Eesti ostab õhutõrjesüsteemi

[Kapten Trumm]

Meie, hetkel kolme kaugmaaradariga vaadeldav õhuruum on küllalt auklik, kui auklik, võib igaüks väikese uurimise abil ise targemaks saada. Maakera on ümmargune ja mida kaugemale radarist, seda väheb näha on. Kaugmaaradari 450 km nägemisulatus on sellisel kaugusel 10 km kõrgusest alates, madalam jääb maakera varju.

Seega "kuskil" õhupilti oodata pole perspektiivikas, antud süsteem pean olema autonoomne ja olema varustatud oma keskmaaradariga, soovitavalt ülestõstetava antenniga.

Muide, venelaste viimane Buki variant on ka sellise radariga, kui meie Kaelkirjak tõuseb 13 m, siis venelaste oma juba 22 m. Kahju, et seda kompleksi läänes ei toodeta, oleks kindlasti sobiv valik.

Ma rannakaitse teemas arvutasin, kui kõrgel võib alumine horisont olla Vaindloo saare kohal. See on piisavalt kõrgel, et sealt võib märkamatult terve õhuarmee läbi sõita, loomulit madallennulistest asjadest nagu kopterid ja tiibraketid, rääkimata. Viimati õnnestus Gruusial osta enne 2008 sõda. Sõjas tulistati nendega alla 4 vene lennukit, sh üks Tu-22M3 raskepommitaja.

NSVL toodetud (mitte downgrade ekspordiks mõeldud süsteeme nagu Soomel oli) Buke Ukraina kindlasti ei müü, piisavalt terav asi, et kulub endalegi ära. Ida-Euroopasse tundub, et Buk-i eriti ei jõudnudki, sest poolakad nt moderniseerivad põlvkond vanemaid asju.

[Peeter]

Muide, venelaste viimane Buki variant on ka sellise radariga, kui meie Kaelkirjak tõuseb 13 m, siis venelaste oma juba 22 m. Kahju, et seda kompleksi läänes ei toodeta, oleks kindlasti sobiv valik.

See peaks olema hoopis selline lugu, et see kõrge mastiga on hoopis kaugmaakomplekti ringvaatlusradar. Ja selle kaugmaakomplekti lähikaitseks integreeritud Buk ja Tor on suutelised saama oma võrku info märgist ja siis ise edasi tegelema. Ehk siis (kaugmaa)raketikompleks tegeleb ja biidib pidevalt olukorda. Kui leitakse märk, siis saab otsustaja määrata millise instrumendiga märgiga tegeletakse ja kellele see edasi delegeeritakse. Ja kui vaja, siis ka millise instrumendiga märk "ära kaotatakse" (nagu KAL007). See tähendab, et uued Buk ja Tor on suutelised töötama ka teistpidi "iseseisvaina", st antakse komandirskist teada, et sinult läheb kohe rakett lendu, et sul displeil märk juba fikseeritud ja rakett kohe läheb. Kanti andmed sulle komandirskist sisse ja juba läks või kohe läheb sinult stardiseadmelt rakett.

[Kapten Trumm]

See Buki kõrge radar tundub oma antenni suuruse järgi olevat siiski keskmaaradar (160 km). Ka vanal Buk-il oli keskmaa. Keskmaaradari tõstmise iva on ikkagi vähendada alumist avastamiskõrgust ja seeläbi leida üles väga madalalt sisse lendavaid märke nagu kopterid ja tiibraketid.

Väga palju laskekaugust ületavat radarit pole kompleksidega mõtet kaasa panna, kuna see muudab kompleksi lihtsamalt leitavaks - reegel on, et radar on oma kiirguse järgi leitav ja klassifitseeritav poole kaugemalt kui ta ise sihtmärki näeb.

Eestis 5 km klassi Mistraliga 120 km klassi Giraffe on paras liialdus, kuid eks nad arvestasid ka tulevikuga, et tuleb kangemaid rakette juurde.

[Peeter]

