Doonorlus (ladinakeelsest sõnast "donare" tuletatud mõiste, mis tähendab annetamist, heategevust või kingituse tegemist) on terve inimese (doonori) poolt oma eluskoe (vere) või organi vabatahtlik loovutamine inimesele, kes seda vajab.
Veredoonorluse arendamise ja propageerimisega tegelevad Eestis verekeskused. Maailma Tervishoiu Organisatsiooni soovitusel on riigi verevaru tagatud kui vähemalt 4 - 5% elanikkonnast käitub aktiivsete doonoritena. Eestis on doonorite üldarv elanikkonnast ainult 2% (Eestis 2002 aasta 1. jaanuaril 1 361 000 inimest, 4% nendest moodustab 54 440 inimest).
2001 aastal oli Eestis 29 232 aktiivset doonorit. Doonorite kontingendi piiratus tekitab olukorra, kus verekeskused ei ole võimelised tagama piisavaid verevarusid haiglatele.
Kriisisituatsioonis on verekeskustel strateegiline roll. Piisav veredoonorite arv rahuajal on eelduseks ka piisavateks verevarudeks kriisisituatsioonis.
Milline on suhtumine doonorlusse?
Ise kavatsen ära käia kuu jooksul, enesehinnang on kõrge ja usun et minu mahlad võetakse kenasti vastu, samas ei tea ma oma tutvusringkonnast küll kedagi, kes oleks käinud ja vanust on neil tõhkudel juba küllalt kogunenud.
Ise läheksin küll , kuid tänu igasugustele joonistustele ja muudele kriitseldustele ei tohi ma pikka aega oma nägu sinna näidata. Tutvusringkonnas leidub mul aga piisavalt kodanikke kes käivad ja lähevad uuesti.
Ise kavatsen ära käia kuu jooksul, enesehinnang on kõrge ja usun et minu mahlad võetakse kenasti vastu, samas ei tea ma oma tutvusringkonnast küll kedagi, kes oleks käinud ja vanust on neil tõhkudel juba küllalt kogunenud.
Ma olen umbes 15 korda verd andnud. Olen seisukohal, et kui inimene saab teisi aidata, siis ta ka võiks seda teha. Pärast on selline omamoodi mõnus tunne ka veel Aga jah.. igaüks ei saa kahjuks verd anda... aga abivajajaid on palju... niiet kõik kes saavad minge doonoriks!
Ise käin ca 2 korda aastas verd andmas. Pärast on ka füüsiliselt hea tunne - kuna vererõhk sutsu kõrge, siis alandab see seda.
Iseasi, et veregrupp suht vähenõutav AB+ , just selline grupp millise inimesi on vähe ja samas mitte nii vähe, et selle doonoreid raske leida oleks.
Kapis on kohvikruuse juba päris korralik kogu.
Olen alates sõjaväest. Enne ei meeldinud nõelade kehasse torkimine niiväga. Nüüd aga naudin
Tõsiselt öeldes aga-kunagi ei tea millal ise hädas oled... Täismeest vereloovutus ei nõrgenda, vastupidi, alati on noor veri sees .
Niiet ikka, jõudumööda!
* Otsin pilte ja infot Aegna merekindluses teeninutest, eriti aastatest 1930-34 *
* Meie peaülesanne olgu peatada eestlaste väljasuremine. Ukrainlased ei sure välja ka siis, kui nad kotavad (enamasti venelastega asustatud) Ida-Ukraina ja Krimmi! *
ainult pärast samal päeval juua ei maksa,niidab kohe jalust.meil lasti pool väeosa peale vereandmist linnaloale ja terve tallinn oli lääbakil sõdureid täis .
Omal ajal TPI-s õppides oli meie kursusel igal kolmapäeval sõjaline ja kolmapäeviti oli ka doonoripäev, kus üliõpilased said TPI arstipunktis verd anda. Meie kursusel oli üks peoloom, kes korduvalt sõjalise päeva hommikul eelmise õhtu peopanemisest tingituna sisse magas. Siis oli ainus pääsetee minna verd andma, kuna vereandmise päeva (+ veel ühe päeva omal valikul) sai vabaks. Veres oli tal vist alkoholi rohkem kui verd, aga kohapeal seda ei kontrollitud ja lõpuks sai see seltsimees isegi audoonori märgi.
Ise olen ka korduvalt doonoriks käinud, enesetundele mõjub tõesti hästi.
Üks tuttav arst ütles, et inimorganismile on pidev väike verekaotus sisse programmeeritud. 99% inimtõu eksistentsist on möödunud sellistes oludes, kus mammuteid taga ajades ja pidevalt sõdides inimene kogu aeg verd on kaotanud.
Doonorlus vajalik ... ka minu elu olla ema sõnul päästnud doonoriveri siis kui olin mähkmetes veel ja oma soovide avaldamiseks olla teinud väga kõva häält. Ise kahjuks doonor olla ei tohi...
Kes kontrollib olevikku, kontrollib minevikku. See kes kontrollib minevikku, kontrollib ka tulevikku.