Jalajälgedega peldik on Venemaa rahvuslik uhkus, neil polegi teistsuguseid. Ja kui kusagile ongi pott pandud, siis ronivad venelased ikkagi jalgupidi sellele otsa, sest teisiti nad ei oska. 2003. aastal sattusin Moskvasse täiesti tsiviliseeritud bensujaama, kus euro-dushiruum, soe vesi ja muud mõnud. Korralikus, kahhelkividega kaetud peldikus oli aga ikka vaid auk põrandas...
Sõjaväe peldikutest, seal asjatamise õppis päris kiiresti ära, palju hullem värk oli välitingimustes asjal käimine. Kuna käisime palju õppustel, siis tuli seda päris tihti ette. Ja kujutage ette olukorda: lage stepp, külma 30-40 kraadi, tuul, lumi keradeni, vatjovkad seljas...

no ei olnud üldse hea
kui vähegi võimalik, siis koorisid auto kuudis vatjovkad seljast, seisid soojapuhuri ette ja lasid kehal võimalikult soojaks küdeda (sauna efekt), tormasid siis suure jooksuga põllu peale 20 meetrit eemale ning proovisid oma kükitamisega võimalikult kiiresti maha sadada:) ja kui selle tegevuse käigus kellelegi vahele jäid, eriti noorena, siis võis veel juhtuda, et teenistuskaaslane viskas sulle labidaga lund allalastud pükstesse
