Venemaa majandus ja sanktsioonid II

[Kriku]

Ma küsisin MIS siis, mitte miks siis.

Sul on ilmselgelt õigus - mis sellest nii pikalt jahuda?

Ühtki sõda ei peata (ainult) majandussanktsioonid. Kui see nii oleks, võiks ju parasjagu kõige rikkamad riigid kõik oma sõjaväed laiali saata ja õitseda.

[Peeter]

Lugupeetud Härra Siga: te võite arutada millel see rubla püsib või kas see on reaalne või mitte ja leida et sanktsioonid toimivad ja Kamazidega ei sõdi jne. Aga kahjuks sellel samal ajal alustab putlerism järjekordset pealetungi Donbassis. Nende samade kalasside-kamazidega-gradide jmt-ga. Erinevatest infoväljadest info tarbimise juures tundub, et teie omakorda olete jätnud välja asjaolu, et veretiblalase loomuses ongi kaklemine. Sa võid tal isegi püksid jalast koorida (oma sanktsioonidega), aga sa ei muuda tema loomust. Ikka on lääs süüdi ja ta läheb või palja persega naabrile kallale edasi. Sest tal on arusaamine, et tal on selleks vääramatu õigus. See on just see inimfaktor, mida nooremad põlved kes pole pidanud venelastega rinda pistma, enam ei mõista. Selle tulemiks ongi irdumine reaalsusest niimoodi, et meiegi strateegilised Veremaa-uurijad pakkusid veel 20. veebruari kanti, et koondades vägesid Veremaa ainult blufib läbiräägimisteks Euroopaga. Verelane mõistab ainult seda jõudu, mis talle otseselt vastu nina annab, rahakoti kallal käimine paneb teda ainult veel rohkem "seda roiskuvat läänt" vihkama.

Kriku, kirjutan selle pärast, et osad vaidlevad vastu, kui ütlen, et venelane on nende sanktsioonidega juba ette arvestanud. Et ta on juba ette arvestanud, et saab nagunii majanduslitaka läänelt selle sõja eest. Ja Vere eeldab, et uueks talveks surub energiaküsimustega Euroopa ära. Seda ei tohi läbi lasta! Aga selle peale hoopis tehakse nägusid ja öeldakse, et see on Kremli propaganda, vat seda ma ei mõista.

[Kriku]

Kriku, kirjutan selle pärast, et osad vaidlevad vastu, kui ütlen, et venelane on nende sanktsioonidega juba ette arvestanud. Et ta on juba ette arvestanud, et saab nagunii majanduslitaka läänelt selle sõja eest. Ja Vere eeldab, et uueks talveks surub energiaküsimustega Euroopa ära. Seda ei tohi läbi lasta!

Kõik õige, aga sellest on ju ka siin teemas juba nii palju juttu olnud.

[Jaanus2]

Sanktsioonidega olid nad arvestanud, aga mitte nende sanktsioonidega. Praegu nad punnitavad muidugi edasi võiduni, sest ainult võitjate üle ei mõisteta kohut. Muud plaani ei ole, kes keda. Sanktsioonid pikas perspektiivis toimivad, aga tore oleks, kui Ukraina ka alles oleks ja ei peaks taasiseseisvuma nagu Eesti Vabariik.

[AMvA]

