Suurupi aare

[Abramis]

Juhtus kätte ja lugesin ühe hooga läbi raamatu "Suurupi aare", autor Aleksander Lipp. Tln. 1998, 236 lk..

Sisu selles kuis revolutsiooni ajal jõukurid pagesid Peterburist, kaasas kõige tähtsam varandus. Üks seltskond jõudis Suurupisse, kuhu mattis oma varanduse maha. Seda otsiti mitukümmend aastat kuni neljakümnendate lõpus keegi punaarmee leitnant ta leidis. Kui riigile üle antud kuld ja väärisasjad tolleaegsesse rahasse ümber löödi, saadi väärtuseks 6,7 miljonit rubla.

Kas see stoori on sulepeast välja imetud või on seal ka tõepõhi all....

[Frundsberg]

Pakuks, et siiski puhas fantaasia, kuid samas ei välistaks, et selliseid (küll tunduvalt väiksemas summas) aardeid on meie maapõues veel küll ja küll.

Ise võin pajatada loo oma vanavanaemast kes 1941.a. kaevas Raplas maasse mitte just küll miljoneid kullas kuid siiski päris kena kotitäie kuldmünte. Õnneks läks kõik hästi ja vara kaevati peale rinde üleminekut taas välja. Aga kui oleks läinud teisiti? Oleks vanavanaema näiteks lahingute käigus surma saanud mis oli tol ajal suhteliselt tavaline saatus?

Selliseid asju juhtus Eestis kindlasti rohkem kui ühel või kahel korral. Ja kõigil ei pruukinid sugugi nii hästi vedada kui minu sugulasel. Nii et head otsimist ja edu algaval aastal .

[oliver]

Sama siin - 1944 korjati pere väärisesemed kokku ja maeti maha, pärast rinde üleminekut asju segaste aegade pärast üles ei kaevatud. Viimase teadjana suri 20 aastat tagasi maha vanaonu, olles enne seda piisavalt ära keeranud et midagi mäletada. Ja nii peakski olema kuskil maja ümbruses maha maetud peotäis tsaarikulda, paar sõrmust ja vanavanaisa kulduur.

[caudillo]

ma elan ka suhteliselt mõisa vanadel maadel ja kui ma päris pisikene poiss olin, nii 5-6 aastane, siis räägiti küll igasuguseid jutte, et kuskil siia külla on maetud mõisa varandust ja isegi mõisa tunnelid olevat maa all põgenemiseks, aga leitud pole neist ühtegi. pigem pole otsitudki, sest eks need arvatavsti külajutud ole.

[fireman]

Jah on tõesti maetud. Olin kunagi Valkla pioneerilaagris ja kaevasime välja hulga ilusaid nõusid. Needki olid sinna kellegipoolt maetud. Kasvatajad võtsid tookord käest ära ja tegid sööklas näituse.

[Abramis]

No nüüdsel ajal on ju olemas erinevaid, metalle eristavaid, metalliotsijad. Mikspärast Te, lugupeetud kamraadid, pole neid riistu veel tarvitanud...kasvataksite veelgi oma jõukust...Kindlasti oleks mõni siinne lugeja üheainukese kuld Nikolai eest oma diskrimineeriva detektoriga kohale tulema...

Sama mõte oli mul ka Suurupi aaret lugedes, kuid sõja ajal ja peale sõda
metalle eristavaid detektoreid veel polnud...

[Satakas]

kui ma vaid mäletaks, kust aga olen kuulnud, et suurupi lugu olla üsna suures osas tõsi olnud

[plekkpea]

Siin veel kolm kasti leidmatta:
1920. aastatel küttis kirgi kuuldus varandusest, mille Eestist lahkuvad Liphartid olid enamlaste hirmus Raadi järve peitnud, sellest loost sai tööd nii ajakirjandus kui ka kohtunikud.1926. aasta novembris avaldas ajaleht Vaba Maa ühe varanduse otsimisel osalenud sõduri mälestused. Mees teenis Vabadussõja ajal 2. diviisi tagavarapataljonis. Ta rääkis, et viimase sõja-aasta suvel, kui nende üksus asus Raadi mõisas, tuli tema juurde kaasteenija, kes ütles, et on Raadi mõisa vanapreili käest kuulnud, nagu oleks Liphartid enne Eestist lahkumist peitnud järve 12 kasti kuld- ja hõbeasju. Preili olevat öelnud, et varandus on järves uputatud kohta, mille leiab, kui vaadata luigemaja juurest üle järve viinavabriku korstna peale ja lossi trepilt ühe suure kastani peale. Samuti olla kusagile lossi müüridesse peidetud kaks puuda kümnerublalisi Vene kuldmünte.
Et kaasteenija oli tuntud kui suure jutuga mees, ei pööranud keegi tema räägitud loole tähelepanu. Mees aga ei jätnud jonni, vaid rääkis sellest pataljoniülemale kapten Marderile, kes andis korralduse järve põhi üle kontrollida. Tartust toodi pritsimeeste käest pootshaagid ja Emajõe äärest pontoonsilla paadid ning sõdurid hakkasid juhatatud kohast asju otsima. Kõigepealt tuli välja üks suur kast, täis kuld- ja hõbeasju. Mitmepäevase otsimise järel saadi kätte ühtekokku kuus sellist kasti. Et neid pidi olema 12, siis toodi Peipsi äärest suur järvenoot ja traaliti sellega järv läbi, kuid paraku tulemusteta. Lõpuks telliti Raadile Tallinnast veel tuuker, kes järve põhja läbi käis, kuid ka tema ei leidnud enam midagi. Leitud kuld- ja hõbeasjad anti riigile ning hiljem andis Eesti riik need üle Liphartide volinikule. Kuigi mõisaomanikud peitsid aarde järve öösel, oli keegi seda siiski pealt näinud. Nimelt esitas mitmed aastad pärast aarde leidmist keegi tartlane tollasele riigikohtule kaebuse, kus väitis, et hoopis tema teatas võimudele varandusest, ning palus endale määrata leiutasu. Tasunõudja rääkis, et nägi, kuidas varandus 1918. aasta lõpus jääaukudest vette lasti. Tema sõnul olnud uputatavaid kaste üheksa. Kui Tartus olid enamlased, polnud mees oma sõnul öösiti rahu saanud, vaid käinud vaatamas, et keegi varandust välja ei õngitseks. Kohus ei võtnud kaebust menetlusse, mees käis aga veelgi kõikvõimalikke ametiasutusi pidi, et varanduse valvamise eest tasu saada.

