Autotehnikateema

[taara]

Hävitajaga lendama õppimine õpetab palju rohkem ja paremaid sõiduvõtteid kui cessnaga õppimine. Pärast on cessnaga sõiduvõtted filigraansed ja puha.

[Kapten Trumm]

Veoauto hävitajaga võrdlemine on kaunis rumal.
Kuid õppida autoga sõitma veoautoga ja pärast sõita sõiduautoga on küll täiesti võimalik. Pigem on taolise juhi oskustepagas suurem kui ainult sõiduautoga õppides. Selleks, et veoautoga edukalt sõita, pead sa palju paremini hablama auto gabariite, õppima tegevusi ette nägema, manööverdama ainult peeglite järgi jne jne.

Kui jutt hävitajatele läks, siis näiteks nõuka piloodiõppes polnudki seda "Cessna etappi" üldse. Esimene lennuk, millega lendama õpiti, oli reaktiivlennuk, L-29 ja hiljem L-39. Läänes kasutatakse täna esimese lennukina mingit turboproppi (varemalt olid ka kerged reaktiivid), mis on üsna sarnaste omadustega (ja kiirusomadustelt sarnane WWII hävitajaga). Kiiruselt jäi see L-39le paarsada km tunnis küll alla, kuid kindlasti polnud ka mingi Cessna taoline asi.

[Kapten Trumm]

See nsvl ajal veoki / sõiduki remondi ja hoolduse suur maht oli ju ka selle aja kehvade õlide ja muude nigelate materjalide koosmõju ning teatavasti joobes juhtimisega vahele jäänud sohver mitte ei lahkunud töölt vaid leidis rakendust sõidukite hoolduses või remondis automajandi töökojas , vastava ala teadmised olid autokoolist olemas , süsteem toimis .

III liigi koolitusel, mida mul läbida õnnestus, oli siiski see praktilise remondi hulk kaunis väike. Põhiliselt sai siiski muterdatud õppevahendeid klassis. Näiteks elektri rikke otsing Gaz-53 elektrisüsteemi stendis. Õpetaja oli mõnele kontaktile pannud paberitüki vahele ja sul tuli viga leida. Remondipraktika, mis meil oli, piirdus minu jaoks roostes poritiiva aukude lappimisega (et gabariidituli oma kohal püsiks), rataste ringitõstmisega (selle peamine kunst oli selles, kuidas tõsta 70 kg kaaluv ratas poltide otsa nii, et end ära ei nikasta (heebli abil) ja uue aku paigaldamisega.

Mootori sisemusse pääsesin siiski kõigepealt enda autol, aga siiski oli teooria piisavalt selge, et see mootor ka pärast kokku sai ning pikki aastaid töötas. Võibolla oli selleks lihtsalt annet. Arvan, et kuskil remonditöökojas käealusena oleks hakkama saanud, aga ma ei julge seda laiendada kõigile, kes lõpetasid (sh oli ka üks tüdruk). Ja igasugu karbussid-asjad, mootorsaest autoni, pole raskusi eales tekitanud, kui tööpõhimõte on selge. Viimati lappasin laiali 2108 Solex karbussi, puhastasin-sättisin, panin uued tihendid ja töötas kenasti. Ise ma hindan asja nii, et teooria tehti hästi selgeks (kuidas asjad töötavad) ja selle põhjalt polnud praktiline muterdamine probleem. Mul vend näiteks, kes piirdus tavalise B-katiga, jääb auto all hoopis kergemini jänni, kuna ei saa aru, kuidas asjad töötavad. Noh nt tagasilla pidurdusjõu regulaatoriga (sõiduautodel oli kunagi taoline). Sa võid seda valet pidi kruttida ja tulemust pole, kui ei saa selle töötamisest aru. Tööpõhimõtte pähe tuupimisest raamatust polnud suurt kasu, kui pidid vastama klassi ees, siis küsis õpetaja küsimusi, mille vastamine eeldas töötamise tegelikku tundmist. Näiteks - kuidas mõjutab siduripedaali vabakäiku siduriketta kulumine? Kuidas tagatakse pneumopiduritel pidurdusjõu proportsionaalsus pedaalile vajutamise jõuga? Mis juhtub suunatulede vilkumissagedusega, kui üks pirn on läbi? Mis aga siis, kui on pandud lisasuunatuli? Jne.

