Eks see kõik on täna hüpoteetiline ja meil selle hindamiseks on liiga vähe infot.
Käimas vene-ukraina sõja vaates Venemaa poolt üleminek tuumarelva kasutusele võib päevakorda tõusta ümberpööratud tingimustes, kus Venemaa kaotus on vääramatu nii taktikalises, kui strateegilises plaanis ning loogika muutub, kus enam ei ole küsimus kes võidab-kaotab vaid tuumarelva näol on Venemaal võimalik luua olukord, kus peale Venemaa saab sundida kaotusele ka vastaspoolt. Kas Venemaa vaatest on vastaspool ainult Ukraina või ka lääs&NATO tervikuna on iseküsimus.
Venemaal on täna sõja kidumise ja lääne sanktsioonide tagajärjel järjest vähem ja vähem kaotada ehk Venemaa võimalused olukorrast mistahes vaates lähitulevikus strateegiliselt väljavaatega väljuda, on aina enam perspektiivitum.
Kui tahtes seda olukorda tasakaalustada, on sundida läänt&NATO-t samuti kaotuse teele, on konflikti eskaleerimine tuumarelva kasutusel pea ainuke võimalus Venemaa vaatest.
Tuumarelva kasutamine Venemaa poolt eeldab mõnede tingimuste olemasolu ja Kremli ladviku strateegilisest nägemusest ehk tuumarelva kasutamisel oleks täna mõte ainult Venemaa strateegilisi eesmärke oluliselt parandada.
Selle teooria arendamiseks tuleks Putini sussidesse hüpata ja vaadelda olukorda Venemaa vaatest.
Venemaa strateegiliste eesmärkidena käsitleks aastalõpus esitatud ultimaatumeid, kus tänases seisus võiks Venemaa eesmärgid olla nõrgemast tugevamani järgmised:
1) miinimum, välistada Ukraina NATO liiklmelisus
2) keskmine, Venemaa piiridel ida-euroopa julgeolekuliseks puhvertsooniks, kas 1997 aasta seis või relvastuskokkulepped ida-euroopasse NATO suurriikide relvastuse ja vägede mitte lubamine või midagi sarnast.
3) maksimum, NATO lagunemine, ideaalis USA sõjalise kohalolu lahkumine euroopast tervikuna.
On spekuleeritud, et Venemaa teeb need sammud järkjärgult, kõigepealt Ukraina ja edasi vastavalt olukorrale ja võimalustele, aga, kui Ukraina kipub pigem ebaõnnestuma, lisaks Venemaa sanktsioonide all majanduse auku kukkumine koos mõjudega sõjalisele võimele ja välispoliitilisele tõsiseltvõetavusele.
Kas ei oleks tark kohe hüpata punkt 3) juurde, mis saaks võimalikuks ainult tuumarelva kasutusega koos kaasneva tuumasõja eskalatsiooniohuga.
Kuidas see võiks välja näha, annan oma fantaasiale vaba voli
Esimese uudisena loeksime lääne meedia uudist, kuidas euroopa riikides Venemaa saatkonnad teevad ettevalmistusi lahkumiseks, põletatakse dokumente jne. Järgmisena tuleks uudis, kuidas Poola, Rumeenia ja Balti riikide saatkonnad on suletud ja personal Venemaale naasnud.
Antakse teada Putini peatsest esinemisest televisioonis. Putini esinemine jätkab tuntud toonis, kuidas lääs on Venemaa huve eiranud, Ukraina ja Venemaa piiririikde relvastamisega on Venemaa riiklus ohus ning Venemaa ei kavatse üksi sanktsioonide järelmitel majanduse hävingut pealt vaadata.
Venemaa on sunnitud ohtude neutraliseerimiseks kasutama ekstreemset meedet, tuumarelva. Lääne vaenupoliitikad on viinud maailma uue maailmasõja lävele ja kogu vastutus juhtuva ees lasub USA-l ja tema sõjakatel liitlastel euroopas. Annab teada, et on andnud Venemaa kosmose ja raketiväejuhatusele valmistuda tuumarelva kasutuseks. Putin lõpetab oma kõne "aidaku Jumal meid ja maailma".
Järgneb Lavrovi sõnavõtt, kus ta oma kõige mornima näoga annab teada, et tuumasõja eskaleerumine ja maailma saatus sõltub ainult ja ainult lääne partnerite otsustest. Loeb paberilt maha, kus Venemaa saadab igale riigile personaalse ettepaneku (ultimaatumi). Ettepaneku saanud riigid peavad Venemaale vastama 24 tunni jooksul, ettepaneku keskmes on küsimus igale konkreetsele riigile, kas antud riik osaleb eesseisvas tuumasõjas ehk kas Venemaa peab antud riiki käsitlema vaenulikuna ning selle riigi linnad saavad tuumalöögi.