Ma ei ole nõus sellega, et see on Vere propa. Ma leian hoopis, et sanktsioonid pole piisavad Veremaa sõjategevuse peatamiseks. Kui sa loed seda propaks, siis on see sinu seisukoht.
Kuidas ja mida nad läbi on mänginud, see on nende asi, aga iga päevaga paistab, et majandussaktsioonid ei ole teps mitte mingit mõju sõjarditele (veel) avaldanud. Veremaa märatseb Ukrainas edasi. Sanktsioonid ei ole pannud teda oma tegevust üle vaatama ja tagasi tõmbuma. Alles laias Putler, et Lääne sanktsioonid on läbi kukkunud, ja ka meie siin imestame, et millel küll see vererubla kurss püsib ja isegi taastub. Ka mina eeldasin, et tänaseks on ruts minimaalselt 150 taga. See, et siseriiklikult keegi piima ei jõua osta, see on Vere riigi arvates tema isiklik probleem, sõjamasin veereb ikka edasi ja naftaeurod kõlisevad. Kogu see pull käib ukrainlaste eludega hinnaga edasi, ja EU arutab järgmise sammuna, et ehk keelaks veoautode müügi Veresse? Ja nüüd nimetad mind Vere propaganda tegijaks?
Ja kordan veelkord: sõjalist plaani muudetakse sõjaliste asjaolude pärast, mitte sanktsioonide pärast. Sanktsioonide peale sealsed erinevad kihid laias laastus (veel) irvitavad. Arestigu jah oligarhide jahte, mis see meid kotib? jne. Enamus neid pole lennanudki lennukiga ja neil pole mingit vahet palju neid õhus on, kõlama jääb jutt, et 900 lennukiga saatsime need kuradi kapitalistid puutaha jne. Me võidame sõja, sest seda, et Veremaa kaotaks pole võimalik üldse arutadagi jne Za Putina jne. Juba üle 85%.
Täna rääkisin oma Piiteri sõjaväekaaslasega. IT-valdkond. Ütles, et järgmine nädal otsustab lahkumise Verest. Oluliseks saab tööandja elamisloaorgunn kuhu. Ütleb et õhkkond on nii masendav, et tänavale protestima minek tundub mõttetu ja lootusetuna. Kõik on peast vatnikud. Nentis, et jah tulevik on prognoosimatu. Et sealt poolt vaadates Vere poolepealt see heaga ei lõpe.

Vabanda, aga see on ikka tõesti vene propa.

[Kriku]

Vabanda, aga see on ikka tõesti vene propa.

Sa pea nüüd ikka ka piiri.

Mind paneb väga üllatuma, et niisuguste elementaarsete asjade üle foorumis veel lehekülgede viisi vaieldakse. Sõditud on 7 nädalat. Ilmselgelt on see liiga lühike aeg, et sanktsioonid lahinguväljal midagi reaalselt muudaks - ja toimuva jälgimine kinnitab seda.

[Bonnie]

Sanktsioonide kehtestamisel eksitab asjaolu, kus sanktsioneerijad põhjendavad ja õigustavad kehtestatavaid sanktsioone poliitiliste nõudmistega, Venemaa puhul nii Krimmi hõivamise, ida-ukraina sõjalise toetamise, kui nüüd Ukraina sõjalise ründamise eest. Samas teavad ka sanktsioneerijad ise, et sanktsioonidega esitatud nõudmisi ei täideta, ei ole kunagi täidetud, vähemalt mina ei tea, ei NSVL-t, Kuuba, P-Korea või Iraan sanktsioonide tõttu oma poliitikaid ja tegevusi minema oleks heitnud.
Pigem poliitilises võtmes sanktsioonid võivad mõjuda vastupidiselt, kus ka sanktsioneerijatele ja nende nõudmisele allumine näitaks nõrkust, alistumist teis(t)e riikide poliitilistele nõudmistele - seda ei saa lasta juhtuda, võimalik, et isegi siis mitte, kui see oleks võimalik ja kasulik.

Seega sanktsioneeridel on parimal juhul strateegiline kahjustav mõju, kuigi ka selle kohta on eriarvamusi. Näiteks läänes on kriitikuid, kelle arvates P-Korea või Iraani sanktsioneerimine ei ole hoidnud ära nende riikide tuumaambitsioone. P-Korea on sanktsioonide kiuste täna tuumarelva omanik ning Iraani puhul väidetakse tuumarelv olevat aja küsimus, kus sanktsioonid ja terroristlikud sihitud mõrvad Iraani teadlaste ja juhtide pihta parimal juhul ainult aeglustavad aga ei väära protsessi.
Iraani näite puhul ca aastaid tagasi lääne meedia ei suutnud üldse leide sanktsioonide mõju, Iraani kaubanduses ühestki kaubagrupist puudust ei leitud, isegi lääne tuntumaid tehnika brändikaup oli saadaval, samamoodi Iraani raketi- ja drooniarendus edenes ja ei seisnud paigal.

