Moodsad laevatõrjeraketid suudavad sihtmärke eristada, valida prioriteetsema ja vältida tsiviilaluseid. Seda kõike ilma inimese sekkumiseta. Anduriks kas IR ja optika või millimeeterradar.
Täna on UKR-l kindlasti seline probleem, et nad ei suuda olemasolevate rakettidega (GB antav Harpoon, enda Neptun) anda lööki Sevastopolis kai ääre seisvale vene laevastikule. Sest nende rakettide sensorimajandus on mõeldud ründamaks laevu taeva ja mere taustal ega suuda eristada näiteks kaubalaeva sõjalaevast ja laeva kaist.
Selliseks aktsiooniks sobivad ameeriklaste tomahoogid, mille radar suudab tekitada telekaamera laadset pilti (sünteetiline apertuur) ja ära tunda sealt huvipakkuva. Või on neile salvestatud sadama kaart (satifoto järgi), kus vajalikud alused on sihtmärgina märgitud - rakett tekitab endale pildi, kõrvutab seda salvestatud sihtmärkide kaardiga ja lendab kuhu vaja.
Päris selge on, et UKR merekaubanduse avamine (kasvõi liitlastelt liisitud sõjalaevade kaitse all) eeldab Musta mere laevastiku neutraliseerimist, see tähendab aga ikkagi olulisemate "lahingvimplite" uputamist/rasket vigastamist.
Üldiselt aga tüüpne laevavastane rakett on tehtud raadiokontrastsete märkide (suuremad laevad) leidmiseks ja tabamiseks mere ja taeva taustal, kus pole eriti segavaid asjaolusid. Musta mere laevastikku on aga soovitav rünnata just Sevastopoli sadamas, kuna suure sõjalaeva merele minek võtab omajagu aega, initsiatiiv on UKR käes. Merel olles kipub initsiatiiv olema VF käes - nemad määrvad, mida ja kuhu nad saadavad, laevad liiguvad jne. Ja alahinnata ei saa ürituse propagandlistlikku mõju - sellist pauku ei õnnestu maha salata isegi Putini Venemaal. Sevastopoli sadam on nähtav tuhandetele tsivilistide silmapaaridele ja nende nutiseadmetele, tegemist ei ole mingi Poljarnõi sadamaga, kus keegi naljalt ei käi. Sadam asub linna keskel ja Põhjalahe kõrgetel kallastel on tsiviilehitised, elumajad jne. Erinevalt Moskva põlemisest näevad seda pauku kõik.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.