gooligan kirjutas:Jaanus2 kirjutas:Aga mida nad siis teevad, kui venelased edaspidi ikka lasevad rakette sügavalt Venemaalt sügavale Ukrainasse? Sügavalt nördinud? Ikkagi selline imelik kartus, et ukrainlased hakkavad äkki lihtsalt kättemaksuks summima Vene linnade pihta nagu sakslased rakettidega Londonit.
Täna on Ukrainal vaja täiesti "tavalisi" konvensionaalseid ründerelvi suurtes kogustes ja suure moonavaruga ja vägisi tundub, et siin on Ida-Euroopa + USA + UK suht üksi jäänud. Mõni üksik Caesar või saksa kiiver pole küll nüüd Euroopa suurriikidele jõukohane tase.
Mõned Ukraina allikad kirjutavad vastupidi, et tegelt neil pole tavalisi relvi suurtes kogustes ja eriti pole suurt moonavaru. Mine võta kinni. Ütleme otse, Ukraina on olnud vaene ja korrumpeerunud riik ja sellel mis neil paberi peal eksisteerib ja mis neil tegelikult ladudes on - kurat seda teab.
Natuke laiemalt vaadates. Käsitleme riike nagu need oleks inimesed, et on üks pea, üks mõte, üks kaalutlus. Ja räägime siis, et see või teine riik (lääneriigid) teevad või mõtlevad midagi.
Tegelikult aga riik ei ole inimene. Riigi otsustusprotsessides osalevad paljud: poliitikud, ametnikud, sõjaväelased. Palju erinevaid huvisid, erinevaid arusaami, erinevaid kõhklusi, erinevaid ambitsioone. Ja lõpptulemusena sündiv otsus on alati mingi kompromiss, kus arvesse võetud erinevaid kaalutlusi ja erinevaid mõtteid. Tipp-poliitikud hääldavad lõpuks välja ainult mõne fragmendi taustal toimuvast komplitseeritud otsustusprotsessist.
Tegelikult me ju ei näe USA otsustusprotsessi sisse. Mida sajad inimesed seal ühel või teisel hetkel arvasid või soovitasid. Võib-olla mõni kindral ütles, et me ei saa saata 300 km rakette, sest meil on neid endalgi vähe. Mõni teine arvas, et 10 raketti 70 km ulatusega on sõjaliselt tõhusam abi kui 1 rakett 300 km ulatusega. Keegi kolmas ütles, et ei saa midagi saata, sest need sisaldavad mingeid eriti salajasi komponente. Neljas muretses, et äkki ukrainlased põrutavad raketiga Krimmi elumajade pihta. Jne. Jne.
Ma ei tea USA poliitikast palju, aga olen võrdlemisi lähedalt näinud kuidas Eestis poliitikat tehakse. pealtnäha lihtsate lausungite (X partei tahab seda, Y partei tahab toda, valitsus tahab seda, opositsioon toda) taga on tegelikult keerulised ja dünaamilised protsessid, kus palju eri arvamusi, eri tegureid, erinevaid inimesi ja erinevaid kaalutlusi. Olen üsna kindel, et USA-s suurema ja keerulsiema riigina on need protsessid veelgi keerukamad.
Pigem peaks rõõmustama selle üle, mida saadetakse. Himars ja MRLS, isegi kui ei saa neid kõige pikema ulatusega rakette, oleks igaljuhul oluline samm edasi. Ka 70 km pealt saaks Ukraina mõjutada Vene vägesid nii, et venelastel on neid märksa keerulisem vastu mõjutada. Eriti kui Himarsi/MRLS-i operrimine, laadimine, positsiooni võtmine ja positsioonilt lahkumine on kordades kiirem kui Vene süsteemidel. Täpsusest rääkimata.
Kui Lääne sõjaabi kontekstis millegi üle muretseda, siis pikemaajaliste arengute osas. Paratamatult liigub Ukraina mõnevõrra tagaplaanile. Muud mured ja siseriiklikud probleemid võtavad üle. Sõda võib aga kesta kaua ja kes teab millal keegi väsib.