Selle valguses küsida, kas Venemaa saab olema sanktsioonipoliitikate tagajärjel erand ja nende sõjatööstus ja muu tööstus kukub kokku, või siiski pigem mitte.
Ise pakuks, et turg tühja kohta ei salli ja paari aasta jooksul loksuvad uued tarneahelad, asendused, tarneskeemid paika.
Sealjuures turg on globaalne, ka lääne firmade jaoks kehtib konkurents, kui üks firma hoiab joont ja Venemaa turust hoidub, võib konkurent pingutada skeemide nimel, leida tee ja oma turuosa-kasumit kasvatada - pirtsakat konkurenti edestada.
Sama laieneb ka riikidele, kui Saksamaa on või oli üks maailma juhtivaid tööstusriike ja majandusi, võib see pelgalt euroopa jaoks kallinevate energiakandjate valguses lõplikult pöörduda, kus Saksamaa ei suuda enam konkureerida ei USA, ega Hiina ja isegi Venemaaga. Miski ei takista x riikidel osta investeerida Venemaa odava energiaga majandusse-tööstusse, just energiuamahuka tööstuse osas ning toodangut realiseerimast globaalsel turul, konkureerimas sakslastega.
Antud tõik võib olla põhjuseks, miks sakslased on energiakandjate teemal hellad - nad juhtiva majanduse-tööstusriigina võivad kaotada kogu oma senise ülestöötatud-ehitatud globaalse positsiooni - sisuliselt sanktsioonidega endale otse jalga lastes.
Laiemalt on Venemaa sanktsioneerimisel ka lääne riikidele globaalsete mõõtmetega tagajärjed, kus teatud riigid võivad rämedalt juba keskpikas perspektriivis kaotada.
Saksamaa on olnud ka Euroopa Liidu üks juhtivaid majandusjõude, omamoodi Euroopa Liidu jamade kinnimaksjaid, olgu Kreeka pankrot, lõuna paguluskriis või ida-euroopa äärealade aitamine euroopa rüppe - on selle märkimisväärses osas kinni maksunud Saksamaa majandusedu. Kui see peaks lakkama, mõnede arvamuste puhul piisaks isegi Saksamaa majanduse seisakust, võib kogu senine Euroopa Liidu majanduslik dünaamika ja positsioon kardinaalselt muutuda ja seda mitte positiivses suunas.
Lahenduseks pakutakse euro rahatrükki, mis kriitikute hinnangul on tuntud klassika, millega häda edasi lükatakse, kus rahatrükk hakkab lõpuks ise majandust sööma-dikteerima, lumepallina veerema.

Venemaa vaatest on sanktsioonid nagunii, isegi kui nad täna raporteeriks Ukraina erioperatsiooni lõpetamisest ja Ukrainast oma väed välja tõmbaks, ei kaotaks see sanktsioone ent tähendaks Venemaa ladvikule poliitilist suitsiidi. Kremli ladviku vaatest sanktsioonide kahju on nagunii, jääb ainult küsimus, mida Venemaa suudab selle eest vastu võtta - tuleb vallutada ja pungestada niipalju kui võimalik, ja seda me täna-homme näemegi.

Põnevam teema saab olema, kuidas Kreml vastab Soome-Rootsi NATO-sse liikumisele, midagi nad on sunnitud vastama, kas nuputavad midagi sümboolset või suudavad kuidagi üllatada, luua mõne läänele ebameeldiva uue reaalsuse.

[Kriku]

Näiteks läänes on kriitikuid, kelle arvates P-Korea või Iraani sanktsioneerimine ei ole hoidnud ära nende riikide tuumaambitsioone. P-Korea on sanktsioonide kiuste täna tuumarelva omanik ning Iraani puhul väidetakse tuumarelv olevat aja küsimus, kus sanktsioonid ja terroristlikud sihitud mõrvad Iraani teadlaste ja juhtide pihta parimal juhul ainult aeglustavad aga ei väära protsessi.

See on halb näide, sest mõlemad ostsid vajamineva tehnoloogia mustalt turult sisse. Tuumarelv on lõppude lõpuks 70+ aastat vana ja takistused selle valmistamiseks on rohkem poliitilised kui tehnoloogilised. Aga moodsa tavarelvastuse - "Javelin", F-35, "Predator", "Bayraktar" jne. puhul see nii ei ole - ja nende üleolekut praegu Ukrainas veenvalt tõestatakse.

Sanktsioonid kas hoiavad ära või pidurdavad tugevalt nende aluste riikide armeede moderniseerimist.

[Viiskümmend]

Suur osa sanktsioonidest on ju nn. sihitud pahade inimeste, pankade, kaubagruppide ja ettevõtete vastu, "head" võivad tegutseda. Sanktsioonidel on mittetotaalne iseloom aga oodatakse ikkagi totaalset muutust?