Lisaks rida alamaid punkte, kuidas Venemaa on valmis uue eruoopa julgeolekukorralduse üle läbi rääkima, et tagada kõikide euroopa riikide julgeolek ja rahu tulevikuks.
Järgmisena šokeerib maailma uudis, kus Varssavit tabas Venemaa tuumalöök, Varssavit sisuliselt ei ole enam, mis tähendab, et kasutati strateegilist tuumarelva.
Edasist on tõeliselt keeruline ennustada, kuidas eriti euroopa riikide juhid reageerivad, kas on mõne riigi juht, kelle jaoks ei läheks korda, et tema pealinna ja linnasid võib kohe-kohe tabada Varssavi saatus. Kuipalju on tuumariike, kasvõi USA ise, kes paneks Venemaa suunas kohe teele oma tuumalöögid, teades et Venemaa tuumarelvad on valmisolekus ja tõenäoliselt ei suudeta neid kõiki ellimineerida.
Kas euroopa ja NATO ühtsus säilib või NATO lakkab olemast ja enamus riike on sunnitud aga mitte valmis Venemaaga minema kokkuleppe teed. See tähendaks Venemaa strateegilist võitu.
Kas maailm saaks kokku leppida riigiga, kes kasutas sellisel õõvastaval moel massihävitusrelva - pakun, et jah saaks, samamoodi, kui elu läks edasi ka pärast Dresdeni, Nagasaki ja Hiroshima massimõrva. Lõppeks võib Venemaa kasutada oma teo õigustuseks isegi sama argumenti, kus tuumarelva kasutamine säästis Venemaa sõdurite elusid ja aitas ära hoida ohvriterohke maailmasõja, milleni oleks Venemaa jätkuv survestamine paratamatult viinud
Edasi võib julgelt kritiseerida, miks selline Kremli plaan ei oleks võimalik või suure tõenäosusega nurjuks. Pakun ise mõned variandid.
- Venemaa juhtkonnas enamus ei mõistaks tuumarelva kasutamise vajadust, Putin võidaks sisemiselt kõrvaldada või käsuahelas kuni tehniliselt tuumarelva väljalaskmise šaboteerimiseni
- USA luure on Venemaa plaanist teadlik, võimalik, et osa vene ladvikust teeb läänega koostööd ja USA&NATO annab mistahes viisil ennetava vastulöögi, et vene plaan nurjata. Sobib kõik, alates Putini tapmisest insaideritega koostöös kuni ennetava tava- või tuumalöögini nurjamaks tuumarelva väljatulistamist.
- suvaline üllatus, vene tuumarakett plahvatab stardil, kukub alla, lastakse alla Varssavi õhutõrje poolt, tabab sihtmärki aga ei plahvata jms.
Tuumarelva tehnilise kasutamise kohapealt ei oska kommenteerida, kas Venemaa sihtides tuumarelvaga näiteks Varssavit, teeks enne tuumalõhkepea teelepanemist ettevalmistava rünnaku, nende iskanderite-kalibride-kinšallidega neutraliseeriks Varssavi õhukaitse.
Tõenäolisem, et Venemaa täna Ukrainas on küll kehvas seisus aga suures pildis Venemaa juhtkond näeb piisavalt ressurssi ja võimalust Ukrainas siiski oma eesmärke saavutada. Lõppeks on sõjategevus kestnud loetud nädalad ja ajaloos ei ole just palju näiteid, kus sõjad nii napiks jäävad eriti kui mõlemal poolel on ressursse veel omajagu, Ukrainal lääne luure-, relva- ja majandusabi ning Venemaa on lihtsalt piisavalt suur, et mõne nädalad kehva sõda ei tähenda ammendumist selg vastu seina.
Lisaks võib Kreml olla ise šokis Ukraina erioperatsiooni ebaõnnestumises ning laud on lookas dokumentidest, kuidas sanktsioonide järelmitega tegeleda - pole hetkel lihtsalt vaimulist võhma sündmusi uuele tasemele eskaleerida, mis on mõistetav kui suur osa otsustusprotessist on mõne, või isegi ühe inimese Putini enda õlul.
Lisaks on Kremlil oskus luua uut reaalsust, tihti ootamatus suunas, näiteks Krimmi järel juhtus Venemaa ootamatu otsus sekkuda Süürias Assadi toetuseks, mis vist sündis kättemaksuks läänele - kui teie sekkute Krimmi teemal Venemaa vastu, sekkub Venemaa Süürias lääne plaanide vastu Assad kukutada.
