav? Ei usu.
Ja kui näiteks "rikkiminek" toimus nt 7 aastat teeninuna, mitte ehituselt-ScP-sse-ja-missile loogikas, siis kas pole mitte samamoodi seostatav?

Suht hüpoteetilised küsimused, ilmselt mingid komisjonid peaks seda arutama ja vaagima pigem case-by-case ehk. Töötajana on töö käigus vigasaamine kaasnev risk, kas tööandjal ei peaks olema kaasnev risk inimese palkamisel see, et sõltuvalt tööst võib töötaja katki minna?