Hiina luurajad tänapäeva Eestis

[maksipoiss]

Vot millest kõigest Hiina huvitub.

Jaapan , Korea ja Vietnami välistatud?

Instagrammi ,või krt teab kuhu, endast ilusate piltide tegemine välistatud?

[Kapten Trumm]

Panen siia ühe pisikese psühholoogilise detaili - inimese vajadus olla tähtis ja suur pettumus/viha, kui seda ei saanud - mis mängis rolli Herman Simmi puhul. Luureasutused annavad sellisel puhul inimesele petliku tunde, et ta on tähtis - antakse autasusid, medaleid, räägitakse, kuidas tema töö maailma parandab jne. Viha ja kättemaksusoov on kõvad motiivid.

Nimelt: Tarmo Kõuts oli see teadlane, kellest kriisijuhtimisasutused/Pärnu munitsipaalpoliitikud Pärnu üleujutuse teemal kaks korda ennast kõige targemaks pidasid ja seejuures mõlemal juhul eksisid - esimene kord oli see 2005. a suure üleujutuse ajal (mida Kõuts ennustas mitu päeva ette) ja teine kord hiljem (kas vist 2011?) pigem paanitseti ja reageeriti üle, kuid Kõuts ütles, et midagi ei juhtunud.

Tasub mõelda sel teemal - eriti kui mõni poliitbroiler kipub asjatundjast targem olema. Pärnus nii juhtus.

[Kapten Trumm]

sadamatest ja nende riigikaitselistest omadustest
kõikide sadamate andmed (faarvaatrid, sügavused, asendiplaanid, kaide asukohad ja pikkused, sisenemiskord, laevade asetus kaide ääres ,teenindus , vee, elektri, laadimis-lossimisteenuste saadavus jnejnejne) on vabalt saadaval kaartidel, lootsiraamatutes, nüüd ka veebis sadamate kodulehtedel, google mapsis jne.
mis krdi riigisaladust ,kasvõi riigikaitselist, saab varjata endas saaremaa süvasadam?
nagu ennegi mainisin, on see keiss mu arust KAPO enda puhevile ajamine--nää,me oleme niii tublid....

Ei ole tõsi.
Luuretöö värskelt värvatud agendiga algabki pisiasjadest ja tihti mõttetutest pisiasjadest, mida värbaja saaks ka ise - seeläbi kontrollitakse agendi usaldusväärsust, et teda ei jälgita jne. Ja loomulikult on vaja inimene ju sisse mässida. Seda on kõige lihtsam teha nii, et anda talle ülesanne, mis tundub agendikandidaadile ohutu - näiteks avalikult kättesaadava mereinfo refereerimine. Järgmisest ülesandest enam keelduda ei saa, sest siis antakse agendile mõista, et kui sa kaastööd ei tee, siis lekitame selle info kapole.

[Kriku]

Oluline tegur on seejuures inimese umbusaldus oma riigi vastu. Mitte tingimata oma riigi vaenamine, vaid just umbusaldus - näiteks kui ei loodeta oma riigi kaitsele, kui värbaja ähvardustega esineb. Ja seda on meil palju Eriti muidugi muulaste hulgas, aga eestlaste hulgas ka.

Otsitakse inimesi, kellel on nõrkusi, mille kombinatsioon võib neid panna irratsionaalselt ning värbajale soodsal viisil käituma.

[Kapten Trumm]

Minuarust on kapo ju piisavalt kommunikeerinud, et kui teid hakatakse kuidagi survestama, on targem ise tulla asi ära rääkida, santazeerimise nüansid jäävad muu riigisaladusega 70-ks aastaks luku taha. Usaldus maksab, piisab ühest lekkest ja soovijaid jääb väheks.

[Mudakoon]

Ja ometi leitakse see nupp , mida vajutada , et inimene KAPO uksele koputada ei tahaks...

[Kriku]

Nagu öeldud, suur osa rahvastikust ei usalda juba enne ei Eesti Vabariki ega Kapot. Seda näeb siin foorumis ka

[Viiskümmend]

Hiina otsene mõju tuleb läbi investeeringute ehk siis meie kohalike ettevõtete ülesostmise. Hiinlased on kõva ettevõtlusshopingut teinud näiteks Soomes, kus nad on kokku ostnud rohkem ettevõtteid või nende osalusi, kui seda kogu ELi Ida-Euroopa riikides kokku. Lisaks on Hiina väga kõvasti investeerinud näiteks ka Valgevene IT ettevõtetesse. Kui kõik teavad Ülemistel tegutsevat - Guangzhou Hangxin Aviation Technology (ärinimega Magnetic MRO) siis näiteks selline Hiina tehnoloogiaettevõte nagu Tencent tegeleb läbi ingel-soomlaste sama aktiivselt ka siin pool lahte.