[Walter2]

Tollel ammusel ajal õpetati koolides autolukseppi..

Ei õpetatud - lukkseppi valmistati ette.
https://www.eki.ee/dict/qs/index.cgi?Q=lukksepp&F=M

[Kapten Trumm]

Pigem võib toonase koolisüsteemi ja lukksepa oskuste vahel leida tööõpetuse tundidest.
Keermestamine, jootmine, treimine jne. Muidugi sõltus palju õpetaja viitsis jamada. Meie koolis oli terve klass keldris treipinkidega, kus sai selgeks koorimistera ja läbilõiketera erinevus. Kuid see ei olnud ka autoremondilukksepp.

Pigem oli see autoõpetuse lukksepa osa mõeldud siiski autojuhile auto tundmiseks ja lihtsamate asjade ise ära tegemiseks. Antud süsteem oli jäänud NSVL ajast ka inertsist jooksis veel 1990ndate alguses, kuigi tunnistusi ei pruukinud saada. Idee oli selles, et ei peaks õpetama mingi üldise "keskharidusega" inimesi nagu täna kombeks on, vaid peab olema ka mingi eriala. Tavaliselt oli poistel selleks sama autojuhi III liik ja tüdrukutel õmblemine või kokandus. Viimaseks olid samuti kooli keldris korralikud õmbluse ja õppeköögiga klassid.

[Walter2]

Inimesed vilgutavad piduritulesid iga 20 meetri tagant just valede juhtimisvõtete tõttu, kuna üllatavalt paljud sõidavad parem jalg gaasil, vasak piduripedaalil. Tegelikult opereeritakse pedaale ainult parema jalaga. Mis teha, kui keegi seda õpetanud pole ja omas pealiskaudsuses pole viitsinud asja selgeks ka teha.

Kuidas sõltub piduritulede vilgutamise intensiivsus sellest, kumma jalaga sa pidurdad - pidurituled süttivad ikka vajutamise, mitte jala pedaali läheduses/peal hoidmise tulemusel . Ning see et vasaku jalaga ei tohi pidurdada on dogma 52 ajast kui autol oli 3 pedaali ja paigaltvõtuks ning käikude vahetuseks oli vasak jalg autom. ''reserveeritud'' siduri jaoks. Mitte keegi ei keela tänapäevasel 2-pedaaliga autol vasaku jalaga pidurdamist - aeg ohu märkamisest pidurite rakendumiseni on lühem. Kunagi eelmisel sajandil küsisin sõiduõppe ajal miks pean parema jalaga pidurit vajutama - kumb on olulisem, kas kiirema pidurduse tulemusena päästetud inimelu või väljasurnud mootor? Mõistlikku vastust ei saanud. Koolituse läbisin ja eksamisõidud tegin muidugi klassikalisel moel.
Keegi kes on tänapäeval automaadi load teinud võiks kommenteerida kas vasaku jalaga pidurdamist loetakse ohtlikuks sõiduvõtteks või kuidas sellele reageeritakse?

[Kapten Trumm]

Rohkema piduri kasutamise tingib see, et tahtmatult vajutab teine jalg ju gaasile. Gaasi vajutamisega kaasneb aga kiirendatud liikumine. Automaatkastiga opereeritakse ainult ühe (vasakpoolse rooliga autol parema) jalaga. Instinktiivselt suruda mõlemad pedaalid põhja on aga lihtsalt ohtlik, sest enamikel autodel ületab mootori veojõud tagapidurite pidurdusjõu (esiveoga pole katsetada õnnestunud).

Mis puudutab vasaku jalaga pidurdamist, siis vähemalt võidusõidus küll ei rakendata sellist asja, vaid opereeritakse gaasi ja piduriga ikkagi parema jalaga (heel and toe)



Kui sul vasak jalg on jalatoel, siis sealt selle tõstmine pidurile toimub kaugemalt ja võtab ka rohkem aega.

[Walter2]

Rohkema piduri kasutamise tingib see, et tahtmatult vajutab teine jalg ju gaasile. Gaasi vajutamisega kaasneb aga kiirendatud liikumine. Automaatkastiga opereeritakse ainult ühe (vasakpoolse rooliga autol parema) jalaga. Instinktiivselt suruda mõlemad pedaalid põhja on aga lihtsalt ohtlik, sest enamikel autodel ületab mootori veojõud tagapidurite pidurdusjõu (esiveoga pole katsetada õnnestunud).