[Peeter]

Vabanda, aga see on ikka tõesti vene propa.

Sa pea nüüd ikka ka piiri.

Mind paneb väga üllatuma, et niisuguste elementaarsete asjade üle foorumis veel lehekülgede viisi vaieldakse. Sõditud on 7 nädalat. Ilmselgelt on see liiga lühike aeg, et sanktsioonid lahinguväljal midagi reaalselt muudaks - ja toimuva jälgimine kinnitab seda.

Vat selle kõige Kriku öelduga olen nõus. Nii sellega, et AMvA on selle postitusega täitsa segi asjades läinud, kui ka sellega, et selliste asjade üle ikka veel tahetakse vaielda siin foorumis.
Siin kohal pean oluliseks märkida, et kogu see järjekordne sõnelus algas selle postituse siia komandeerimisest ja siis sildistamisest, mille tegin hoopis teise teemasse. Postitus oli tehtud teemasse, et "kaua veel neid (viimaseid Lvivi ründamise) rakette küll Verel veel jätkub?" Ja sinna tegingi märke, et vägisi paistab, et Veremaa on pikemalt juba valmistunud ja neil võib nii raketi elektroonikakomponente, kui mootoreid, kui ka tervikrakette olla võõraste silmade eest tallele pandud rohkem, kui arvata oskame. Et ta on juba ette arvestanud, et selle sigaduse eest saab sanktsioonid selga. Et need sanktsioonid Vere suuri strateegilisi eesmärke ei koti ja sõjaliselt Ukraina kui riigi ja rahva anastamisele ja hävitamisele piiri ei pane. Noja vat siis tõsteti see ütlus teise teemasse, ja hoopis teises kontekstis kukuti lahmima Kremli propagandast. Mina üritasin selgitada miks ma nii arvan, aga see siin justkui kurtidele kõrvadele, ikka et jalalt jalale: Verepropa-Verepropa. Tagatipuks jõudis kohale "ärapanema" ka AMvA. Lõpetage see sildistamine ja ärapanemine.

[Kriku]

Tankitehas igatahes teatas töö lõpetamisest, nii et neil vähemalt polnud mingeid erilisi varusid.

[Peeter]

Tankitehas igatahes teatas töö lõpetamisest, nii et neil vähemalt polnud mingeid erilisi varusid.

Jah, lugesin. Ja loodame, et välismaist elektroonikat pole rakettide jaoks ette sisse varutud.

[Bonnie]

Sanktsioonid kas hoiavad ära või pidurdavad tugevalt nende aluste riikide armeede moderniseerimist.

See ongi strateegiline mõju, tänapäeva tehnoloogia-tootmisprotses kipub olema globaalse iseloomuga, on vähe kõrgtehnoloogilisi tooteid, mis on ainult ühe riigi võimekus. Kasvõi F-35, mille olulisi elektroonikakomponente tootis Taiwani firma ning alternatiivi ei ole, USA on viimastel aastatel teinud märkimisväärseid pingutusi, et see Taiwani firma rajaks uue tehase USA pinnale, seda põhjusel, kus Hiina sõjaline käik Taiwani vastu võinuks F-35 tootmise lihtalt seisata.
Ka "Bayraktar" müüt elab oma elu, kus tegelikkuses on pilt kirjum, oli vist Kanada, kes sanktsioneeris Türgi jaoks Bayraktaridel kasutatava selle optilise stabiliseeritud kaamera mooduli ja türklastel tuli sellele asendus leida. Samas Kanada ja Türgi oleks läbi NATO lausa sõjalises liidus. Sealjuures "Bayraktar" teema on palju mitmekesisem, kus juhtusin lugema artiklit selle tehase esindajaga, kus neil olevat järjekord ukse taga aga see mida nad müüvad, selle kohta oli jutt segane, iga ostja jaoks tehakse oma komplekt-toode, ei eksisteerivat mingit universaalset Bayraktar drooni, mida saavat riiulilt osta. Samamoodi oli teemaks, kas Bayraktar tehnoloogia laialdane müük x riikidele ei või tehnoloogia viia Türgi ja tema NATO liitlaste vastaste kätesse - ka sellele olevat mõeldud, x-riikidele müüdavatele olevat tehtud muudatused, mis tagavad relvasüsteemi üle kontrolli, ja seda olevat võimalik rakendada ka kaughalduse-juhtimise teel, seda ei saavat eemaldada ning kaitsemeetmeid olevat rohkem kui üks.
Seega Bayraktar-il on omad korralikud nn monkey versioonid, mille tehnilised parameetrid ja võimekus võivad suuresti varieeruda.
Moraal on, et suur osa ka nn lääne ja NATO kõrgtehnoloogiast on globaalse iseloomuga sanktsioonide ja muude sündmuste läbi haavatav, tõsi USA käes on jäme ots ja suudab tehnoloogia levikut märkimisväärselt kontrollida-ohjata.

