Või tegelikult vist ikka vastupidi, et enne uus aasta ja siis näärid või kuidas seda peeti?
Nähtavasti on siinsetel vene krooonu meestel üht-tesit huvitavat öelda ´´ettevalmistuste´´ ja tähistamise kohta nendeks sündmusteks. Tean oma sõbra käest kuulduna, et enne seda kadusid tavaliselt tulekustutid ´´salapärastel asjaoludel´´ seintelt või siis vahetasid sisu millegi muu vastu...
Kas tähendas see midagi erilist ka nende suhtes, kelle jaoks tähendas algav aasta koju minemist?
Näärid ja uus aasta sõjaväes
Igasugu pühad olid vene kroonus suhteliselt rõvedad.
Linnapeale st. uvalnenijasse siis ei lastud, sest armee staap lasi iga kord enne pühasid välja vastavad korraldused.
Kontroll ning igasugu proverkad suval ajal, sest kardeti, et kõik lähevad
linna peale jooma jne.
Midagi muidugi ei pidanud tegema ka, aga olukord oli tavaliselt vägagi närviline ja tüütu.
Nääre kui niisuguseid ei tähistatud.
Head uut aastat kellelegi ei soovitud.
Ei olnud mingit uue aasta tunnet.
Esimene uus aasta möödus Kaliningradis, uue aasta õhtul sai käidud riviga
söömas, seal olid ainult nooremad prisõõvid sest demblid jne passisid kasarmus ja ju oli neil seal ühtteist parematki varutud kui kroonusöök.
Uusaastaõhtul pakuti kotlette, mis oli suhteliselt haruldane vene sõjaväes. Ilm oli väga soe,ca 10-15 kraadi, lund polnud üldse (aasta 1988, väga sarnane tänavuse aastaga lume suhtes).
Teine aastavahetus möödus narjaadis Gussevi KPP-s.
Olime just päev-kaks tagasi tulnud Kapustin-Jari polügoonilt Astrahanist.
No polnud ka see uus aasta suurem asi.
Linnapeale st. uvalnenijasse siis ei lastud, sest armee staap lasi iga kord enne pühasid välja vastavad korraldused.
Kontroll ning igasugu proverkad suval ajal, sest kardeti, et kõik lähevad
linna peale jooma jne.
Midagi muidugi ei pidanud tegema ka, aga olukord oli tavaliselt vägagi närviline ja tüütu.
Nääre kui niisuguseid ei tähistatud.
Head uut aastat kellelegi ei soovitud.
Ei olnud mingit uue aasta tunnet.
Esimene uus aasta möödus Kaliningradis, uue aasta õhtul sai käidud riviga
söömas, seal olid ainult nooremad prisõõvid sest demblid jne passisid kasarmus ja ju oli neil seal ühtteist parematki varutud kui kroonusöök.
Uusaastaõhtul pakuti kotlette, mis oli suhteliselt haruldane vene sõjaväes. Ilm oli väga soe,ca 10-15 kraadi, lund polnud üldse (aasta 1988, väga sarnane tänavuse aastaga lume suhtes).
Teine aastavahetus möödus narjaadis Gussevi KPP-s.
Olime just päev-kaks tagasi tulnud Kapustin-Jari polügoonilt Astrahanist.
No polnud ka see uus aasta suurem asi.
Viimati muutis kalleb, 23 Dets, 2006 21:00, muudetud 2 korda kokku.
-
Arensburger
- Moderaator
- Postitusi: 624
- Liitunud: 25 Veebr, 2004 19:41
- Kontakt:
Meil oli tähistamine. Kompat organiseeris kasarmusse igaühe jaoks 0,3l pudeli limonaadi ja kaks küpsist. Kell 9 õhtul pidi paradkad selga panema ja limps anti kätte kell 11 õhtul. Kell 10 oli õhtune rivistus nagu ikka. Siis roodukas pidas sellise kiitva kõne ja soovis kõigile head aastavahetust.
Elevust tekitas see ikkagi. Ja kümnest ei pidanud magama minema. Telekast võis "kutsuvat tulukest" vaadata kella kaheni öösel.
