«Беларусь стала плацдармом для убийства украинцев». Белорусы на войне против России (masintõlge)
"Valgevene on muutunud ukrainlaste tapmise platsdarmiks." Valgevenelased sõjas Venemaa vastu
Venemaa täiemahulise sissetungi algusest Ukrainasse ilmusid Valgevene vabatahtlikud Ukraina relvajõududesse või territoriaalkaitseüksustesse. Nende hulgas on mitmesuguseid inimesi, kellel on erinevad sõjalised kogemused ja erinevad poliitilised vaated, kirjutab Venemaa Vabadusraadio.
Suurim ja tuntuim Valgevene vabatahtlike formeering on selle aasta märtsis moodustatud Kastus Kalinouski nimeline pataljon. Kalinovsky on üks Poola 1863. aasta ülestõusu juhte tänapäeva Valgevene ja Leedu territooriumil. Ka 1943. aastal nimetati Kastus Kalinovski järgi Nõukogude partisanide brigaad, mis oli üks aktiivsemaid üksusi Grodno ja Bialystoki ümbruses.
Pataljoni ridades on palju Valgevenes tuntud aktiviste: liikumise Zubr, Noorte rinde asutajad, avalikud lehed Maya Kraina-Belarus ja Vunts Lukašenka. Pataljoni sõdurid osalesid Kiievi lähistel toimunud lahingutes, neist kolm - Ilja Hrenov, Aleksei Skoblja ja Dmitri Apanasovitš - said surma. Ukraina president Volodõmõr Zelenski andis Oleksi Skobljale postuumselt Ukraina kangelase tiitli.
Üks pataljoni asutajatest, endine Valgevene märulipolitseinik Pavel Kulaženko, kuulus hiljem liikumisse "Vastupanu" ("Supratsіў") ja "Toonekured lendavad" ("Busly Lyatsyat") – organisatsioonidesse, mis propageerisid ülestõusu vastu. Valgevene Lukašenka režiim. Möödunud aasta aprillis nn riigipöördekatse juhtumi raames, mil vangistati Aleksandr Feduta, Grigori Kostusev, Juri Zenkovitš ja Olga Golubovitš, oli riigipöördes süüdistatute hulgas ka Pavel Kulaženko. Ta oli sel ajal USA-s. Seejärel algatas Valgevene KGB Kulaženko ja veel nelja kahtlusaluse väljaandmise.
Hetkel on Valgevene organiseeritud kuritegevuse ja korruptsiooni vastu võitlemise peadirektoraat (GUBOPiK) algatanud kriminaalasja 50 kalinovilase suhtes. Neid süüdistatakse kaasosaluses relvakonfliktis välisriigi territooriumil. Samal ajal tehakse Ukraina linnas Rivnes ettepanek ümber nimetada kohalik Vitebskaja tänav Kastus Kalinouski auks.
Valgevene valitsusmeelne telekanal jõudis laupäeval, 23. aprillil eetrisse artikli pealkirjaga "Valgevenelaste papist pataljonid Ukrainas: kuidas põgenikud ja Kalinouski pataljon sõjas äri jagavad". Seal liigitatakse Kalinouski pataljon jõuguks ja nimetatakse "mittepataljoniks". Valgevene riigitelevisiooni esimese kanali number kasutab Valgevene sõjaväeliste formatsioonide vahelise lõhenemise teemat. Eelkõige rügemendi "Pahonia" loomine kuulsa Valgevene ärimehe Vadim Prokopjevi juhtimisel, kellest Kastus Kalinouski pataljon lahti ütleb. "Pagonyat" ennast nimetatakse televisioonis "lõbusaks rügemendiks". Formeeringu asutajad (see on rügemendist tõesti veel kaugel) kinnitavad, et see loodi Valgevene ohvitseride initsiatiivil Ukraina relvajõudude toel, et kaitsta Ukraina territoriaalset terviklikkust ja iseseisvust ning ka eesmärgiga. aluse loomine uuele Valgevene professionaalsele armeele.