No nüüd peaks jälle natuke täiendama. See "asi", 9C36, mis Buk-il 21 meetri peale tõuseb, see asi on raketi(rakettide) jälgimise/suunamise saatja/vastuvõtja. See EI OLE ringvaatlusradar. See asi aretati välja vajadusest suunata uut Buk-3-e kuni 70 kildast raketti lõpuni välja. Lihtsalt ka niisama metsamassiivis tõstab raketi ja fikseeritud märgi kokkujuhtimiseks oma saatja/vastuvõtja-pea üle puude latvade. Seda kõike selleks, et võimalikult kaugel võimalikult madalale asjale rakett pihta viia. Märgi otsimine +/-45kraadi horisontaalis ja 70 vertikaalis kauguseni 120 km, raketi juhtimine märgile +/-60 ja vertikaalis -5 kuni +85 kraadi. Ringvaatlusradar on hoopis muu asi. Selle 9C36-ga iseseisvalt töötades istud üksi oma šassis ja pead jälgima, et rakett märgini läheb. Võtad stardiseadmelt "ülesvisatud raketi" ja hakkad teda märgini viima. Idee järgi on märk sulle ette saadetud ringradarilt ja lihtsalt jälgid mängu kuidas raketijuhtimiskanal võtab kõrvalt lastud raketi ja hakkab teda ise viima märgi suunas, juhul kui märk ei viibi saatjate tööamplituudides, siis veab ise etteantud sektorisse kuni märk sulle displeile ilmub. Idee järgi saab raketi ka ise välja lasta ja siis hakkad teda lihtsalt vedama kuhugile (vead manuaalselt raketijuhtijat kuskile kohta nii kõrgusnurga kui asimuudiga). Seda selleks, et saatjaid mitte sisse lülitada viimase võimaliku hetkeni. Sellisel juhtumil kasutad sihitajat, ehk siis nagu tõenäoliselt oli MH17-ga. Keegi kogenum (olen isegi seda tiba harrastanud) andis operaatorile märku: tsel tuleb! asimuut 320, ugol mestnosti 23kraadi, eeldatav kaugus 30km, eeldatav kõrgus ... jne näiteks. Lihtsalt õpetatakse (õppisin) välja ära tundma lennuki siluetist ja hindama visuaalselt kõrgust, kaugust, asimuuti. Ja siis näiteks pannakse viimasel hetkel rakett ajama, et ennast varem mitte paljastada ja ennetavat lööki ise mitte saada. Kui jama juba majas on, siis SOTSradar (ringvaatlusradar) on nagunii juba "kellelgi teisel" märgina fikseeritud ... (või seda enam pole....). Sina oma kompleksis ootad infot, kontrollid ka visuaalselt (kuni 15-20km-se optikaga kaamera on kah kompleksis) selge ilmaga. Kui inf käes, ja üllatusrünnak plaanis, siis kui oled kindel, et asi tegevusraadiustes, siis seejärel lülitad sisse saatjad-vastuvõtjad ja annad tuld. Ja siis vajadusel vead raketi märgini ja lukustad. Kui vaja ja ajaliselt võimalik, siis ka võtad lukustuse maha, vead uuesti märgini ja jälle lukustad (peibutised) jne. Ja siis vaatad pealt. Kui hakkama ei saanud ja raketti lukustada ei suutnudki aga said vasturaketi, siis istud ja vaatad ka pealt. Kuidas vasturakett sinu kompleksi peale tuleb. Senikaua kuni vaadata on võimalik. Aga sul peab selleks kõigeks info olema, kas ringradarilt või sihitajatelt.

S-300 ja S-400 ringradarid annavad andmeid neile üle, Tor ja Buk suudavad neid vastu võtta ja edasi toimetada. Buki enda ringradar on teise šassi küljes ja Toril on kõik komplektis ühes liikuvas üksuses.

[Kapten Trumm]

Süsteem iseenesest ei ole halb, kui sellega suudeti F-117 alla tuua.

Siin on siiski mõned AGA-d -
1) paegu on Ukrainlastel endil vaja igat raketti ja laskeseadet,
2) kuidas ühildata NATO üldisesse süsteemi,
3) moona kasutusiga ja saadavus.

S-125 see varglennukite avastamise võime on ühtlasi tema nõrkus - seal kuvatakse operaatorile kõik, mis radari poole tuleb, linnud, varglennukid, vastase radarihäired, puuladvad jne operaator peab see terava silmaga poiss olema, kes otsustab. Moodsamatel asjadel filtreeriks arvuti selle F-117 peegeldusekese välja, pidades seda linnuks või atmosfäärihäireks.

Kas see ukrainlaste uuendatud masinatel on ka sedasi või on selle vastu rohtu leitud, avalikust meediast ei selgu. Irooniliselt aga võivadki vanad, vaakumlampidel olevad ÕT süsteemid olla "vargvõimekamad" kui moodsad. Samas muidugi, elektroonikasõjas pole neil palju võimalusi peale optilise tagavarasüsteemi (mis jällegi eeldab sihtmärgi ligi tulekut).

[Viiskümmend]

Stealthi tuvastada suutev VHF radar ei suuda sihtmärki ÕT jaoks piisavalt täpselt positsioneerida mitte transistorite/kondekate/protsessorite/lampide või radari kaasaegsuse vaid lainepikkuse enda tõttu. USA, Venemaa ja Hiina pingutavad vaenlase stealthi tuvastamise vallas kõik juba ammu multistaatiliste radarite arendamisega, mis töötavad käsikäes nende GNSS süsteemidega.