Õhtusöögi juurde vanaaasta õhtul oli ka lisaks üks keedumuna ja 1 komm.
Käraka panemise võimalust ei olnud. Roodukomandörid pidid roodude juures kasarmus olema ja kõik oli nn. kontrolli all.
Aga ega sellest kärakast meie väeosas puudus ei olnud. Piiritust lakuti niikuinii iga päev, see oli isegi hea, et uusaasta selge peaga vastu võeti.
Kell 12 öösel vaadati väljas rakette. Sõjaväelinn nagu me olime, siis linnast tuli neid üles küll nii et säras. Kõik ikka militaarotstarbeline kaup.
Elevust tekitas see ikkagi. Ja kümnest ei pidanud magama minema. Telekast võis "kutsuvat tulukest" vaadata kella kaheni öösel.
Õhtusöögi juurde vanaaasta õhtul oli ka lisaks üks keedumuna ja 1 komm.
Käraka panemise võimalust ei olnud. Roodukomandörid pidid roodude juures kasarmus olema ja kõik oli nn. kontrolli all.
Aga ega sellest kärakast meie väeosas puudus ei olnud. Piiritust lakuti niikuinii iga päev, see oli isegi hea, et uusaasta selge peaga vastu võeti.
Kell 12 öösel vaadati väljas rakette. Sõjaväelinn nagu me olime, siis linnast tuli neid üles küll nii et säras. Kõik ikka militaarotstarbeline kaup.
-
Tarmo Männard
- Liige
- Postitusi: 1325
- Liitunud: 08 Sept, 2005 0:35
- Asukoht: Tallinn, Õismäe
- Kontakt:
1987/88 Olin Kaliningradis, Artilleriiskaja tänava suurtükidiviisis.
Jorsid olid suurde saali kokku aetud. Ees olid õllepudelitäis limpsi, kolm kooki ja peotäis komme.
Tuju hoidmiseks korraldati igasugu rammukatsumisi: tuli visata hularõngast ümber limpsipudeli. Auhinnaks oligi seesama limonaad.
Veeretati välja 36 kilone sangpomm. Et kes tõstab kõige rohkem ühe ja kahe käega. Pommi käepidemest pandi läbi käterätik ja vennad sikutasid seda hammastega.
Võitja sai taas pudeli limonaadi.
Siis astusid sisse naaberpolgu poisid, kes olid endale guasshvärvidega ansambel "Kissi" näod maalinud. Ja mängisid kassetmaki demo saatel papist kitarridel ühe heviloo. Saalitäis hobusesita värvi rõivastes noorukeid müristasid naerda.
See kõik oli kuidagi nii kurb, et mõned minutid peale kella kümmet läksin ma igatahes magama. Üleval tohtis olla vist kella 1-2 ni.
Aasta 88/89 oli juba teine tera!
Siis olingi sigalas. Ettevalmistused olid võimsad. Nelja peale oli vast poolteist liitrit samakat. Värskelt suitsutatud kana. Värsket soolapekki oma käega tapetud sea turjalt. Käntsakas suitsuliha. Praekartulit. Rohke kreemiga tort. Tunnike enne aastavahetust tõi diviisikomandör veel teise, naise tehtud tordi. Mis tähendas 0,5 torti per nase. Ema oli saatnud lisaks kommi.
Andsime sigadele vana aasta viimasel päeval vähem süüa, et vähem situksid. Sest koristada ei viitsinud keegi.
Jorsid olid suurde saali kokku aetud. Ees olid õllepudelitäis limpsi, kolm kooki ja peotäis komme.
Tuju hoidmiseks korraldati igasugu rammukatsumisi: tuli visata hularõngast ümber limpsipudeli. Auhinnaks oligi seesama limonaad.
Veeretati välja 36 kilone sangpomm. Et kes tõstab kõige rohkem ühe ja kahe käega. Pommi käepidemest pandi läbi käterätik ja vennad sikutasid seda hammastega.
Võitja sai taas pudeli limonaadi.
Siis astusid sisse naaberpolgu poisid, kes olid endale guasshvärvidega ansambel "Kissi" näod maalinud. Ja mängisid kassetmaki demo saatel papist kitarridel ühe heviloo. Saalitäis hobusesita värvi rõivastes noorukeid müristasid naerda.