Püüdes aru saada inimeste füsioloogia arengu erinevusest siis üldiselt suudab inimolend kahte jalga juhtida ikkagi teineteisest sõltumatult.. allakriipsutatud väited on veidi arusaamatud.

[Kapten Trumm]

Äkkpidurdusel sureb muidu enamus autosid välja....põhjusel, et inimene ei koordnineeri tegelikult kahte jalga ja vajutab sidurit samapalju kui pidurit.
See vasaku jalaga pidurdamise mõte ei lenda. Sellel ei ole mingit "Gaz-52 dogmat", vaid nii ongi õige.

[Kapten Trumm]

"Idiots guide to automatic transmission".
https://www.wikihow.com/Drive-a-Car-Wit ... ansmission
Allpool on seletatud ka, miks see kaks jalga halb mõte on.

[Walter2]

Kle jätaks ehk lollidemaa lingid stiilis ''kui tahad et auto läheks paremale keera ümmargust asja paremale'' ja Nascari ovaali sõiduvõtted ära - nii mõnigi asi mis sealmaal toimub on arusaamatu ja ei saa tuua eeskujudeks. Meerikamaal on manualiga sõitmine ka racecar-teema ja selle oskajad superstaarid... Samasse klassi läheb väide et ohuolukorra tekkimisel ei tea autojuht kumb jalg on parem ja kumb vasak.
Kasutan tööl klassikalist 3-pedaaliga kaubikut ning muul ajal Volvo automaati. Mingit probleemi pole sõita manuaaliga nagu vene ajal kunagi õpetati ning automaadiga pidurdades vasaku jalaga. Jah ühes autos teeb vasak jalg siduril on-off liigutust ning teises autos doseerib sujuvalt pidurdusjõudu palju vaja. Kuidas saab jalgade töö segamini minna on arusaamatu kui sõiduvõtted on kujunenud juba masinlikuks. Kui keegi ei suuda ja hakkab mõtlema kumb jalg on millisel pedaalil ja mida nendega teha siis minu arvates sellistel pole asja autorooli. Tean üht õrnema soo esindajat kes ei suutnud sõidueksamit teha põhjusel et ta ei näe oma jalgu pedaalidel..

[Kapten Trumm]

Ma lihtsalt möönan, et valdav osa sõiduõpetajaid vastaks su küsimusele, et õienda ainult parema jalaga. Kuigi jah, tehniliselt on võimalik sõita "kahe jalaga", eks sa ise tead oma võimeid, kui olukord kiireks läheb.

USA-s on palju toredaid asju, näiteks manuaalkastil peab pole käivitusblokeering, et ilma sidurit vajutamata starter tööle ei hakka. Et idioot ei hakkaks käik sees käivitama ja kuskile otsa ei sõidaks.

[Fucs]

Tollel ammusel ajal õpetati koolides autolukseppi, kes pidid tundma materjalide tehnoloogiat, seadmete ehitust ja nende kasutamise põhimõtteid.
(Luksepp, metallikunstnik, oskas tollel ajal ise teha rakised ja valmistada mootor saele ovaalse kolvi ja silindri või lõigata vintrauale sooned sisse.)

Juba mõnikümmend aastat õpetatakse koolides autotehnikuid kes peavad oskama lugeda autotootja juhendit ja selle järgi toimides saavutama kliendi rahulolu antud margi esinduse suhtes. Tähtis on ainult, et auto sõidaks liisinguperioodi lõpuni.

Autotehnikuid/mootorsõiduki tehnikuid valmistab ette Tallinna Tööstushariduskeksus
https://www.tthk.ee/opetatavad-erialad/ ... utotehnik/
Pärnumaa Kutsehariduskeksus
https://hariduskeskus.ee/index.php?opti ... 9&catid=54
Rakvere Ametikool
https://www.rak.ee/et/auto
Valgamaa Kutseõppekeskus
https://www.vkok.ee/et/erialad/mootorso ... ukitehnik_
jne
Autolukkseppi (endiselt?) Tallinna Lasnamäe Mehaanikakool
https://mehaanikakool.ee/et/erialad/autoplekksepp-2
Tartu rakenduslik kolledž (endiselt?)
https://voco.ee/meie-opilased-soome-oppima/

On veel rida koole, kus varemalt on õpetatud ka autolukkseppi, aga hetkel või siis enam ei õpetata. Põhjuseks ilmselt see, et alates 2021 oktoobrist ei ole enam olemas kutsestandardit "Autolukksepp".