[andrus]

Nagu öeldud, suur osa rahvastikust ei usalda juba enne ei Eesti Vabariki ega Kapot. Seda näeb siin foorumis ka

1. "suur osa" on selline tore mittemidagiütlev kriteerium. Esiteks, raske on ümber lükata udust asja ja isegi kui mõni loll üritabki, saab alati pärast öelda, et see ei olnud see, mida "suur" kirjutaja tegelikult mõtles.
2. Mina liitusin omal ajal militaarfoorumiga, mitte delfi, postimehe ja muu internetimeedia ühendatud kommentaariumiga. Nagu muudeski kommentaariumites, annab siin põhilise osa väike häälekas seltskond, kes peab end pädevaks igal meedias esilekerkival teemal sõna sekka ütlema. Seega ei saa minu arvates väita, et siinne foorum näitab "suure osa" meelsust.

[Kriku]

Nagu öeldud, suur osa rahvastikust ei usalda juba enne ei Eesti Vabariki ega Kapot. Seda näeb siin foorumis ka

1. "suur osa" on selline tore mittemidagiütlev kriteerium. Esiteks, raske on ümber lükata udust asja ja isegi kui mõni loll üritabki, saab alati pärast öelda, et see ei olnud see, mida "suur" kirjutaja tegelikult mõtles.

Nõus. Ütleme siis, et oletatavasti kahekohaline protsent.

Kahetsusväärsel kombel usaldust Kapo vastu ei uurita, aga kommentaare lugedes tekib mulje, et see võib olla oluliselt madalam PPA omast, mis on väga kõrge (üle 85% nii eestlaste kui muulaste hulgas). Siiski leidub 9,2%, kes ei usalda kogu PPA-d. Jällegi oletan, et Kapo puhul võiks see kõrgem olla.

Riigikogu, valitsust ja kohtusüsteemi usaldab 55-60%. Veidi alla kolmandiku ei usalda ei valitsust ega Riigikogu ning üle 20% kohtusüsteemi: https://www.kaitseministeerium.ee/sites ... _2020_.pdf lk. 19.

Seega ei saa minu arvates väita, et siinne foorum näitab "suure osa" meelsust.

Jah. Pidasin silmas, et selliseid mõtteavaldusi kohtab ka siin foorumis.

[A4]

Mina eriti ei usu, et siin mängib rolli (väidetevalt) suure osa rahvastiku (väidetav) usaldamatus Eesti Vabariigi või kapo vastu. Pigem on asi lihtsam. Kui jätta kõrvale need reeturid ja agendid, kes ise omal initsiatiivil pöörduvad välisriigi luureasutuste poole ning asuvad nende teenistusse, siis enamike n-ö konksu otsa saadud agentide puhul taandub asi selleni, et võimalikult ruttu ja osavalt tuleb värvatav mässida „asjasse“ nii sügavalt sisse, et tal juba pärast seda „esimest libastumist“ oleks võimalikult keeruline pöörduda omaenda riigi vastuluure poole, et asi aegsasti „lõpetada“. Siin pole ilmselt suurt vahet, kas jutt käib Vene ja Hiina või lääneriikide luureteenistustest.

Lihtsustatud näide: ametnik lolli peaga toob oma „uutele sõpradele“ kasvõi mingi teisejärgulise ja suhteliselt süütu sisuga ametliku dokumendi; pisut hiljem ja justkui teises kontekstis „tänatakse“ ametnikku mingi hinnalise kingituse või kasvõi väikese rahasummaga. Varsti pärast seda selgitatakse aga värvatavale juba ise ja võimalikult veenvalt, et sisuliselt oled sa nüüd müünud meile salajast infot, st pannud toime kuriteo, mistõttu ei maksa sul omaenda riigi vastuluurajate juurde enam minna, vaid parem tööta rahulikult meiega edasi. Isegi kui tegelikult oleks ka selles olukorras värvatava jaoks veel olemas täiesti mõistlik väljapääs, siis võib mürki võtta, et kõik luured on mihklid selle peale, et neid „asjaolusid“ värvatavale selgitada just neile endale sobilikus soustis. Ja ongi kõik – sealt edasi mässib värvatud inimene end aina sügavamalt sisse.