See kõik oli kuidagi nii kurb, et mõned minutid peale kella kümmet läksin ma igatahes magama. Üleval tohtis olla vist kella 1-2 ni.
Aasta 88/89 oli juba teine tera!
Siis olingi sigalas. Ettevalmistused olid võimsad. Nelja peale oli vast poolteist liitrit samakat. Värskelt suitsutatud kana. Värsket soolapekki oma käega tapetud sea turjalt. Käntsakas suitsuliha. Praekartulit. Rohke kreemiga tort. Tunnike enne aastavahetust tõi diviisikomandör veel teise, naise tehtud tordi. Mis tähendas 0,5 torti per nase. Ema oli saatnud lisaks kommi.
Andsime sigadele vana aasta viimasel päeval vähem süüa, et vähem situksid. Sest koristada ei viitsinud keegi.
Juba üle kolmekümne aasta möödas, tolleaja fiilingut enam ei mäleta. Aga paar detaili küll.
Vana-aasta õhtusöök oli täpselt analoogne teiste päevadega, lisandus aga pooleks lõigatud kohupiimapirukas (ehk siis üks pirukas kahe peale) ja veerand vahvlitorti. Staabiülem pidas väikese kõne ja hoiatas alkoholi tarbimise eest, millele pidid karmid sanktsioonid järgnema. Pärast seda pani terve ohvitserkond kodudesse ja meie tegevust ei kontrolllinud keegi.
Alkoholi hangiti juba varakult valmis. "Moonavedajaks" oli katlamaja kütja, kes riski eest iga pudeli pealt ühe rubla kasseeris.
Alkohol oli lubatud vaid neile, kellel viimane teenistusaasta algas, noored pandi igaks juhuks vahti pidama.
Kõige hullemad olid üleajateenijad praporid, kes terve väeosa territooriumi läbi nuuskisid ja endale tasuta viina hankida püüdsid. Kui nemad olid edukad, istusid sõdurid kuival, kui mitte, sai pidu pidada.
Vana-aasta õhtusöök oli täpselt analoogne teiste päevadega, lisandus aga pooleks lõigatud kohupiimapirukas (ehk siis üks pirukas kahe peale) ja veerand vahvlitorti. Staabiülem pidas väikese kõne ja hoiatas alkoholi tarbimise eest, millele pidid karmid sanktsioonid järgnema. Pärast seda pani terve ohvitserkond kodudesse ja meie tegevust ei kontrolllinud keegi.
Alkoholi hangiti juba varakult valmis. "Moonavedajaks" oli katlamaja kütja, kes riski eest iga pudeli pealt ühe rubla kasseeris.
Alkohol oli lubatud vaid neile, kellel viimane teenistusaasta algas, noored pandi igaks juhuks vahti pidama.
Kõige hullemad olid üleajateenijad praporid, kes terve väeosa territooriumi läbi nuuskisid ja endale tasuta viina hankida püüdsid. Kui nemad olid edukad, istusid sõdurid kuival, kui mitte, sai pidu pidada.
Ka üle 30 aasta möödas aga midagi ikka meeles. Iga mees sai pisikese pakikese, kus sees paar mandariini,küpiseid ja komme. Väeosa kinos näidati mingit Stalini aegset jõulukomöödiat stiilis Volga-Volga(kes on näinud, see teab millest jutt) ja telekat võis kauem vaadata. Kuna meid oli väeosas oma ala peale ainult 3 spetsi, kes kordamööda postil istusid, siis korraldasime oma "sidekärus" ühe korraliku söögilaua suitsuvorsti, shokolaadi, singi jmt. millest puudust tundsime ja kuidas kellelgi midagi õnnestus hankida. Mõni pits veini ja viina oli ka olemas. Taustamuusika tuli Raadio Luxemburgi pealt. Et meie kabiini ei tohtinud tavalised ohvitserid ilma väeosa komandöri loata niisama sisse astuda, siis saime suhteliselt rahus olla.
Me kõik oleme võhikud, ainult erinevates valdkondades.