[Kapten Trumm]

Nende nõuka 60ndate radarite "vargsuse vastane" võime on ühtlasi nende nõrkus - kuna seal puudub arvuti, mis liigse välja filtreerib, siis operaator näeb ekraanil iga pisematki peegeldust kaasa arvatud juhuslikud peegeldused nagu F-117 pommiluukide avamine (mis antud juhul saatuslikuks sai).

Kaasaegne analoogse diapasooniga radar oleks selle lihtsalt välja filtreerinud.

Samal põhjusel on S-125ga (ka uutematega) võimalik tulistada maapealsete/veepealsete sihtmärkide pihta, mis vaid piisavalt raadiokontrastsed on. Tänapäeval filtreeriks arvuti need välja kui maapinna segavad peegeldused.

Selline "võime" aga tähendab ühtlasi, et kui vastane täidab eetri sinu sagedusel raadiomüraga, siis on ka ekraanil sul lumesadu ja sa ei näe suurt midagi kui sihtmärk just väga ligidal pole (tekib nö raadihäiretest läbi põletamine ehk "burn through"). Tänapäeval filtreeritakse jamps välja.

[Viiskümmend]

Nende stealthi tuvastavate nõukaaegsete radarite nõrkus on meeterlaine, mis nende asukoha eriti kaugele välja annab. Kui ühel osapoolel on anti-radar loitering munition siis need ongi esimesed maamärgid, mis säraküünaldena põlevad (Karabahhi õppetund) ja mingit täpsust sellisel radaril ei ole, enam-vähem õige ilmakaare saad teada.
Kui arvuti ja kaasaeg suudaks kogu halva ja häiriva välja filtreerida siis ei oleks ju seda sõda tuulikute ja päikesepaneelide vastu.

[Gideonic]

Nende stealthi tuvastavate nõukaaegsete radarite nõrkus on meeterlaine, mis nende asukoha eriti kaugele välja annab.

Seda lainepikkust saab ka oluliselt kergemini segada.

Muideks ääremärkusena et F-117 lasti alla ikkagi antud kompleksi X-band sihtimisradariga (lihtsalt vahemaa oli praktiliselt olematu, mõned kilomeetrid). Meeterlaine radarit kasutati tuvastuseks ja eelhoiatuseks. Kuna ka täpne marsruut oli teada oli sihtimisradar sisuliselt otse selle alla asetatud.

[Kilo Tango]

...
2. Kesmaa ÕT
...

IMHO näitab käimasolev konflikt väga selgelt, et keskmaaga vähemalt sama oluline, kui mitte olulisem, on õlaltlastavate olemasolu. Mistral on tore asi, kuid meil puudub selline "igamehe" ÕT rakett. Sergeid võiks mingile džunglirahvale maha ärida ja osta Stingerid nende asemele.

[Xender]

Sergeiga saab nii kopterit peletada, kui ka maismaamärke rünnata. Tegemist hea kompaktse relvaga. Pigem tasuks neid uuendada veidi ja võib olla isegi juurde hankida - seoses väikedroonidega. Mille vastu polegi head rohtu.

Mis puutub õlalt lastavaid, siis neid loomulikult juurde vaja. Meile vast kõige enam sobivaim oleks Grom selleks, mis oleks selline 10000K pauk. 300 tk oleks kusagil 30 - 40 miljonit.

Lisaks näitab Ukraina kogemus ka öövaatlusseadmete vajalikusest, üht - teist.

Kirja panin asjad, mille hinnalipik 100 + miljonit.

[Tux]

Sergeiga saab nii kopterit peletada, kui ka maismaamärke rünnata. Tegemist hea kompaktse relvaga. Pigem tasuks neid uuendada veidi ja võib olla isegi juurde hankida - seoses väikedroonidega. Mille vastu polegi head rohtu.

Mis puutub õlalt lastavaid, siis neid loomulikult juurde vaja. Meile vast kõige enam sobivaim oleks Grom selleks, mis oleks selline 10000K pauk. 300 tk oleks kusagil 30 - 40 miljonit.

Lisaks näitab Ukraina kogemus ka öövaatlusseadmete vajalikusest, üht - teist.

Kirja panin asjad, mille hinnalipik 100 + miljonit.

Sergeidele on vaja radarjuhtimist, soomlased ja poolakad on seda omade sergeidega teinud. Pisikeste poest ostetud DJ droonidega võib jubedalt kurja teha, aga neid Mistraliga jahtida on väga-väga kulukas.
Ukrainlased hakkasid kuu-kaks tagasi oma uut ja kaasaaegsest õhutõrje raketi kompleksi välja töötama, kui praegune olukord läbi saab siis ilmselt saavad nad selle kiiresti valmis ka. Erinevad teadmised ja tootmisvõimalused on ju olemas.