Mis puudutab sotsiloogilisi reitinguid, siis minu arvates ongi „usaldust kapo“ vastu väga keeruline, kui mitte võimatu adekvaatselt mõõta. Kõikide teiste tavapäraselt mõõdetavate institutsioonide puhul –politseist kuni Riigikogu ja kohtusüsteemini, on enamikel inimestel olemas kas mingid isiklikud vahetud kokkupuuted, mis suhtumist kujundavad; või siis saab nende institutsioonide tegevusest igapäevaselt midagi kuulda massimeedia vahendusel, mis inimeste suhtumist ning usaldust (või selle puudumist) kujundavad. Iseasi, kui adekvaatseks see kuvand sel moel kujuneb, aga kindlasti ta siiski kujuneb mingi pideva fooni pinnalt. Kapo (aga ka Välisluureameti või sõjaväeluure) tegevusega puudub enamikel inimestel igasugune isiklik kokkupuude ning ka igapäevases inforuumis ei kajastata nende asutuste tegevust nii regulaarselt, et selle pealt saaks enamus inimesi üldse mingisuguse suhtumise kujundada. Antud arutelu kontekstis võiks ju teoreetiliselt teha 2000-se valimiga üleriigilise küsitluse konkreetse küsimusega „Kas oleksite valmis pöörduma Eesti kaitsepolitseiameti poole, kui teid üritaks värvata mõni välisriigi luureagentuur?“ – kuid taaskord: pakun et 95% Eesti elanikest ei hakka reaalses elus kunagi sellise küsimuse ette sattuma, mistõttu on ka sellise küsimuse esitamine (ja sealt pealt vähegi adekvaatse „tulemuse“ saamine) minu arust küsitav.

[Kriku]

Mina eriti ei usu, et siin mängib rolli (väidetevalt) suure osa rahvastiku (väidetav) usaldamatus Eesti Vabariigi või kapo vastu. Pigem on asi lihtsam. Kui jätta kõrvale need reeturid ja agendid, kes ise omal initsiatiivil pöörduvad välisriigi luureasutuste poole ning asuvad nende teenistusse, siis enamike n-ö konksu otsa saadud agentide puhul taandub asi selleni, et võimalikult ruttu ja osavalt tuleb värvatav mässida „asjasse“ nii sügavalt sisse, et tal juba pärast seda „esimest libastumist“ oleks võimalikult keeruline pöörduda omaenda riigi vastuluure poole, et asi aegsasti „lõpetada“.

Minu arvates on usaldamatus ja sellise pöördumise "keerulisus" isiku jaoks üksüheselt seotud.

[A4]

Mina eriti ei usu, et siin mängib rolli (väidetevalt) suure osa rahvastiku (väidetav) usaldamatus Eesti Vabariigi või kapo vastu. Pigem on asi lihtsam. Kui jätta kõrvale need reeturid ja agendid, kes ise omal initsiatiivil pöörduvad välisriigi luureasutuste poole ning asuvad nende teenistusse, siis enamike n-ö konksu otsa saadud agentide puhul taandub asi selleni, et võimalikult ruttu ja osavalt tuleb värvatav mässida „asjasse“ nii sügavalt sisse, et tal juba pärast seda „esimest libastumist“ oleks võimalikult keeruline pöörduda omaenda riigi vastuluure poole, et asi aegsasti „lõpetada“.

Minu arvates on usaldamatus ja sellise pöördumise "keerulisus" isiku jaoks üksüheselt seotud.

Harrastussotsioloogina ütleks ma, et meil tegelikult pole piisavalt andmeid, et selline üks-ühene side tõmmata. Selleks oleks vaja täpsemaid andmeid nende inimeste hoiakute ja Eesti riiki suhtumise kohta, keda välisluuretel õnnestus „pöörata“. Paha poleks omada ka samasugust infot nende kohta, keda välisluuret üritasid „pöörata“, kuid kes konksu otsa ei läinud ning aegsasti kaposse pöördusid. Paraku sellist infot meil pole ning vaevalt, et kaitsepolitsei seda ka kunagi meiega jagama hakkab.