Enam ei ole kutsestandardit "Autolukksepp".
Selle asemel on eraldi "Autoplekksepp, tase 4", "Autokeretehnik, tase 5", "Mootorsõidukitehnik, tase 4", "Sõidukite pindade hooldaja ja rehvitehnik, tase 3" ja "Mootorsõidukidiagnostik, tase 5"

https://www.kutsekoda.ee/kutsenoukogu-u ... andardeid/

Mootorsõidukite hoolduse ja remondi kutsealal on järgmised kutsed:
Sõidukite pindade hooldaja ja rehvitehnik, tase 3, mootorsõidukitehnik, tase 4 ja mootorsõidukidiagnostik, tase 5.

Mootorsõidukitehnik, tase 4

Kutsekirjeldus

Mootorsõidukitehnik tegeleb vastavalt spetsialiseerumisele mootorsõidukite, liikurmasinate, ehitusmasinate, töömasinate, väikemasinate, mootorrataste, tehnoloogiliste masinate, motoriseeritud käsimasinate, jalgrataste, haagiste ning nende lisaja tööseadmete (edaspidi sõidukite, masinate) hoolduse, remondi ja ülddiagnoosimisega, rikete leidmise ja kõrvaldamisega.
Mootorsõidukitehnik töötab iseseisvalt, kasutades remondijuhiseid, asjakohaseid andmebaase, varuosade ja lisavarustuse katalooge, hooldusjuhiseid, tootjapoolseid tehnilisi nõudeid ning muid asjakohaseid allikaid.
Mootorsõidukitehnik on klienditeenindaja, kes kannab vastutust tehtud töö kvaliteedi eest, sealhulgas tööohutuse ja töötervishoiu, keskkonnaohutuse ja klienditeeninduse osas.
Seoses kiiresti uueneva tehnoloogiaga on vajalik pidev enesetäiendamine.
Mootorsõidukitehnik võib töötada nii üksi kui ka meeskonnas, tema töö eeldab suhtlemist kaastöötajate ja klientidega.

Kohustuslikud kompetentsid

B.3.1 Mootorsõiduki ülddiagnostika, hooldus ja remont
B.3.2 Mootori diagnostika ja remont
B.3.3 Kere, sisustuse ja pealisehituse ülddiagnostika, hooldus ja remont
B.3.4 Jõuülekande ülddiagnostika, hooldus ja remont
B.3.5 Elektriseadiste ja mugavussüsteemide (kuni toitepingega 60V) ülddiagnostika, hooldus ja remont
B.3.6 Juhtimisseadmete ja veermiku ülddiagnostika, hooldus ja remont
B.3.7 Juhiabisüsteemide diagnostika, hooldus ja remont
B.3.8 Kliimaseadmete hooldus, diagnostika, remont ja külmaine käitlemine
B.3.9 Turvaseadiste diagnostika ja remont
B.3.10 Mootorsõidukite tööseadmete ning nende kinnitusmehhanismide diagnostika ja remont

Enne oktoobris 2021 standardite muutmist kehtinud kompetentsinõuded "Autolukksepp I ja II"

KUTSEKIRJELDUS

Autolukksepp töötab transpordi- või autode tehnohoolduse ja remondiga tegelevas ettevõttes. Tema töö sisuks on autode ja haagiste tehnoseisundi kontrollimine, remondivajaduse määramine ning tehnohooldus ja remont. Autolukksepp kasutab vastavaid käsi-, elektri- ja pneumotööriistu ning garaaži-, diagnostika- jt. seadmeid. Autolukksepa töö eeldab tehniliste jooniste ja skeemide lugemise oskust ning kataloogide jt. juhendmaterjalide kasutamist. Seoses kiiresti uueneva tehnoloogiaga on vajalik pidev enesetäiendamine.