Esimene aastavahetus kroonus 86-87 oli meil reserveeritud tšainaja (teemaja) kella 7-ks õhtul. Seal siis sai istutud ja söödud, joodud kella 10-ni õhtul. Pärast seda sai kasarmusse mindud telekat vaatama. Mõned vanemad olijad läksid linnaku klubisse peole. Magama läks igaüks siis, kui uni peale tuli. Järgmine päev oli niikuinii vaba.
Teine aastavahetus on mälust täiesti pühitud. Kus üldse sellel ajal viibisin või mida tegin. Nagu oleks maha maganud.
Teine aastavahetus on mälust täiesti pühitud. Kus üldse sellel ajal viibisin või mida tegin. Nagu oleks maha maganud.
Mida paksem ajatolm, seda ilusamad tunduvad selle all olevad asjad.
Aastavahetus 88-89 olin utšebkas Narofominskis ja sealt on meeles vaid see, et oli mingil määral pidulikum õhtusöök ja hästi palju pakuti komme. See-eest hilisem 89-90 aastavahetus oli Sverdlovskis tiba tõsisem. Tol ööl olin valves KPP-s ja mäletan, et meil oli 31. vastu 01. 4 söögikorda. Viimane võis olla kuskil 24 ja 02 vahel. Veel on mul meeles, et mul valutas tol korral jubedalt hammas.Hambavalu sai siis ravitud kasarmus ringi käinud viinapudelist "rohtu" võttes.
85/86 Jõulud olid ägedad, venelastel ju teisel ajal ja saime rahulikult raadioremonditöökojas istuda. 9...12 eestlast ja väeosa ainke lätlane... :) Leedukad ajasid asju sama hoone teises otas - hospidalis. Sisuliselt naersimegi, et see balti maja. Uus aasta mõõdus aga vahetuses maa all. Kommi, pekki ja muud head paremat vist oli aga erilist ei mäleta.
-
linnavurle
- Liige
- Postitusi: 210
- Liitunud: 27 Okt, 2006 12:24
- Kontakt:
Jõulude pidamisest polnud juttugi. Näärid ehk uusaastaöö "õnnestus" mõlemal korral narjaadis veeta - esimesel korral, noorena, kasarmus narjaadis; teisel korral oli narjaadis terve pataljon. Roodukas võttis minu protesti teemal, et eelmise uusaastaöö ma juba olin narjaadis, mingil määral kuulda ja määras mu tehnikapargi värvasse. Sealne narjaad koosnes korrapidajast leitnandist ja kahest dnevalnist, teha polnud tõesti mitte midagi (muidu oli ülesandeks värvat avada-sulgeda, väljuvate masinate numbrid kirja panna ja luuaga konisid tõrjuda). Uue aasta puhul keelas brigaadi komandör nimelt absoluutselt kõikide autode liikumise ära ja võttis värava võtmedki enda kätte. Vaatasime kaasaskantavast 10x10 cm ekraaniga telekast Kutsuvat tulukest, pärast keskööd tõi leitnant katelokiga piiritust, mida vennalikult meiega jagas. Muidu oleks värk vahva olnud, aga leitnant ja teine, venelasest, dnevalnõi pöörasid piirituse mõjul natukene ära, hakates vene kamaaruskaid vihtuma ja laulda röökima 
Hommikul selgus, et kõikide autode liikumiskeeld oli siiski viga - leivaauto tahtis linna leiva järele sõita, aga väravast ta välja ei saanud, sest võtmed olid ju brigaadikomandöri käes. Terve 1. jaanuari tegelesime koos teise dnevalnõiga komandöri otsimisega - kodust leidsime vaid tigeda naise. Kusagil kella 16 paiku õnnestus taat lõpuks ühest linnaku ohvitseride maja keldrist magamast üles leida ja leivaauto läks leiva järele ning isikkoosseis sai lõpuks lõunale minna.
Kasarmus korraldati ka mingisugune uusaasta-üritus, ilmselt siis paar päeva enne õiget aega. Esitati isetegevuskavasid, söödi kommi ja joodi limmunaati. Sööklas anti ka vist 2 kommi per nägu.