USA võib täna veel olla tehnoloogiline dominant aga Hiina astuvat valusalt kandadele aga Hiinal on jällegi strateegiline liitlassuhe Venemaaga.
USA-st kostub juba mõnda aegu tehnoloogiaringkondadest murenoote, kus juba täna olevat mitmeid sektoreid, kus tehnologilise taseme juhtroll on libisenud Hiina kätte, ja Hiina puhul olevat oluline faktor arengukiirus, mis ületavat lääne sarnast võimekust minevikus ja ka täna.
Hiina puhul olevat ohuks kombinatsioon, kus neil on nii ajud-võimekus, motiiv, kui ressurss. Eriti ilmekalt olevat see hakanud silma paistma Trumpi presidentuuri Hiina vastaste sanktsioonipoliitikate järel, kus Huawei bännimise järgselt on nüüd lisaks ka Google ja Apple äpipoele ja ökosüsteemile ka Huawei oma.
Lisaks Huawei sai oma riigi parteiladvikult vabad käed ja suunised kiirkorras panustada Hiina omamaise kiibitehnoloogia arendamisse, kui varasemalt hinnati sellistel teemadel tasemel tulemuse saavutamiseks vajalik aastakümned, siis Hiina puhul julgetakse ennustada selle kümnendi lõpuks suudavad Hiina tootjad lääne konkurentidega konkureerida. Kõige halvem selle juures olevat, kui seni Hiina ka omamaiste arenduste jures järgis lääne kehtestatud standardeid, nii riistvara-kui tarkvara osas, siis oma arenduse puhul kasutatakse aina enam enda loodud standardeid ja aluskoode ning Hiina suurust ja arengukiirust arvestades olevat aja küsimus, kui Hiina standardid hakkavad rahvusvaheliste standardite osas aina rohkem rolli mängima, mis viivat sinnani, kus lääne tootjad peavad tulevikus hakkama enam järgima Hiina tehnoloogilist rada. Seda kõike heideti ette Trumpi kaubandussõja tagajärgedele.

Üks huvitav artikkel Hiina&Venemaa strateegilise partnerlussuhte osas jäi silma globaalse satelliitnavigatsiooni vallas, kus sõlmiti kokkulepe ühiskiibi loomises, mis kasutaks mõlemat BeiDou ja Glonass satelliitsüsteemi. Lääne sõjaliste ekspertide nägemuses olevat see äärmiselt halb areng, kus nii BeiDou, kui Glonass omavad erinevaid plusse ja miinuseid aga nende ühiskasutus kompenseeriks suurema osa mõlema süsteemi puudustest, seda just sõjalises vaates. Alates sellest, et süsteemid opereerivat erinevate kõrgustega orbiitidel, erineva tehnoloogiliste erisuste-kaitsetega ning kuni poliitilise probleemini, kui Venemaag konfliktis vene rakett navigeerib end BeiDou&Glonassi abil, tuleks rünnata Hiina BeiDou süsteemi, aga kui Hiina ei ole konflikti osaline, on nende süsteemi rünne probleemne.
Sisuliselt Venemaa&Hiina strateegiline partnerlus hakkab nende jaoks tootma sarnast heidutust, kui täna NATO lääneriikide jaoks, kus ühe riigi ründamine on probleemne, sest toob kaasa teis(t)e riikide reageeringu.

Ei imestaks, kui täna rõõmustame sanktsioonide ja Venemaa relvatööstuse mahajäämuise pärast aga 10 aasta pärast on meil idapiiri taga Hiina või vene-hiina koostöö kõrgtehnoloogilised relvasüsteemid. Kui Venemaa enam ei suuda ise kõrgtehnooogiat toota, ei saa välistada, et ta neid osta ei saaks.