Lisaks "Pagonjale" tegutseb vabatahtlike pataljon "Vennaskond", mis paistis silma Kiievi oblastis Lukjanovka küla vabastamisel, kui nad enda ütluste kohaselt vallutasid Vene tehnika ja ühe tanki. Irpeni lähedal hävitas Valgevene rühmitus kolm vaenlase tanki. Just siis suri üks Valgevene võitlejatest Dmitri Apanasovitš.
Tuntud on ka Ilja Litvini nimeline Valgevene üksus - Bucha lähedal hukkunud Valgevene sõduri auks. Üksuses on umbes 30 inimest, peamiselt poliitilised emigrantid, kes lahkusid Valgevenest pärast 2020. aasta sündmusi. Nad patrullivad Odessa tänavatel – iseseisvalt Ukraina relvajõudude juhtimisel või aitavad kohalikku politseid. Plaan on saada ametlikult Odessa territoriaalkaitse alluvuses olevaks rühmaks. Samuti on teada, et valgevenelased on osa Kiievi piirkonna kaitsest. Põhimõtteliselt on need erinevate anarhistlike liikumiste juhid.
Valgevenelased ei sõdi Ukrainas mitte ainult eriüksuste koosseisus, vaid on ka neid, kes liitusid otse Ukraina relvajõududega. 13. aprillil suri Ukraina armee 24. mehhaniseeritud brigaadis teeninud Dmitri Rubaševski.
Kalinovsky pataljoni võitleja Pavel Kulaženko leiab, et Valgevene vägede esmane ülesanne on aidata kaasa Ukraina võidule ja seejärel Valgevene diktatuurist vabastamisele, sest ilma esimeseta pole teist. Mis jõud ja kuidas?
- Mitu võitlejat teil praegu pataljonis on?
- Pataljoni isikkoosseis on sadades. Palju rohkem kui kakssada.
- Kas seda on palju või vähe?
- Seda on liiga vähe. Vaatamata sellele, et igal nädalal tuleb meie juurde uus 20–30-pealine seltskond ja seda on juhtunud juba mitu kuud – sõja algusest peale. See voog käib kogu aeg, aga ma ei võta värbajaid vastu, nad annavad mulle juba koolitatud poisid.
– Kas kõik valgevenelased on seal?
- Muidugi Valgevene kodanikud. Valgevene pass on pataljoni astumise üheks tingimuseks.
- Nagu ma aru saan, on seal väga noored ilma lahinguväljaõppeta ja nende sõjalisteks operatsioonideks ettevalmistamiseks on vaja aega. Kuidas hindate nende taset?
– Inimeste teatud perioodiks üksuses viibimiseks on vaja tõsist tööd, seega hindame kõiki erinevalt. Väga erinevad inimesed.
- Kas peate kinni Ukraina relvajõudude põhikirjast, kas teil on ševronid, kas annate vande?
- Pataljoni rinnamärk on olemas, vannet pole, vendadele on antud nn "pühalik lubadus" ja juriidilises mõttes sõlmime lepingud Ukraina relvajõududega.
Kas kõik sõlmivad lepingu?
- See on teenuse osutamise tingimus. Kui te Ukraina relvajõududega lepingut ei sõlmi, ei anna nad Ukraina territooriumil teile relvi teie kätte. Sama kehtib Ukraina kaitseüksustes teenivate inimeste kohta.
Muide, kas teil on piisavalt relvi?
- Jah, mul on näiteks kaks kuulipildujat. Kuid relvi pole kunagi palju, seega oleme uute tulijate üle alati rõõmsad.
- Mis on teie kutsung?
- "Nazgul". See oli minu hüüdnimi, mille all tegutsesin, kui esindasin selliseid organisatsioone nagu "Busly lyatsyats", DNS ("People's Resistance Teams". - RS) ja "Supratsiў" liikumine. Nii et mul oli see juba poolteist aastat enne pataljoni saabumist.