Hommikul selgus, et kõikide autode liikumiskeeld oli siiski viga - leivaauto tahtis linna leiva järele sõita, aga väravast ta välja ei saanud, sest võtmed olid ju brigaadikomandöri käes. Terve 1. jaanuari tegelesime koos teise dnevalnõiga komandöri otsimisega - kodust leidsime vaid tigeda naise. Kusagil kella 16 paiku õnnestus taat lõpuks ühest linnaku ohvitseride maja keldrist magamast üles leida ja leivaauto läks leiva järele ning isikkoosseis sai lõpuks lõunale minna.
Kasarmus korraldati ka mingisugune uusaasta-üritus, ilmselt siis paar päeva enne õiget aega. Esitati isetegevuskavasid, söödi kommi ja joodi limmunaati. Sööklas anti ka vist 2 kommi per nägu.
Ka minul polnud jõule. Utshepkas ei saanud neist juttugi olla ja väeosas oli Baltikumist peale minu 1 leedukas. Ja mõlemad näärid kah narjaadis. Utshepkas oli rood narjaadis ja mina nõudepesus. Kui sealt läbimärjana kasarmu saime, siis tahtsime ainult magada. Kroonu poolt oli tass kakaod ja mingi ilma täidiseta saiake. Aga seerud lasid meil rahad kokku panna ja ostsime endale ise head-paremat.
Väeosas toppis roodukas mind autoparki valvuriks. Üldiselt ta narjaade ei koostanud, aga esines erandeid. Ning me saime omavahel "väga hästi läbi". Autopark oli vanakeste narjaad üldiselt või siis üks noor ja teine vana. Kolmandaks oli prapor. Minul oli aasta teenitud ja logelesin. Noor siis avas väravaid ja pesi pärast põrandat. Meil autode numbreid kirja ei pandud. 1. jaanuari hommikul sõitsin oma kislorodkaga jälle lennuväljale valvelülisse (dezhurnoje zveno). Söögil oli lisaks kotlett, pannkook, kakao ja mingi saiake. Ja loomulikult panime ka väeosas rahad kokku.
Väeosas toppis roodukas mind autoparki valvuriks. Üldiselt ta narjaade ei koostanud, aga esines erandeid. Ning me saime omavahel "väga hästi läbi". Autopark oli vanakeste narjaad üldiselt või siis üks noor ja teine vana. Kolmandaks oli prapor. Minul oli aasta teenitud ja logelesin. Noor siis avas väravaid ja pesi pärast põrandat. Meil autode numbreid kirja ei pandud. 1. jaanuari hommikul sõitsin oma kislorodkaga jälle lennuväljale valvelülisse (dezhurnoje zveno). Söögil oli lisaks kotlett, pannkook, kakao ja mingi saiake. Ja loomulikult panime ka väeosas rahad kokku.
Meil oli ikka mingil määral aru saada, et uus aasta tuleb. Pataljoni poolt oli "pidulik lõunasöök" s.t mingi söödav puder, natuke lihaollust ja küpsised. Linna ei lubatud, sest kõikide prognooside kohaselt pidi täpselt vana-aasta õhtul sõda pihta hakkama ja siis otsi sõjamehi mööda igasuguseid patuseid urkaid taga. Prognoosid osutusid loomulikult ebatäpseteks nagu alati, aga mis sellest enam.
Kompromissiks lubati roodu tasemel aega sisustada. Vaba valik - kes esitab õhtut täitva näidendi, kes lähevad kohe jooma. Aasta viimasele päevale mingeid keemiaõppusi, Urali käigukastide vahetusi ega NZ-autode ümberpaigutamisi ei planeeritud. Tehti nn "parkovo-hozjaistvennõi den", põhimõtteliselt koristuspäev, aga mitte suurpuhastuse kombel kui kõik pea peale pööratakse. Normaalselt, vastavalt vajadusele ja igaühelt tema võimete kohaselt.
See oli esimesel aastal, 86/87, kui meie roodus otsustati koos uue aasta saabumisega sõjakirves mustade ja valgete vahel maha matta ja hakata edaspidi sõbralikult koos elama. Tähtsa sündmuse puhul sai organiseeritud isegi kuusepuu ja tsusmekid omalt poolt lubasid valmistada araabia sultanite väärilise pidusöögi. Idee oli muidugi hea, aga teostus kippus rappa minema. Ma andsin omalt poolt ka tagasihoidliku panuse.
