See seemnekartul võib sõja hetkel asuda kuskil suures terminaalis, mis hävib koos sadamaga. Sama ka seemneviljaga. Eriti nadi on olukord siis, kui sõda tuleb näiteks augustis. Meie poolkeral on viljakoristus alles algamas, enamik vilja on veel põllul (st saastub) ja varud laos on minimaalseld. Neid, kel seemnevili on omast käest võtta, on tänapäeval rahvastikust nii 5%.Kriku kirjutas: ↑01 Okt, 2022 19:37Käiks, kuni paak tühjaks saab.
Ma olen muidu mõne koti jagu saaki saanud labidaga tehtud kartulimaast ja enam-vähem kujutan ette, mida see tähendab. Meil muidugi oli korralik seemnekartul, sellega läheb aastate lõikes kehvasti. Aga küll nad välja veavad, kui esimese aasta üle elavad.
Mis masinaid puudutab, siis kõige tuumasõjakindlamad ongi vanakooli diiselmasinad. Kahjustada saab seal elekter (EMP), kuid see on kergesti taastatav. Vanakool lihtsustab, kuid mitte alati, ottomootoritel saab tõenäoliselt pihta ka süütepool, mis on tööstuslikult toodetav, see on siis vaja kuskilt leida, enne kui masin tööle hakkab. Tänapäeva autod saab teoorias muidugi sõitma panna ka karburaatoriga, kuid see vaheb suuremat ümbertegemist (näiteks puuduvad võimalused paigaldada vanakooli katkestijaotur).
Kui me räägime kütusest, siis suured terminaalid ja naftatöötlemiskeskused hävivad esimeses järjekorras. Alles jäävad sihtmärgialadest kaugemal asuvad bensiinijaamad ja talunike kütusemahutid. Viimastest igaüks ei saa midagi, sest talunik muutub kriitiliseks ametiks, muidugi kui tema elektroonikat täis John Deere traktorid peaks veel töötama või mõni Belaruss hinges on. Hoopis kole saab olema karjakasvatusega, keskustest eemal asuvad tuhandeid loomi täis laudad jäävad terveks, kuid ei pruugi olla elektrit ja inimesi, kes neid lüpsaks.