- Nazgulid, kui ma õigesti mäletan, on Tolkieni raamatutes inimkonna esindajad, keda orjastab kõikvõimsuse rõngas ja kellest on saanud Sauroni teenijad ...
- Nazgul - sest iga varastav vene "hobbit", kes tassib kõik, mida näeb, oma Shire'i, ootab oma Nazgulit Ukraina pinnal. Olen juba näinud sellist meemi, et orkid palusid neid venelastega mitte võrrelda.
– Kas teil on olnud tegemist väärikalt käitunud Vene ohvitseride või sõduritega?
– On üksikuid juhtumeid, kui venelased käituvad nagu inimene. Näiteks hõivasid venelased mu sõbra maja Bucha lähedal ja siis lahkudes koristasid nad enda järelt, viisid prügi välja ja jätsid sinna kirja. Kuid enamasti käituvad nad nagu mitteinimesed.
– Kuidas suhtuvad ukrainlased sõjas valgevenelastesse?
- Nägin ainult heatahtlikku suhtumist nii tsiviilisikute kui ka sõjaväelaste ja Ukraina eriteenistuste töötajate poolt. Aga loomulikult olid vajalikud kontrollid, need on normaalsed, kui selline sõda käib.
– Kus olite aastal 2020, kui Valgevenes algasid massimeeleavaldused, peksmised ja piinamised? Miks te Valgevenesse tagasi ei tulnud?
- Olin New Yorgis ega näinud naasmiseks eeldusi. Augusti esimestel päevadel tegin enda kui endise OMONi ohvitseri nimel avalduse ja mõistsin, et kui tagasi tulen, arreteeritakse mind kohe lennujaamas. Miks ma pidin tagasi tulema? Lihtsalt istuma? See on rumal. Ja teine põhjus on see, et inimesed hakkasid märulipolitseile lilli kinkima ja ma sain aru, et mingist vastupanust ei saa juttugi olla. Rahumeelse protestilaine tõi tippu sellised juhid, kes kärpisid eos kõik vastupanualgatused.
- Nii et kritiseerite Svetlana Tihhanovskajat ja teisi demokraatlikke tegelasi režiimiga võitlemise rahumeelsete meetodite propageerimise eest?
Ma arvan, et sellel on kolm põhjust. Esimene on see, et üle seitsmekümne aasta on Valgevene eksisteerinud "kühvel" vaakumis, misjärel astus teise - lukašistliku - vaakumi, erinevalt Ukrainast, kus kogu selle aja on toimunud võimuvahetus. See on poliitiline kirjaoskamatus ja võimetus elada vabas ühiskonnas. Kolmas punkt on see, et esimest korda tekkis nii suur rahulolematus, kuid selle protesti juhtisid valed juhid, kes suutsid selle suunata konstruktiivsesse kanalisse.
– Kas näete juhte, kes teile meeldiksid?
Ei, ma isiklikult ei näe seda. Alates 2020. aasta augustist hakkasin ühendust võtma suure hulga nördinud ja radikaalsete inimestega. Kogusin inimesi organisatsioonidesse "Busly ljatsjatsja" ja CSN, kuid protest oli selleks ajaks täielikult tänava kaotanud ja kolinud hoovidesse ning konkreetselt polnud CSN-il enam erilist mõtet. Hiljem sai minust samade inimestega "Supratsi" liikumise kaasasutaja. Kogu selle aja lõin struktuure ja organisatsioone, mis näitasid tulemusi vastupanu valdkonnas. Nii raudteel kui ka vägivalla ja diktatuuri pooldajate vara kahjustamisel on suur hulk aktsioone. Ja kõik sai alguse lihtsast grafitist, mis oli suunatud integratsioonile Vene Föderatsiooniga, Putini vastu. Ja nüüd oleme jõudnud rünnakuteni OMONi baasidele ja sisevägede baasidele Volovštšinas (Minski oblastis) droonide abil. Meil on modifitseeritud kaubadroone, mis teise Ukraina sõja algusega viidi rindele ja täidavad lahinguülesandeid.