Tööjaotus kujunes selliseks, et tsurkad läksid head-paremat vaaritama ning ülejäänud lubasid enne õhtut tehnikapargis korra majja lüüa. Talvel tähendas see lumekoristust. Või kui lumi juba koristatud oli, siis munakivisillutise jääst puhtakstagumist. See oli töö, mis ei tüüta ega lõpe. Ma ütlesin, et minge siis pealegi jääd raiuma, ma ehin niikaua nääripuu ära. Minu kätte oli jõudnud põlvest põlve edasi antav reliikvia - elektriküünlad kuusepuule.
See autobati kroonijuveel oli tehtud tundmatu meistrimehe poolt kelle esivanemad olid tõenäoliselt elektrilambi leiutaja Ladõginiga mingit moodi suguluses. Kõik oli omatoodang, tehtud pataljonis leiduvast toormest: auto 5-vatised garariidipirnid olid ühendatud jadamisi (andku elektroonikagurud mulle andeks kui valet terminit kasutasin) ilusat värvilist juhet kasutades. Pirnid olid mitmesuguste guaššide ja ?uššidega üle võõbatud ja esindasid kõiki vikerkaare värve. Isegi Moskva Punase väljaku nääripuu tuled jäid mõnedes nüanssides meie küünaldele alla.
Kui sellistel kuuseküünaldel üks pirn läbi põleb, on kogu kett pime. Minu reliikvia oli elutormides vintsutada saanud ja esimesel katsel ei löönud roodu kuusepuu mitte kõikides muinasjutuvärvides särama. Et asi liiga lihtne ei oleks - pirne värvides ei oldud koonerdatud. Saa nüüd aru, milline neist katki on põrunud. Kui veel keerulisemaks teha - lambipesasid ei olnud isemõtlejast konstruktor kasutanud vaid oli tinutanud juhtmeotsad otse pirnide külge. Küllap hakkas südametunnistus piinama ja käsi ei tõusnud riigi poolt antud autosid nii põhjalikult rüüstama. Kui veel üks raskusaste juurde panna - meie roodus ei olnud päris kindlasti jootekolbi. Võib-olla ei olnud seda terves pataljonis. Sideväelased irvitavad seda lugedes kindlasti pihku, aga autobatis oli lihtsam hankida 10 kilo trotüüli kui jootekolb.
Muidugi mingeid ratse võis proovida, juhtmeid haljaks tõmmata ja katkiseid pirne vahele jätta. Teoorias peaks olema 18-20 autopirni, et asjandus kõlbaks 220 voldisesse võrku torgata. Sealt allapoole kippus asi lühiseks minema ning laelambid kasarmus lõid ohtlikult vilkuma.
Aeg kiirustas ka takka, õues kiskus juba hämaraks ja heade inimeste uste taga hakkasid näärivanad kobistama. Viskasin elektrilise ime tagasi kapi taha. Kauge lapsepõlv tuli meelde ja see mismoodi algkoolis näärinäidendit mängiti ning lumist metsa kujutati. Mingist hiljaaegu loetud "Noorusest" tuli ette, et ilgelt popp ja trendikas on minna uut aastat vastu võtma metsa, elava puu juurde, ilma mingite küünalde või kulinateta.
Läksin kaptjorkasse ja ohverdasin raske südamega ühe bušlati (vatijope). Rebisin vatsasoojendaja lõhki ja pildusin selles oleva vati kuuse peale. Ei tea kas vanasti oli rohi rohelisem ja vatt valgem, aga kroonu vatijope sisu küll kuidagi lund ei meenutanud. Või kui siis väga porist ja määrdunud lund, midagi sellist nagu sulailmadega Donbassi terasetehaste ümbruses leidub. Ometi oli peaaegu tuliuus bušlatt, alles sügisel laost saadud.
