Inimõiguste seisukohalt ongi kõige olulisem, et "võib olla õigustatud". Kui inimõiguste riive on põhimõtteliselt lubatav, siis on mõtet kaaluda hierarhias madalamal tasemel asuvaid norme. Nagu juba varem selgitasin, on õigus hierarhiline süsteem: viewtopic.php?f=68&t=47488&p=680701&hilit=hierarhiline#p680701 . Näiteks piinamine ei ole Euroopa inimõiguste konventsiooni raames mitte mingil juhul lubatav, mistõttu on ükskõik, kas mõnest madalamal tasemel õigusaktist võib välja lugeda, et võiks ju ka.croman40 kirjutas:Kokkuvõte - „võib olla õigustatud..“ tähendab, et võib ka mitte olla. Juhul kui „ei ole õigustatud“, tuleb paraku minna EIK uue otsuse järgi, see ei tohiks olla nii keeruline mõista.
Kui meede on inimõiguste seisukohalt lubatav, aga mingi madalamal tasemel asuva normi järgi mitte, pole mitte mingit vajadust uuesti EIK poole pöörduda.
Just - otsuse järgi on kohustuslik vaktsineerimine on EIK seisukoha järgi põhimõtteliselt lubatav (neither did it close the door to such policies). Ja täpselt sellest olengi kogu aeg kirjutanud. Postituses, millest mõttevahetus siin teemas käima läks, vastasin akf-i väitele, etIn the very first sentence of its reasoning on the merits, the Court made clear that we should not interpret the Vavřička case as a precedent for compulsory vaccination against COVID-19. This case, the Court held, “relates to the standard and routine accination of children against diseases that are well known to medical science”.8 ....As the discussion above illustrates, the lawfulness of vaccination strategies that interfere with Article 8 of the ECHR will, in many cases, hinge on a contextual balancing of the rights and interests at stake. In Vavřička and Others, the Court certainly did not give the go-ahead to compulsory vaccination against COVID-19, but neither did it close the door to such policies.
Ilmselgelt see EIK otsust arvestades nii ei ole.Vaktsineerimisest keeldujatele saabki teha pr-d ja see ongi kõik.
Veelkord, küsimused on omavahel hierarhias ning neid käsitletakse selle alusel moodustuvas järjekorras. Esimesele küsimusele, et kas kohustuslik vaktsineerimine on põhimõtteliselt lubatav, on EIK vastanud jaatavalt. Järgmine küsimus võiks olla, kas kohustuslik vaktsineerimine võiks laieneda ka täiskasvanutele. See on küsimus kohustusliku vaktsineerimise õigustustest, mida on Vavřička otsuses mitu. Jah, täiskasvanute puhul langeb ära riigi kohustus kaitsta lapsi (mh. nende vanemate eest), kuid vaktsineeritava iga ei mõjuta muid õigustusi, esmajoones riigi poolt ülejäänud ühiskonna kaitsmise kohustust.
Järjekorras kolmas küsimus: kui tuberkuloosi, lastehalvatuse, teetanuse, B-hepatiidi, leetrite, mumpsi, punetiste ja ma ei tea, mille vastu nad seal veel vaktsineerimata olid (kõigi hagejate puhul pole öeldud) puhul oli kohustuslik vaktsineerimine proportsionaalne meede, kas siis see võiks olla ka koroona puhul? Seda tõenäoliselt hakatakse tõepoolest millalgi EKI-s arutama. Sellest kirjutavad ka teised teie tsiteeritud artiklid.
Viimane küsimus võiks olla, et kui jah, siis milline peaks olema proportsionaalne sanktsioon? Vavřička juhtumi otsuse järgi on selles rakendatud sanktsioon proportsionaalne. Mingi oluliselt rangem sanktsioon (näiteks artsiabist ilma jätmine, mida siin akf-id on soovitanud) võib seda mitte olla. Seda, mis suuruses trahv või sunniraha võiks olla proportsionaalne ja mis summas mitte, ma ei viitsi arutada.
Võiks olla kergesti mõistetav, et küsimustele jaatavalt vastates nende järjekorras allapoole liikudes kasvab võimalus meetme õiguspäraseks kasutamiseks. Mingi inimõiguse liiga sügav riive (eitav vastus 1. küsimusele) välistab meetme, ükskõik kui kasulik see võiks ka olla mingite järgmiste küsimuste valguses.
Kolmanda küsimuse juurde tagasi pöördudes, see, et EIK ei ole oma otsuses midagi öelnud just koroona kohta, ei tähenda, et EIK seisukoht kohustusliku vaktsineerimise kohta koroona vastu võiks olla täiesti ennustamatu ning mitte midagi ei saa enne just koroona kohta käivat otsust teha. Kõik, mida me loodusteaduslikult koroonast teame (selle ohtlikkus võrrelduna ülalnimetatud haigustega) ning selle mõju ühiskonnas viitavad sellele, et koroona puhul võiks samuti olla kohustuslik vaktsineerimine proportsionaalne (social need jne., mida kohus eelduseks peab). Põhjalikum argumentatsioon sisaldub minu poolt hiljuti tsiteeritud artiklis. Riigid üldjuhul ei tegutse uudses olukorras selle järgi, kas on olemas mingi EIK otsus, mis just seda tegevust proportsionaalseks peab (siis ei saakski kunagi midagi tehtud). EIK-lt ei saa oodata, et ta ennetavalt annaks välja seisukohti ja juhtnööre kõikide maailma haiguste kohta (ja kohus põhimõtteliselt ei saagi seda teha, sest kohtumenetlus toimub juba definitsiooni järgi post hoc). Riigid võivad küsida eelotsust, aga ei pea seda tingimata tegema.