Kusjuures Hiina kõrgtehnoloogiline relvatööstus astub tutul täna USA omale kõvasti varba peale, just x riikides, kuhu USA enda kõrgtehnooogiat müüma ei kipu aga Hiinal tõrget ei ole. Nii on USA-s Kongressi tasemel arutluse all Hiinale turu kaotamise ärahoidmiseks jõuliselt tehnoloogia leviku piirangute nõuete leevendamine. Paaris riigis on juba omamoodi tüli majas, kus USA on nõus tehnoloogia müüki arutama, kui Hiina toodang täielikult bännitakse - olevat tehnooogiline turvarisk, kui Hiina tootja insenerid patseerivad samades kohtades-riikides, kus USA tehnoloogiat kasutatakse. On arutluse all isegi F-35-st eksportversiooni tegemine, sest Hiina on ainuke, kes suudab sarnase platvormi ekspordiks toota-müüa - kui USA ei müü, ostetakse altertantiive hiinlastelt.
Samas tänase Hiina nn kõrgtehnoloogiaga a'la ründe- jmdroonid olevat kvaliteediprobleeme ja ostjad ei ole päris rahul ning eelistaksid täna kindlalt USA analooge, kui poliitilised piirangud ei segaks, ja USA toodang olevat ka märgatavalt kallim ehk sama raha eest saab vähem - kaalumise koht nagu alati.

Strateegilises plaanis Venemaa seis ei tarvitse nii nutune olla kui täna sanktsioonide ja niru sõjaedu valguses paistab.
Ma Hiina mõju ei alahindaks, tänane Ukraina sõda on veel nii toores, et sellest suuri järeldusi teha, eriti Hiina valguses, Hiina ei tee paljudes muudes küsimustes otsuseid uisapäisa, mõnel juhul kulutakse aastaid otsuse kujundamiseks, tänane konflikt on alles nädalaid vana..
Hiina suhestumist sanktsioonide järgsesse Venemaasse saame näha parimal juhul 1-2 aasta pärast, kuna jäme ots on nüüd Hiina käes, siis dikteerivad nemad Venemaa aitamise tempot ja ulatust.
Hiina jaoks võib läänele vastuseismise teema olla palju laiem ja komplektsem, kui seda on Venemaa tõmblemine euroopas. Huvitavam saab olema, mis samme astub Hiina dollari suhtes, Hiina ja veel terve ringi riikide jaoks oli Venemaa keskpanga dollarireservi külmutamine hoiatav näide ohust, milleni dollari eelistamine võib x halval päeval viia ja senine globaalne dollaril majandusmudel võib osutuda lääne käes relvaks - sellega tuleb samuti Hiinal tegeleda.

[Jaanus2]

See pahade ja heade eristamine on tänaseks küll jama ja teeb asja lihtsalt ilmaasjata keeruliseks. Sanktsioneerida tuleb terroristlikku Vene riiki ja kogu lugu. Piir kinni, kogu majandussuhtlus peatada kus vähegi saab. Nii on seda kõike ka lihtsam korraldada, minimaalne halduskulu, ei mingit sorteerimist. Saksamaa majandus? Nad on ju teinud arvestusi ja vene fossiilist loobumine ei ole midagi ületamatut, lihtsalt kättevõtmise asi. Ja keegi tahtis kunagi taastuvale energiale üle minna ja kliimat päästa... Tehnoloogia muutus ainult kiirendab majanduse arengut. Vene rakettide varud. Ei pruugi olla mingit erilist varu. Käsk on kasutada ja paugu saab kasvõi rehvitöökoda. Tsaar mõtleb ja alluvatele on see tegevus vastunäidustatud.

[Kriku]

USA võib täna veel olla tehnoloogiline dominant aga Hiina astuvat valusalt kandadele aga Hiinal on jällegi strateegiline liitlassuhe Venemaaga.

Pole päris õige. Sellest, mis kiipe Hiina ise suudab toota, on foorumis nii mõnelgi korral juttu olnud.

Ei imestaks, kui täna rõõmustame sanktsioonide ja Venemaa relvatööstuse mahajäämuise pärast aga 10 aasta pärast on meil idapiiri taga Hiina või vene-hiina koostöö kõrgtehnoloogilised relvasüsteemid. Kui Venemaa enam ei suuda ise kõrgtehnooogiat toota, ei saa välistada, et ta neid osta ei saaks.

Kui energiakandjate rahavoog kokku kuivab, pole mille eest.