Võime muidugi korra n-ö põlve otsas vaadata neid seniseid Eesti kodanikest ning riigiametnikest tabatud riigireetureid ja nende võimalikku „motivatsiooni“. Jah, Herman Simmiga tundub asi olevat lihtne – Eesti Vabariik „kukutas“ tema politseiameti peadirektori kohalt Kaitseministeeriumi rea-ametnikuks – temal on pettumiseks ja „usaldamatuseks“ põhjust küll. Aleksei Dressenil olid samuti vist mingid tagasilöögid karjääri osas – äkki isegi kuulub sellesse kategooriasse. Aga mis põhjused olid pettumiseks ja usaldamatuse tekkimiseks Vladimir Veitmanil, Uno Puusepal, Deniss Metsavasel, Vladimir Kulikovil, on mul küll keeruline öelda. Sest kõigile nendele inimestele oli Eesti riik andnud korraliku töökoha ja palga (osade puhul vaatamata varasemale teenistusele KGB-s), ligipääsu riigisaladustele, pärast teenistusest lahkumist ka igati viisaka pensioni jne, st pole nagu väga põhjust arvata, et need inimesed selle tõttu Eesti Vabariiki ei usaldanud ning seetõttu end „pöörata“ lasid. Tarmo Kõutsiga tundub olevat samamoodi – mees oli igati tuntud ja oma erialal tunnustatud-pärjatud teadlane, keda riik kaasas paljudesse tundlikkesse projektidesse.

Tõsi, „usaldamatusest Eesti riigi vastu“ võib ilmselt rääkida nende kümnekonna spiooni kohta, keda kapo on viimase aastakümne puhul tabanud n-ö väeosa aia taga luuramas vms. Aga nende puhul pole tegemist mitte Eesti riigiametnikega ega ka Eesti Vabariigi kodanikega, vaid üldjuhul olid need Vene kodakondsusega, hallipasimehed või äärmisel juhul topeltkodanikud – aga sellise grupi puhul ongi keeruline rääkida tihedast sidemest ja lojaalsusest Eesti Vabariigi vastu. St tegemist pole Eesti kodanikega, kes reetsid Eesti riiki, vaid välisriigi kodanikega, kes spioneerisid Eesti riigi vastu. Vahe pole ehk väga suur, aga siiski.

Lõpuks võib sellele küsimusele teoreetiliselt läheneda ka teistpidi. Vaadata seda Eesti kodanike gruppi, kelle seas usaldus Eesti riigi ja selle institutsioonide vastu on madal, või siis usaldamatus väga suur. Ilmselt ei eksi ma väga palju, kui ütlen, et suure osa sellest grupist moodustavad inimesed, kellel on keskmisest madalam haridus, samal põhjusel ka keskmisest nigelam töökoht ja sissetulek. Ühesõnaga – inimesed, kel erinevatel põhjustel pole elus läinud ülemäära hästi ning seetõttu arusaadavatel põhjustel ei suhtu ka ümbritsevasse keskkonda eriti suure entusiasmi ja „usaldusega“. Kui suur tõenäosus on sellistel inimestel sattuda Eesti riigi teenistusse ametikohtadele, kus on ligipääs riigisaladustele vm moel tundlikule teabele – mis kokkuvõttes muudaks need inimesed ka välisluuretele atraktiivseteks sihtmärkideks? Minu hinnangul üsna madal.

[Kriku]

Harrastussotsioloogina ütleks ma, et meil tegelikult pole piisavalt andmeid, et selline üks-ühene side tõmmata. Selleks oleks vaja täpsemaid andmeid nende inimeste hoiakute ja Eesti riiki suhtumise kohta, keda välisluuretel õnnestus „pöörata“. Paha poleks omada ka samasugust infot nende kohta, keda välisluuret üritasid „pöörata“, kuid kes konksu otsa ei läinud ning aegsasti kaposse pöördusid. Paraku sellist infot meil pole ning vaevalt, et kaitsepolitsei seda ka kunagi meiega jagama hakkab.

Mitte kumbagi me kunagi ei saa. Esiteks on valimid liiga väikesed ning teiseks oleks vastused ebausaldusväärsed.

[Kriku]

Ivo Juurvee esineb täna "Postimees TV" saates: https://tv.postimees.ee/7208731/kuidas- ... d-varbavad