soul kirjutas:Hea usutlus tänasest olukorrast Venemaa sõduriemade komitee juhi silmade läbi. Sealt võiks teravama pliiatsi poolt paremad kohad ka eesti keeld panna.
https://www.youtube.com/watch?v=vq7bAYFi-jE«Требовать от этих людей невозможно ничего»
Валентина Мельникова – храбрая женщина и многолетний ответственный секретарь Союза комитетов солдатских матерей России – героиня нового выпуска специального формата «Скажи Гордеевой».
Пожалуй это было самое эмоционально сложное для меня интервью. Речь в нем о солдатах и их мамах. И потерях, которые, к сожалению, неизбежны в боевых действиях.
Vabandan, kui postitus on vale teema all, kuid esialgne küsimus postitati siia, seega vastan sama teema alla!
Teen lühendatud vormis väljavõtte tähtsamatest punktidest:
Väga palju võrdluseid Tšetšeenia sõdadega:
- Mõlemal juhul on vastaspool olnud vastutulelik vangide ja langenute üleandmise osas, aga venelastel on üsna po*ui, eriti surnukehadest.
- Tšetšeenias oli asi lihtsam, sest lähedastel oli võimalus kohale sõita ja oma vangilangenud sugulane kätte saada. Mingil hetkel jõudsid kohale ka ajakirjanikud, kes aitasid infot vangide kohta edasi anda.
- Ukrainas on keerulisem, kuna riik on väga suur ja venelane käitub väga karmilt - pommitab valimatult. Riiki pääseda on raske ja isegi siis on oht venelaste kaudtule alla jääda.
- Praeguses sõjas on vene sõduril "laibakett" - see on väga suur pluss. Tšetšeenia sõdades neid ei olnud ja dokumendid võis ohvitser enne lahingusse saatmist ära korjata. Nii lebasidki tänavatel surnukehad, tihti räsitud ja lagunenud ning neid oli võimatu tuvastada. Pärast sõda tegeles üks Rostovi labor väsimatult surnukehade tuvastamisega ja sellest oli suur abi sõduriemade komiteele.
Käimasolevast konfliktist:
- Sõduriemade komitee ennustas detsembris, et invasioon toimub. Põhjused: liiga palju üksuseid, liiga suurte alade peal. 2014. aastal koondati Donbassi "kaitseks" venelased ainult Rostovi oblastisse, nüüd aga oli selge, et plaanid on oluliselt suuremad. Lisaks asjaolu, et kohale toodi väga palju vägesid ka riigi kaugematest nurkadest.
- Uue aasta alguses tulid esimesed kõned murelikelt vanematelt, kes soovisid nõu saada. Sõduriemade komitee soovitas oma lastele järgi minna, kas aidata üksuse juurest põgeneda või anda pistist komandöridele, et pojad minema lubataks. Nii tehti näiteks Tšetšeenia sõja eel, kus üks mees olla aidanud lausa 60-l noorsõduril väeosast põgeneda. Sel korral ei üritanud ükski pere seda teha.
- Kuna igasugune ametlik info kaotuste ja langenute kohta puudub, siis ainus võimalus midagigi teada saada on jälgida UA teadaandeid. UA teated (vangi)langenud venelastest on usaldusväärsed, kuna peaaegu alati on lisatud dokumendid või videomaterjal. Ametlike andmete puudumisel ei jää muud üle, kui analüüsida ja hinnata UA poole infot ja info kaotuste kohta paistab üsna realistlik.
- Ainus sõda, kus venelased on andnud selget infot kaotuste kohta, oli Lõuna-Ossetia konflikt. Isegi Tšetšeenia sõja numbrid on ametlikus versioonis tunduvalt väiksemad (üle 5000), samal ajal kui sõduriemade komitee hindab kaotusi 14 000 peale.
- Venelastel pole kommet surnuid ära korjata ja sageli ei tooda isegi haavatuid ära. Lihtsam on märkida MIA. Kõige parem oleks, kui saaks kohe pärast lahinguid surnute-haavatute vahetusi teha, aga seda on naiivne loota.
- Mõned novembri ja detsembri kutse ajateenijad andsid juba 2 nädala pärast sõdurivande, kuigi SBK kestab väidetavalt vähemalt kuu aega. Seejärel sundisid politrukid allkirjastama tegevteenistuse lepinguid ning koosseisud saadeti UA piiri äärde õppustele. Samas ei päästnud allkirjastamisest keeldumine Ukrainasse saatmisest.
- Lähedastelt ei saa nõuda tänavatele tulemist ja protestide korraldamist. Paljud kardavad isegi oma isikuandmeid avaldada, kui küsivad sõduriemade komiteelt infot lähedaste kohta. Pole harv ka po*uistlik suhtumine - hakatakse muret tundma alles siis, kui poeg pole kuu aega koju helistanud.
- Üks väheseid võimalusi abi saada on pöörduda väeosade prokuröride poole - neil on võim lahendada mitmeid probleeme. Näiteks kehva tervise korral määrata haiglasse ravile, lahendada sotsiaaltoetuste küsimusi, teenistuslepingute ennetähtaegse lõpetamise või tingimuste vaidlustamise küsimusi. Prokurörid on suures osas head ja abivalmid isikud. Siiski, tegutsema hakatakse alles siis, kui lähedased teevad järelepärimisi või avaldavad survet.
- Sõduriemade komitee tunneb muret UA vangilangenute üle - vene pool ei avalda infot vangide kohta ega selle kohta, kus neid hoitakse. 2014 hoiti vange Luhanski oblastis, praegustes oludes oleks see vangide jaoks väga halb. Ei ole teada, kellelt vangide kohta infot saada ja natuke ka kardetakse uurimist, kuna võivad järgneda karistused.
- Sõduriemade komitee püüdis juba 2014 hoiatada suurema sõja eest ja tegi üleskutseid sõjategevuse lõpetamiseks. Prooviti avaldada survet Euroopa riikide juhtkondadele, kuid rahvusvaheline üldsus keeldus Venemaad survestamast. Põhjuseks toodi vajadus hoida suhteid ja kaubandusleppeid.
