Tänud Fucsile kõva töö eest. Juba raadiosaated sellel teemal pole pehmodele.
Loodan, et see alateema ei jää unustusse ning jätkub osalejaid kes oskavad uusi nimesid või teadmisi siia tuua kadunute suhtes.
Üllatav on kuidagi kui hästi on see valdkond ära unustatud Eesti peavoolumeedias, mitte ühtegi uuriva ajakirjanduse stiilis lugu eriti ei lea mis midagi uut ja põrutavat lagedale tooks. Pigem selline "las surnud puhata rahus" ja "vanu haavu pole mõtet lahti kraapida", kuigi omaksed vist sooviks saada oma perekonna liikme põrmu maha matmiseks (näit. Urmas Kuuse surmaga seotud).
Eestlased polnud ainukesed kes seal ära surid ehk need kogunumbrid võivad ikka kaunis suured olla ja teistele näit lätlastele huvi pakkuda.
Ise avastasin Kiira Kahni ja Jaana Padriku tehtud raadiosaated EERi arhiivist mõned aastad tagasi ning tekkis idee siia teha grupp sellel teemas aga ideeks see jäigi. Ise vene keelt ei räägi ja nõuka armee kogemust pole seega oleks minu tegevus tõenäoliselt Fucsi tehtule kõvasti alla jäänud.
Seda teemat uurides tekivad mõned küsimused.
1. Kas kõik kelle kohta on antud surmatunnistus on ikka surnud?
Ameeriklased "kaotasid" ka osad oma relvajõudude liikmed igalt poolt kui need mingite eriüksuste või riiklike asutustega (nagu CIAga) liitusid ja üks vahend oli võltssurmatunnistus. Mingi tunnistajatekaitse programmi (witness protection program) stiilis mida halbade keelte järgi olevat ka kasutatud Estonia uppimise järel müstiliselt kadunud inimeste puhul. Võib olla keegi oskab täpsustada kas ja kuidas seda tehti nõuka ajal?
Kui öelda, et ei toimunud siis on raske uskuda sest eestlasi oli vägagi tõenäoliselt GRUs jne.
Seda võiks näiteks kajastada kasvõi Välisluure või KaPo aastaraamatus, eriti kui teema on minevikku kadunud.
2. Kui salastatud sellega seotud materjalid on Eestis praegu?
Kahjuks paistab,et kõik Kiira Kahni ja Jaana Padriku poolt tehtud programmid pole enam saadaval netis ligipääsetavas arhiivis, kipub sarnanema kuidagi 90ndate suursündmusega Estonia uppumine.
Circa 2 päeva peale uppumist see oli peamine jututeema igas kanalis ehk peaks nagu midagi olema aga noh imet, raadio ja telesaate salvestused mõnedel teemadel on kadunud 21 sajandil nagu tina tuhka.
Üks korralik ajakirjanik Venemaa kogemusega nagu Igor Taro või Jaanus Piirsalu suudaks kindlasti valgust tuua sest väga paljud tollaste "kadumistega" ja "surmadega" seotud isikud on juba pensionil. Kahjuks aga nähtavalt olid juba tolleaegsetel ajakirjanikel tekkisid probleemid teema uurimisel sest kas dokumendid olid hävitatud või oli nendega mingi segadus ehk selle uurimine tänapäeval oleks omade keerukate detailidega
Fucs kirjutas: Kiira Kahn: [i]-Ma pöördusin polkovnik Federko poole ja ta oli nii lah-ke minu vastu nagu ta oli alati olnud. Ja ma palusin, et annaks mulle noormeeste nimed, kes on Nõukogude armees teenimise perioodil hukkunud ja ta oli väga valmis seda tegema. Ja siis kui ma kolme päeva pärast talle helistasin ta oli niivõrd kohkunud häälega ja ütles mulle nii, et mul on väga kahju, aga need dokumendid on hävitatud.
Ühest küljest okupatsiooni jõudude mustad ja varjatud tegevused Eesti elanike represseerimisel tuleks välja tuua aga teisest küljest, kui ma võtsin ühendust oma tuttavaga kes taasiseseisvumise ajal teatud ringkondades liikus siis minu küsimustele sellel teemal keeldus vastamast, polevat isegi "nelja silma jutt" ja läbi telefoni veel vähem. All olev lihtsalt kinnitab seda, et midagi seal nö. päevavalgust välja ei kannata:
Fucs kirjutas: R. Tamme
"Armeekindrali soovil toimus kohtumine kitsamas ringis, kui meie algselt kavandasime. Ära jäid ajakirjanikud, ära jäid üldsuse esindajad, ära jäid kohtumise juurest Naisliidu esindajad, kes kohale olid tulnud. Osa võtsid Arnold Rüütel, Ülo Nugis, Edgar Savisaar ja Ülemnõukogu riigikaitse komisjoni esimees."
Mainitud isikute kohta oli NSVLi teenistustel kohe kindlasti mingi toimik(ud) olemas ehk mida seal kohtumisel arutati jääbki tõenäoliselt saladuseks. "Riigikaitse" teemadel väikses ringkonnas vestlused on eluaeg kandnud teatud varjundit mis siin kahjuks ka varjutab kõiki osalejaid kuna on tegemist okupatsiooni võimude represseerimisega seotud pattudega.
Kahjuks pole tänapäeval palju loota, et keegi riigikassast toetuse abil hakkaks sisukalt teema jälgi ajama ja kui asi peaks päevakorda tõusma, meenutab pigem selle aastal tehtud Estonia uuringute "showd" kus midagi "uut" ei avastata.