[fireman]

ei usu, et sinna midagi jäi. http://www.sloleht.ee/2005/09/19/uudised/181429/ Ja aarde kohta siit veidi täpsemalt:
http://www.hot.ee/legendiotsija/artikli ... adi%20järv...

[Satakas]

no üle 90 aasta mudas vedelenud kastidele ei pruugi küll selline talgu-tuuker peale sattuda. see õhtulehe artikkel ei anna mu silmis küll piisavalt põhjust arvata, et põhi tühi.

küll aga kuulsid sellest loost ilmselt ka nõukaajal raadit valitsenud "parunid" ja ei saa välistada, et nemad sjaolude sobival kokkulangemisel suutsid mõned kastid üles tirida.

[Shiim]

No üle 90 aasta mudas vedelenud kastidele ei pruugi küll selline talgu-tuuker peale sattuda. See Õhtulehe artikkel ei anna mu silmis küll piisavalt põhjust arvata, et põhi tühi.

Artiklis on ju ka öeldud, et läbi otsiti vaid pool järve.

[MOrav]

Postimees 28. X 1926 lk 2 kirjutab loos "Väikekaliibriline kriminalist" 60ndais Hans Sihversonist, kes jälginud Liph-te varanduse tiiki uputamist ja tema kaudu võimud saanudki sellest teada. Et valitsus kohe ei saanud välja võtta, siis tema salaja valvanud tiigi ääres seda. Eesti sõjavägi võtnud 1919 suvi varanduse välja, juriidilise komisjoni kaalumise järel anti omanikule tagasi. Siis hakkas Sihvesron käima asutusis kuni riigivanemani, et tasu saaks kättenäitamise ja valvamise eest. Kaebas kuni riigikohtuni. See jättis kaebuse tagajärjeta ja lõpetas asja.

Vt ka

Sihverson, Hansu kaebus siseministri otsusele temale Raadi mõisa tiigist ja mujalt leitud peidetud vara üleandmise eest tasu maksmata jätmise kohta Arhivaal ERA.1356.2.2411 1926

Sihverson, Hansu kaebus kaubandus-tööstusministri otsusele Eesti sõjaväele kuulunud varustuse ja Raadi mõisa omaniku von Liphardti väärtasjade riigile üleandmise eest tasu maksmata jätmise kohta Arhivaal ERA.1356.2.2412 1927

Sihverson, Hansu kaebus kaubandus-tööstusministri otsusele Eesti sõjaväele kuulunud varustuse ja Raadi mõisa omaniku von Liphardti väärtasjade riigile üleandmise eest tasu maksmata jätmise kohta Arhivaal ERA.1356.2.2413 1927-1928

Teemast ka

EAA.1163.1.155
Kirjavahetus R. v. Lipharti volinikuga, Kopenhageni adv. Ingverseniga jt Liphardti omandi valitsemise, Raadi mõisa tiigist traalitud väärtesemete tagasisaamise, metsa ahavõtmise keelu jm asjus
1921-1926


*

Ja see Vaba Maa lugu on 2. XI 1926 lk 6:



*

Ja varasem Vaba Maa lugu oli selline:

[Mati]

Kas klaasiotsijat ei ole leiutadud?
Minu vanaisa mattis 1941.a. maha kasti prantsuse konjakit, lubas oma 75.a sünnipäevaks välja kaevata, aga suri õnnetu juhuse tõttu veidi varem.
Samuti jäi kaduma 50 tsaariaegset kümnest kuldrubla.
Need peavad olema praeguse Torma Raamatukogu lähedal, nimelt see maja kuulus varem minu vanaisale.
Infi eest soovitan leidjat mind ühe konniga premeerida.