Seletada õuest tulnud, külmunud ja jää raiumisest väsinud kaasvõitlejatele, et see mida nad enda ees näevad on neitsilikult puhta lumevaiba all puhkav kahar kuusepuu - see nõudis määratut hingejõudu. Uus aasta on varsti tulekul, keegi võib proovida kodus niimoodi kuuske ehtida ja ma hakkan Raekoja platsil vanarauda kokku ostma kui sellest peretüli ei tõuse. Aga tol korral seisis minu vastas kalli abikaasa asemel pool roodu bütsantsliku külluse, kulla ja karraga harjunud vene kutte. Sellised mõisted nagu "minimalism", "skandinaavia disain" ja "less is more" ei öelnud neile midagi. Nagu oleks pandud jõululauale viina ja seaprae asemele jogurt ja toorsalat.
Süü sai lunastatud kui nõustusin esimesena urjukkide keedetud pilaffi maitsema. Kraam oli muidugi aus, lihatükid olid nagu päti rusikad, aga keegi peale Allahi ei teadnud, mis nad sinna sisse olid keetnud. Ühesõnaga - kui esimene proovija jala pealt kokku ei kuku, siis võib uus aasta tulla. Igatahes kannatas see kangelastegu julgelt välja võrdluse selle korraga kui ma armee arsenalis plahvatuse ära hoidsin või kuumavereliste kuttide automaaditorude ees seisin. (neist mõni teine kord)
Peale vatijope räbalatega ehitud kuusepuu näis olevat muidki elumuresid, sest algatus uueks eluks sumbus tol korral viinajoomisesse. Vateeritud kuusk seisis veel mitu nädalat väeosa prügimäel nagu elav hoiatus manduva lääne pahede eest ja hirmutas isikkoosseisu.
Kompromissiks lubati roodu tasemel aega sisustada. Vaba valik - kes esitab õhtut täitva näidendi, kes lähevad kohe jooma. Aasta viimasele päevale mingeid keemiaõppusi, Urali käigukastide vahetusi ega NZ-autode ümberpaigutamisi ei planeeritud. Tehti nn "parkovo-hozjaistvennõi den", põhimõtteliselt koristuspäev, aga mitte suurpuhastuse kombel kui kõik pea peale pööratakse. Normaalselt, vastavalt vajadusele ja igaühelt tema võimete kohaselt.
See oli esimesel aastal, 86/87, kui meie roodus otsustati koos uue aasta saabumisega sõjakirves mustade ja valgete vahel maha matta ja hakata edaspidi sõbralikult koos elama. Tähtsa sündmuse puhul sai organiseeritud isegi kuusepuu ja tsusmekid omalt poolt lubasid valmistada araabia sultanite väärilise pidusöögi. Idee oli muidugi hea, aga teostus kippus rappa minema. Ma andsin omalt poolt ka tagasihoidliku panuse.
Tööjaotus kujunes selliseks, et tsurkad läksid head-paremat vaaritama ning ülejäänud lubasid enne õhtut tehnikapargis korra majja lüüa. Talvel tähendas see lumekoristust. Või kui lumi juba koristatud oli, siis munakivisillutise jääst puhtakstagumist. See oli töö, mis ei tüüta ega lõpe. Ma ütlesin, et minge siis pealegi jääd raiuma, ma ehin niikaua nääripuu ära. Minu kätte oli jõudnud põlvest põlve edasi antav reliikvia - elektriküünlad kuusepuule.
See autobati kroonijuveel oli tehtud tundmatu meistrimehe poolt kelle esivanemad olid tõenäoliselt elektrilambi leiutaja Ladõginiga mingit moodi suguluses. Kõik oli omatoodang, tehtud pataljonis leiduvast toormest: auto 5-vatised garariidipirnid olid ühendatud jadamisi (andku elektroonikagurud mulle andeks kui valet terminit kasutasin) ilusat värvilist juhet kasutades. Pirnid olid mitmesuguste guaššide ja ?uššidega üle võõbatud ja esindasid kõiki vikerkaare värve. Isegi Moskva Punase väljaku nääripuu tuled jäid mõnedes nüanssides meie küünaldele alla.