Telegrammikanalil "Буслы ляцяць" oli üle 12,5 tuhande tellija, kanalil "Rahva omakaitsesalgad" - umbes 5 tuhat. Need kaks ühendust kuulusid koos häkkerirühmaga Cyberpartisans Supratsіu ühingusse, mille loomisest teatati 2021. aasta mais. Tema manifestis on kirjas, et valgevenelastel on õigus türannia vastu mässata, et naasta demokraatlike valitsemispõhimõtete ja õigusriigi põhimõtete juurde. "Busly" võttis vastutuse mitme sabotaaži eest, kuid ükski inimene ei saanud nende tegude tagajärjel vigastada.
– Kas te ei arva, et Valgevenes ei taotleta põhimõtteliselt seda kriisi jõuga lahendada?
– On inimesi, kes on valmis riskima, panema oma elu ja vabaduse mängu. Rahvusliku suunitlusega inimeste jaoks on kodumaa vabastamine anastajate käest esimene kohustus. Lukašenka autoritaarne militariseeritud diktatuur ehitati üles 27 aasta jooksul, sellist diktatuuri on võimatu rahumeelselt maha visata. Ajaloost pole ühtegi näidet, kui seda tüüpi diktatuurid oleks kukutatud manifestatsioonide, petitsioonide ja rahumeelsete miitingutega.
– Kuidas suhtute sellesse, mida teevad "raudteesõja partisanid", et takistada Vene tehnika sisenemist Ukrainasse Valgevene territooriumi kaudu?
- Ma arvan, et see ei ole partisaniliikumine, vaid üksikute hulljulgete tegevus. Sest protest, kui sellel oli potentsiaali, pidi arenema revolutsiooniks. Kahjuks seda ei juhtunud. Kui kellelgi on veel illusioone, et sellist diktatuuri nagu Lukašenka režiim saab eemaldada muul viisil kui jõuga, siis need on roosades prillides inimeste arvamused. Kahe aasta jooksul ei toimunud muud kui edasised repressioonid enam kui 40 tuhande inimese (ja veel kuus korda rohkem) vastu, hääletamine ja petitsioonid. Ja nad tõid Valgevene maale sõja ja isegi nii häbiväärse, et Valgevenest sai ukrainlaste mõrva hüppelaud.
- Te ise teenisite Valgevene OMONis. Seega polnud see sama märulipolitsei, kes alates 2020. aastast inimesi jõhkralt peksis ja sandistas? Mis temaga siis juhtus?
- Jah sul on õigus. Mul ei olnud isegi võimalust kedagi poliitilistel põhjustel kinni pidada. 2011. aastal pärast "Ploštša-2010" (2010. aasta presidendivalimiste tulemuste väljakuulutamise järel Minskis toimunud massimeeleavaldus, seejärel aeti meeleavaldus vägivaldselt laiali. – RS) selgus, et rahulolematuse kasv on tsükliline. Sai selgeks, et "Ploshcha" kordub ja Lukašenka hakkas selleks valmistuma. Põhimõtteliselt oli tegemist temapoolse pädeva strateegilise otsusega ning 2011. aastal algas märulipolitsei laiendamine ja erioperatsioonide (SOF) ümberõpe. 70 inimesest paisutati koosseis 140-ni. Viie ohvitseri ametikoha asemel võeti kasutusele 40. Sellest tulenevalt on OMONi praegune koosseis ülimadala kvalifikatsiooni ja vähese erioperatsioonide kogemusega. Kogemus puudub, välja arvatud tsiviilisikute hajutamine ja osalemine tsiviilisikute piinamises, mida Valgevene pole pärast Teist maailmasõda näinud.