Autolukksepa eeldatavad isikuomadused on täpsus, vastutustunne, koostöövalmidus, pingetaluvus ning analüüsi- ja otsustusvõime.
Võimalik on kokkupuude tervistkahjustavate ainetega (naftaproduktid, happed, heitgaasid jms).

KUTSEOSKUSNÕUDED

6.1 Üldoskused ja -teadmised
6.1.1 Majandus – algtase
6.1.2 Töösuhteid reguleerivad seadused ja õigusaktid – algtase
6.1.3 Transpordialased põhimõisted – algtase
6.1.4 Töökeskkonna ohutus – kesktase
1) ohutud töövõtted ja ennetusabinõud terviseriskide vältimiseks
2) tuleohutuse nõuded ja tulekustutusvahendite kasutamine
3) kaitse- ja eririietus ning teised isikukaitsevahendid
4) keskkonnaohtlikud jäätmed ja nende käitlemine
5) esmaabi andmine
6.1.5 Klienditeenindus – algtase
6.1.6 Keeleoskus (vt lisa A)
1) eesti keel – algtase
2) üks võõrkeel - algtase
6.1.7 Arvuti kasutamine – moodul AO2 (vt lisa B)
6.1.8 Kutse-eetika

6.2 Põhioskused ja -teadmised
6.2.1 Autode ja haagiste üldehitus, klassifikatsioon, üldandmed ja tehnilised
parameetrid
6.2.2 Agregaatide, sõlmede, süsteemide ja mehhanismide otstarve ja tööpõhimõtted
6.2.3 Elektrotehnika alused
6.2.4 Lukksepatööde tehnoloogiad ja töövõtted
6.2.5 Tehnohoolduse süsteem ja läbiviimise perioodsus. Tehnohoolduse ja remondi tehnoloogiad
6.2.6 Tööriistad, garaazi- ja muud seadmed, nende kasutamine ning hooldamine
6.2.7 Diagnostikaseadmete ja -stendide ning mõõteriistade kasutamine tehnoseisundi määramiseks kontrollimis- ja reguleerimisparameetrite alusel
6.2.8 Tehniliste jooniste, elektri-, hüdro-ja pneumoskeemide lugemine. Kataloogide ja teiste juhandmaterjalide kasutamine
6.2.9 Kütused, õlid, määrdeained, erivedelikud jt. hooldus- ja remondimaterjalid, nende omadused ja kasutamine
6.2.10 Agregaatide, sõlmede süsteemide ja mehhanismide vahetamine, osandamine ja koostamine. Detailide kasutamiskõlblikkuse ja remondivajaduse määramine
6.2.11 Rikete tekkepõhjused ja nende kõrvaldamine
6.2.12 Sõiduki juhtimisoskus (juhiloa olemasolu alates B kategooriast)
6.2.13 Autohoolduse ja -remondiga seonduvad kvaliteedinõuded

6.3 Lisaoskused ja -teadmised
6.3.1 Keevitamine (elekter-gaaskeevitaja tunnistus)

https://www.kutseregister.ee/ctrl/et/St ... /10418576/

[Illike]

USA-s on palju toredaid asju, näiteks manuaalkastil peab pole käivitusblokeering, et ilma sidurit vajutamata starter tööle ei hakka. Et idioot ei hakkaks käik sees käivitama ja kuskile otsa ei sõidaks.

Samasugune on Opel Insigna, Vectra C-l pidi hoidma samuti pedaali all. Mõlemad manuaalid. Combot ei mäleta ja ei viitsi vaatama minna. Mulle ei meeldi see auto, kuid vist pidi samuti pedaale sõtkuma.
Minu eelmisel automaatkastiga autol sai lihtsalt mootori käima, võtmega variant. Ostsin samasuguse uuema ja nupukäivitusega, nüüd peab jälle pedaalidega sõtkuma.

[mongol]

Automaatkastiga opereeritakse ainult ühe (vasakpoolse rooliga autol parema) jalaga.

Ja see lause näitab, et tegelikkuses oled sa vaid teoreetik, omamata silmaringi.
Parempoolse rooliga on üldiselt kõik asjad samamoodi, välja arvatud käsipiduri ja käigukangi asukoht (manuaalil) - neid pead tõesti vasaku käega opereerima. Isegi suunatulede ja klaasipuhastajate kangid on samamoodi.