Mis on õhutõrje puhul minumeelest oluline:
- seadme hind
- raketi hind
- raketikütuse säilivus, et suudaksime neid piisavalt varuks osta
- lõhkepea suurus (50 kg on parem kui 10 kg) aga lõhkepea massi suurenemine
mõjutab koheselt kõiki muid parameetreid
- raketi juhtimise põhimõte, kas on isesihtiv, kas on olemas ka videokanali kasutamise võimalus
- raketi lennukiirus, sellest sõltub manööverdavus ja see mida temaga jahtida saab,
sest väga-väga universaalseid rakette teha ei õnnestu
millega saaks edukalt lasta nii suhteliselt aeglaselt manööverdavaid lennukeid,
kui kiirelt lendavaid Iskandreid. S400-l on sellepärast mitu erinevat raketti võimalik
konteinerisse panna.
- raketi lennukaugus
- kogu kompleksi mobiilsus
- mitu raketti on konteinerites valmis, sest ümberlaadimine võtab aega.
- kui kaua läheb aega laskeseadme ümberlaadimiseks
- kui kaua läheb aega laskevalmiduse saavutamiseks

Kindlasti on siin veel midagi, aga oluline on minu meelest võime lasta nii lennukeid, Iskandrit ja Kalibrit ja võime katta ka liikuvaid üksuseid.
S125 on ukrainlastel minu teada täielikult moderniseeritud ja nad peaksid suutma neid ka nullist toota aga rakett on ikka väga-väga suur, et ta hästi mobiilne oleks.

[Tux]

Siis on õhutõrjesüsteemi puhul veel see teema, et mitu tundi see elektroonika ilma remontimata toimida suudab. Venelaste Pantsir tundub olema ju äge asi, aga millegipärast lastakse neid nagu parte lasketiirus...
Asi peaks olema selles, et (kusagilt lugesin) neil on garanteeritud tõrketa töö aeg kusagil aasta-kahe ringis ja see tähendab, et neid pole võimalik 24/7 töös hoida, et mitte ressurss liiga vara otsa ei saaks ja sisse lülitatakse nad alles siis kui oht on hinnanguliselt suurem.
Tundub olema veider põhjus, aga tegemist ei ole mitte tavalise transistorraadioga, mis mitukümmend aastat ilma probleemita töötaks. Seal on suured pinged ja voolud ja kõrged sagedused, detailid kuumenevad korralikult ja elektroonika hooldus on väga oluline komponent.

[Pirr]

Ukraina toodab ise ka vist BUK süsteeme? Kas see ei võiks meile sobida keskmaa õhutõrjeks? Hinna-kvaliteedi suhe oleks ilmselt väga hea ning seade on ka mobiilne.
Võib-olla saaks elektroonika osas miskit veel ka tuunida lasta juba ukrainlastel tehases?

[Tux]

Ukraina toodab ise ka vist BUK süsteeme? Kas see ei võiks meile sobida keskmaa õhutõrjeks? Hinna-kvaliteedi suhe oleks ilmselt väga hea ning seade on ka mobiilne.
Võib-olla saaks elektroonika osas miskit veel ka tuunida lasta juba ukrainlastel tehases?

Nad moderniseerivada edukalt kõike mis neil on, aga BUK on veidi ka moraalselt vananenud ja nullist nad seda kindlasti ei valmista, sest seal on palju nõukaaegseid detaile, mis tehti Venemaal ja seega arvestades tänaseid olusid pole mõtet hakata nii vana asja uuesti "reverse-engineerima", et kõikidest valedest detailidest lahti saada. BUK-i tootja on Venamaal Almaz-Antei kontsern ja ukrainlastel on vast ainult remondi dokumentatsioon ametlikult vanast ajast olemas.
Minuteada oli just vahetult enne sõda antud konstrueerimisbüroodele ülesanne uue põlvkonna süsteem teha ja sellega saavad nad kindlasti ka hakkama. Kas just samahästi kui ameeriklased, aga vast 80-90% sellest, mida ameerika süsteemid võimaldavad hakkab see kindlasti tegema. Siin on Pareto printsiip mängus, et 70% tulemusest saavutatakse 30% ajaga ja sealt edasi tuleb iga protsent paremuse poole ränga higiga, aga see mida nende kosmosetööstus suudab teha on igati kaasaaegne, neil on kõik selle tootmisahela valmistajad olemas. Suudavad teha raketi kütust, lõhkeainet, juhtimiselektroonikat, radareid ja sõidukeid.