Kui sellistel kuuseküünaldel üks pirn läbi põleb, on kogu kett pime. Minu reliikvia oli elutormides vintsutada saanud ja esimesel katsel ei löönud roodu kuusepuu mitte kõikides muinasjutuvärvides särama. Et asi liiga lihtne ei oleks - pirne värvides ei oldud koonerdatud. Saa nüüd aru, milline neist katki on põrunud. Kui veel keerulisemaks teha - lambipesasid ei olnud isemõtlejast konstruktor kasutanud vaid oli tinutanud juhtmeotsad otse pirnide külge. Küllap hakkas südametunnistus piinama ja käsi ei tõusnud riigi poolt antud autosid nii põhjalikult rüüstama. Kui veel üks raskusaste juurde panna - meie roodus ei olnud päris kindlasti jootekolbi. Võib-olla ei olnud seda terves pataljonis. Sideväelased irvitavad seda lugedes kindlasti pihku, aga autobatis oli lihtsam hankida 10 kilo trotüüli kui jootekolb.
Muidugi mingeid ratse võis proovida, juhtmeid haljaks tõmmata ja katkiseid pirne vahele jätta. Teoorias peaks olema 18-20 autopirni, et asjandus kõlbaks 220 voldisesse võrku torgata. Sealt allapoole kippus asi lühiseks minema ning laelambid kasarmus lõid ohtlikult vilkuma.
Aeg kiirustas ka takka, õues kiskus juba hämaraks ja heade inimeste uste taga hakkasid näärivanad kobistama. Viskasin elektrilise ime tagasi kapi taha. Kauge lapsepõlv tuli meelde ja see mismoodi algkoolis näärinäidendit mängiti ning lumist metsa kujutati. Mingist hiljaaegu loetud "Noorusest" tuli ette, et ilgelt popp ja trendikas on minna uut aastat vastu võtma metsa, elava puu juurde, ilma mingite küünalde või kulinateta.
Läksin kaptjorkasse ja ohverdasin raske südamega ühe bušlati (vatijope). Rebisin vatsasoojendaja lõhki ja pildusin selles oleva vati kuuse peale. Ei tea kas vanasti oli rohi rohelisem ja vatt valgem, aga kroonu vatijope sisu küll kuidagi lund ei meenutanud. Või kui siis väga porist ja määrdunud lund, midagi sellist nagu sulailmadega Donbassi terasetehaste ümbruses leidub. Ometi oli peaaegu tuliuus bušlatt, alles sügisel laost saadud.
Seletada õuest tulnud, külmunud ja jää raiumisest väsinud kaasvõitlejatele, et see mida nad enda ees näevad on neitsilikult puhta lumevaiba all puhkav kahar kuusepuu - see nõudis määratut hingejõudu. Uus aasta on varsti tulekul, keegi võib proovida kodus niimoodi kuuske ehtida ja ma hakkan Raekoja platsil vanarauda kokku ostma kui sellest peretüli ei tõuse. Aga tol korral seisis minu vastas kalli abikaasa asemel pool roodu bütsantsliku külluse, kulla ja karraga harjunud vene kutte. Sellised mõisted nagu "minimalism", "skandinaavia disain" ja "less is more" ei öelnud neile midagi. Nagu oleks pandud jõululauale viina ja seaprae asemele jogurt ja toorsalat.
Süü sai lunastatud kui nõustusin esimesena urjukkide keedetud pilaffi maitsema. Kraam oli muidugi aus, lihatükid olid nagu päti rusikad, aga keegi peale Allahi ei teadnud, mis nad sinna sisse olid keetnud. Ühesõnaga - kui esimene proovija jala pealt kokku ei kuku, siis võib uus aasta tulla. Igatahes kannatas see kangelastegu julgelt välja võrdluse selle korraga kui ma armee arsenalis plahvatuse ära hoidsin või kuumavereliste kuttide automaaditorude ees seisin. (neist mõni teine kord)
Peale vatijope räbalatega ehitud kuusepuu näis olevat muidki elumuresid, sest algatus uueks eluks sumbus tol korral viinajoomisesse. Vateeritud kuusk seisis veel mitu nädalat väeosa prügimäel nagu elav hoiatus manduva lääne pahede eest ja hirmutas isikkoosseisu.
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline