KV seeria tankid

[fossiil]

No minul on projekt täielikult käest ära läinud. Ei hakka pikalt seletama, see ühe pildi värk saja sõna asemel peaks kõige ilmekam olema:



Siin on siis kaks mudelit värvimise ootel, neli keret peaaegu et valmis seisundis, puuduvad veel roomikud ja etsist võrgud. Ja kolme järgmise variandi kered, milledele said just installitud mootori all paiknevad luugid. Hetkel, kui neid ridu kriban, on ka pooled põhjaalused korgid paika sätitud. Nii et kõik liigub.
Miks nii aeglaselt? Eelmisel korral tuli vahele viimane (tegelikult siiski eelviimane) Leningradi tehase variant, millele tuli kõigepealt valmistada komplekt balanssiire. No ja selliseid ei paku hetkel ükski tootja, siin on üks isend suures plaanis:



Iseenesest suht tühiasi, aga siiski - vormid, valamine ja seejärel puhastamine. Kõik see võtab aega ja mitte vähe. Seejärel küsimus - rattad? Sobivad olid tegelikult olemas, just needsamad Tamiya komplekti omad, mille suhtes olin eelnevalt kõva ja koledat häält teinud. Aga et täiskomplekti valama või tellima hakata ei tahtnud, siis üritasin Tamiya omadest asja saada. Kuna seal oli ainsaks probleemiks sisemiste poolte puuduv reljeef, siis kombineerisin masteri ja nagu ikka, vormid ja mingi aja möödudes võisin hakata rattaid kokku panema. Ahjaa, nende sisepinnad tuli eelnevalt siledaks treida, mis ei olnud samuti just lihtne toiming. Siin on üks pilt kogu protsessist - pooled enne ja pärast sisepinna reljeefi lisamist:



Selleks korraks kõik, aga eks millalgi jälle, sest hetkel meenutab mu laud tõepoolest juba tankitehast. Igatahes on lootus, et projekti lõppedes on mul kapp KV-1 mudelitest täiesti tühi.
Järgmise korrani

[fossiil]

Tervitus üle pika aja!

Vaatan, et teema on juba päris kaugele alla vajunud, eks tuleb teist siis kergitama hakata.
Kuna viimati läksin nii hoogu, et otsustasin kõik KV-1 mudelid karpidest välja võtta ja valmis teha, siis hetkeks tekkis tunne, et palju mul sinna veel KV-sid jäi... No ja leidsingi vaid ühe. ÜHEAINSA.. No ja kuigi see ei olnud just KV-1, siis pärast väikest kõhklust sai ka antud karp lahti tehtud. Tegu oli küll KV-5-ga, aga eks tal on neid KV jaoks tüüpilisi elemente ikka üksjagu. Ja siis läks lahti – kuna tegu on sellise „what if“ laadse asjaga, siis võtsin seekord suht vabalt ja varsti hakkaski looma.
Prototüübi kohta leiab vene vikis suht pika ja asjaliku loo, ei hakka seda siinkohal ümber jutustama, link: https://ru.wikipedia.org/wiki/КВ-5
Paar sõna siiski – vaevalt, et oleksin midagi taolist üldse ette võtnud – no ei köida sellised „mis oleks kui oleks“ projektid, kui tegu ei oleks masinaga mida jõuti omal ajal isegi ehitama hakata. No aga siis tuli sõda vahele ja joonistele jõuti viimased allkirjad kanda 1941 aasta augusti keskpaigas. Ent siis olid sakslased juba üsna Leningradi lähistele jõudnud, valmis detailid ja sõlmed evakueeriti Tšeljabinskisse, kus projeks edukalt välja suretati. Õnneks, sest väheusutav, et selline monstrum oleks suutnud midagi asjalikku korda saata. Masina kaaluks on pakutud erinevaid numbreid, olen kohanud neid alates sajast tonnist (vikipeedia) kuni sajaviiekümneni(Suvorov). No muljetavaldav muidugi, aga kui võrrelda sakslaste „hiirekesega“, siis see pidi ju samuti algselt 150 tonni kaaluma. No ja kui nüüd käiguosa vaadata, siis on ikka täiesti küsitav, kas selline „tavalise“ KV tanki elementidest koosnev oleks suutnud tohutule raskusele vastu pidada, kuna isegi KV-1 kaalu tõus 43 tonnilt mõne tonni võrra ülespoole tõi kaasa päris tõsised probleemid. Tugevdati tugirattaid, neid tekkis päris mitu varianti, käigukast kippus alatihti lagunema ja nii edasi.
Mingi teoreetilise matemaatilise mudeli saaks ju viitsimise korral välja arvutada – kõikide soomuskere ja torni elementide ligilähedased mõõdud saab ju mudeli pealt kätte ja neid 35 korda suurendades pole kuigi keeruline iga detaili ruumala leida. Edasine on juba terase erikaaluga korrutamine ja peakski mingi ligikaudne väärtus käes olema. Seejärel läheb juba udusemaks – jõuallikas, kahur, lahingukomplekt, kütusevaru, meeskond – need tulevad juba palju umbmäärasemad numbrid, nii et lõpptulemus jääks ikkagi suht küsitav.
Nii et savi sellest, kuna päriselt masin siiski ilmavalgust ei näinud.
KV-5 mudeli on valmistanud plastikus kaks tootjat – TAKOM ja Trumpeter ja need erinevad teineteisest. Mitte just palju, aga siiski – Trumpeteri mudeli kere on TAKOM-i omast pea sentimeetri jagu pikem, aga kui seda võrrelda netist leitud jooniselt pärit mõõduga, siis peaks kere veel paar milli pikem olema. Aga et tegu on suht teoreetilise asjaga, siis pole tegelikult vahet. Siin on siis üks kahest netist leitud projektsioonist – kere pikilõige:



Üht-teist veel – Trump on võtnud vaevaks ja fantaseerinud põhja alla üksjagu detailsust, isegi teades, et tegu on fantaasiaga, mõjub see siiski positiivselt ja tundub isegi suht loogiline – neediread mõlema mootori postamentide kinnitamiseks, mootorialused luugid või õigemini nende kohad, sest luugid tuli endal lisada. Ja evakuatsiooniluuk, ehk „kangelaste luuk“, nagu seda reasõdurite keeles kutsuti. Ning lisaks veel torsioonide kinnitused ning luugikesed. TAKOM-il on selle kõige asemel täiesti sile põhi, ei mingitki märki vähimastki detailsusest. Mis võib ka õigustatud olla, sest kui infot ikka ei ole siis seda lihtsalt ei ole ja fantaasiaga tegeleda ei soovitud. Selline siis jäi mudeli põhi pärast pisemat kohendamist:



Nii et tegelikult maitse asi. Mina leidsin, et antud juhul ei riku väike fantaasia üldist pilti, sest valmis seda monstrumit ei ehitatudki, jõuti vaid alustada, aga et mis oleks võinud välja tulla – no see jääb igaühele ise otsustada.
Samas tekivad mul ka mõned küsimused - kui selline kere lõige on netis täiesti vabalt saadaval ja sellel on üheselt mõistetava konstruktsiooniga esiosa, kus kaks paksu soomusplaati on omavahel ja ka põhjaga ühendatud nii, et moodustuvad täiesti konkreetsed nurgad, siis trumpi poisid on teinud esisoomuse ja põhja ühenduse täiesti kumera, nagu „tavalisel“ KV tankil. Sellise siis, siin on mul juba majakad paigaldatud, mille abil ma selle nurga hiljem teravaks ajasin:



Ja siin on siis lõpptulemus:



Teine moment on tagaosas, kus agselt on mudelil selline, täiesti umbne alumine osa:



Mis sai pärast väikest pingutust veidi tesitsuguse konfiguratsiooni:



Mis veel? Ahjaa, gužoonid, neid on siin ja seal, kena vähemalt, et olemas on, kuigi need kujutavad endast matemaatiliselt õige kujuga rõngakesi, mis peaks tegelikult jäljendama ringikujulisi keevisõmblusi. Võtsin „barankad“ järjest ette ja üritasin neile veidi realistlikuma välimuse anda, siin on siis näha millised need on enne ja pärast töötlemist:



Sellega saavad kere juures tehtud muudatused läbi ja võib torni kallale asuda. Kõige suurem küsimis oli minu jaoks torni tagaosas, kus mõlemad tootjad pakuvad tornile kumerat alumist tagaseina segmenti. Aga kui vaadata joonise teist fragmenti, siis siin on see pealtvaates kõike muud, kui kumer:



Nonii, läkski retsimiseks, tulemus sai niisugune:



Kuna joonisel oli tugevduseks keevitatud vinkel kumera profiiliga, siis tuli plastikust toorikut veidi Tamiya putty-ga järele aidata, sellest need kollakad triibud nurgikute keskel. Ülejäänud osa koostamine oli suht lihtne, küljed küll lainetasid veidi, nii et tuli üle lihvida. Ahjaa, need kenad käepidemed/astmed, need olid nii hästi valatud, et valujäljed olid vaevalt aimatavad, ei olnudki mõtet traadiga asendada. Ainult et ega kõik ka nii ilus ei olnud – paigaldamiseks mõeldud avad olid see-eest poolteist korda suuremad, kui vaja. Need liimisin täis ja puurisin uued, kuig jah, aega läks muidugi üksjagu.
Toru. See on ABER-i töö, täiesti korralik, mul oli see varem juba tellitud, aga juhtus miskipärast nii, et olin veits segast pannud ja tellinud toru KV-3 jaoks. Ise mõtlesin, et mõlemal oli ju üks ja sama ZIS-6, mis seal vahet... Aga oli ikka küll, tagumine ots tuli üsna kapitaalselt ümber teha, mida ma kellelegi ei soovita, nii et kui tekib ketserlik mõte sarnane KV-5 riiulisse saada, siis tasub kindlasti õige toru tellida.

Aga aitab küll, kokku see asjandus sai ja siin on ka mõned pildid valmis mudelist:











Värvimise koha pealt on pähe kinnistunud mõte, et see mudel saab olema enamjaolt punaka krundiga kaetud ja nn. standardsed KV detailid saavad olema rohelised. No et eristuks kuidagi ka reavaataja jaoks, muidu võib tekkida küsimus, et mis elukaga tegu?

Aga ülejäänud KV-1 tankid? Tegelikult on kõik hästi, see vedur, mis KV tankide projekti veab, teeb ikka endiselt tšuhh-tšuhh edasi, siin on väike pilt järgmise kolme, seekord Tšeljabinski tehases toodetud KV-1 tanki esiplaatidest veidi enne keevitustööde algust:



Järgmise korrani!

[vaoinas]

No see kolakas võttis ikka karbi lahti viimasel korral kokkutuleku laual
ja mul tekkis Urmase pärast päris tõsine mure - et kui nii suured asjad välja
tuuakse, siis millega see kõik küll lõppeda võib.

Aga see jurakas on tõeliselt massiivne - suuruse võrdlust Panzer IV'ga saab igaüks ise kokkutuleku teemast vaadata.
Ja lisaks suurusele on muljetavaldav ka töö detailide kallal. Siit on tõelist pilgupüüdjat nii näituselaual, kui vitriinis oodata.

PS. Konkureerivas Briti foorumis paneb üks tüüp Takomi sama asja kokku - nii lihtsalt silmaringi mõttes, et kuidas erinevad mudelistid
samale subjektile lähenevad. https://www.britmodeller.com/forums/ind ... eavy-tank/


Kristjan

[fossiil]

Suur on see tõepoolest, "tavalisest" KV tankist palju pikem ja laiem, nii et vitriini mahub suht täpselt - toru ots on uksega peaaegu kontaktis.
Vaatasin seda Takomi KV kokkupanekut - päris hea, selles mõttes on tegu tänuväärt objektiga, et siin võib fantaasial üksjagu lennata lasta - keegi ei tea, milline see masin oleks tegelikult välja kukkunud, nii et edasi! Kuigi soomuse välispinnale faktuuri kandmine on küsitava väärtusega ettevõtmine - eksperimentaalsed, ja ka esimesed seeriamasinad oli reeglina väga hoolikalt valmistatud - soomusplaatide servad masintöödeldud, kõik liitekohad väga hästi omavahel sobitatud jne.Ja faktuur - no valtsitud soomusterase pind on ennemini sile, kui kare, nii et iga asjaga leili minna ka ei tasu. Paras näide on Aberdeeni polügoonil pesitsev T-34, see on valmistatud ajal, mil tehnilised nõuded kvaliteedile olid päris karmid.
Aga muidu igati huvitav ettevõtmine, eks katsun silma peal hoida.

[fossiil]

Ja ongi käes – aasta hakkab lõppema ja teen selle aasta viimase postingu ära.

Olen juba ammu aru saanud, et selle projektiga võtsin ikka megasuure ampsu ette, aga kui aus olla, siis hetkel on enesetunne veel päris tugev, nii et asi liigub. Tahaks küll kiiremini, aga kõiksugu jamasi tuleb pidevalt ette.
Need kolm viimast keret on juba kõik Tšeljabinski tehase toodang, kahel on tagumine ülemine soomusplaat sirge ja viimasel jälle kumer, sest viimases lõpus – kusagil 1942 aasta keskel – saavutati Tšeljabinski tehases sama tehnoloogiline võimekus, mis oli olnud Leningradis. Kuigi nendega paralleelselt vorbiti lihtsustatud keresid (ja torne) edasi teha.
Lihtsustatud kered eeldasid ka mudelitootjalt testsugust lähenemist, ehk siis uued küljedetailid, uus mootrikate koos kaldus tagumise osaga jne. Täiendav esisoomus samuti. Aga see detail on liiga madal, komplekti jäeti sama detail, mis oli mõeldud Leningradi tehases valmistatud masinatele, nii et tuli kõigile kolmele uued teha. No ja et asi lihtne ei tunduks, oli vaja materjal paksuse mõttes parajaks lihvida, sest vajalikku lihtsalt ei ole. Aga tehtud sai, need ekraanid on juba eelmise postingu piltidel näha, ainult et kahel tuleb kõrgust tiba vähendada, läksin veidi hoogu.
Paras kingitus on ka uued, kaldus tagumise plaadiga mootorikatted, nende vormid on kuidagi üle jala konstrueeritud, nii et detatili vormist eemaldamisel on päris paljude poltide pead vigased. Mis siis ikka – tuli asendada, pole ju kuigi keeruline, aga aega nõuab sellegipoolest.



Kui varem istusid balanssiirid avades paraja pinguga, siis uutes küljeplaatides istuvad need hoopis väikese lõtkuga, nii et nende rihtimine nõuab üksjagu tähelepanu. Küljeplaatide alumise serva ja tagaosa lõikasin veidi lühemaks, sest tanki piltidel ja ka tehasejoonisel on see moment hästi näha – keevisõmblused paiknevad väga iseloomulikult. Osaliselt tuli ka kõrgust vähendada, nii et mõtlemist ja nüsimist jagus tükiks ajaks.
Seejärel balanssiiride toed – kõik vajavad veidi pahteldamist ja silumist, kui neid on ühe tanki jagu, siis olgu, aga kui neid on kolm korda rohkem ja oled mitte eriti ammu juba seitsme masina jagu neidsamu operatsioone ära teinud, siis tuleb vahel küll ahastus peale. Aga noh, eks need mudeliehitaja rõõmud ongi sellised. Ainult et antud juhul kümnekordse doosina. Edasi siis tugirullikute kronsteinid. Ja jälle (kui mitmes kord juba) kõik poldipead maha, sest Trumpeter tegi millegipärast sinna tavalised poldid, kuigi originaalis olid need koonilise peaga. Aga ega Tamiya selles mõttes parem ei olnud, ikka sama värk, nii et sel korral 18 kronsteini, igaühel kuus poldipead ja rõõmu nii et vähe ei tundu.
Kronsad said paika ja tuli tugirullikud üle vaadata. No ei meeldinud, need varasemad olid Trumpil ikka palju tõepärasemad, aga uued – võrdluseks siis originaal ja karbis pakutav:



Velg tundub paksuvõitu ja tugevdusribid samuti. Ja hakkaski peale - lõikasin ühe rulliku välimise poole veidi normaalsemaks ja tegin selle baasil kaks vormi – lihtsustatud kerega versioonidel ei olnud rullikutes avasid, ent viimasel variandil olid need olemas. Ja siin need siis on – avadega ja ilma:



Nüüd tekkis kuri kahtlus, et need avad peaksid olema läbivad, aga ega see pisike puurimine ka võimatu operatsioon ei ole, nii et tuleb vist ette võtta...
Tugirattad. Kõigil kolmel ühesugused, ainult et samamoodi puise välimusega nagu rullikudki.
Siin on siis originaal mudeli rattaga kõrvuti, näha on, et originaalil on kõik tugevdusribid, nii suured kui väikesed, praktiliselt ühesuguse paksusega:



No ja velg samuti. Mudeli rattal on aga kuus suurt ribi tüki maad ülejäänutest paksemad, no ja velje äärik on lausa teravate kantidega.
Kaalusin korraks ka siin masteri valmistamist ja valamist, aga ei saanud enam iseendaga kokkuleppele – no palju siis võib lõpuks... Niisama jätta ka ei tahtnud, nii et võtsin erinevad lõikurid appi ja lõikasin kõikide rataste välimistel pooltel suured ribid õhemaks, velje äärikud lõikasn samuti teravamaks, et robustset muljet pehmendada.
Tagantjärele mõtlen, et kas valamine poleks äkitselt kiirem olnud... Aga nüüd on jäänud veel ühe mudeli jagu lõigata, nii et lõpp peaaegu et paistab.
Siin on siis mudeli ratas enne ja pärast töötlemist:



Ja siin eelviimase mudeli veermiku detailid protsessi käigus:



Ahjaa, Trumpeter oli nende kolme mudeliga teinud sama triki, mida Tamiya armastab – tugirattad käivad külge elastsest materjalist pukside abil, mis on iseenesest ju huvitav lahendus, aga seda vaid teoreetiliselt. Sest tegelikult loksusid rattad balansiiride otsas ikka päris koledasti. No treisin nende asemele plastikust puksid. Pilti veel ei teinud, aga suht lihtne värk tegelikult.
Ja siin on siis tehase toodang tänahommikuse seisuga:





Head vana aasta ärasaatmist ja Uuel aastal uue hooga!

[vaoinas]

No uhke on näha seda detailitööd.
Aga lisaks on mu korduvale soovile neid kõiki korraga ühes kaadris näha
vastu tuldud nii palju, et vähemalt seitse tükki on torni laotud - no ikka jõle äge tegemine.

PS. Kas nad sul sassi ei lähe seal - on ju suht ühesugused teised.

[Kriku]

Tal on eest vasakult kolmanda needi peale seerianumber graveeritud.

[fossiil]

Head Uut Aastat kõigile!

Tänan, no nii peen see värk nüüd küll ei ole, aga kui oled pikemat aega mingis teemas sees, siis ei ole sassiminekuga probleemi.
Aasta viimasel päeval sai ka viimane mudel lõpuks ratastele ja tegin selle "kõik ühes kaadris" klõpsu lõpuks ära, siin see siis on:



Ei ole nii terav kui tahaks, aga valgust oli veits napivõitu.

[isakene]

Sedasi saab Eesti omale varsti era-tankiarmee.

[fossiil]

Tervitus!

Nüüd olen juba üsna kaua omaette nahistanud, sest kõik sujus nii enam-vähem normaalselt, aga nüüd on jälle põhjust nina krimpsutada. Aga kõigepealt väike tagasivaade, et mis vahepeal tehtud:
Võtsin ette luukide teema - neid on trumpeteril päris mitut sorti, aga kui Leningradi tehase masinate mudelite jaoks on ikkagi pingutatud ja päris adekvaatsed luugud valmis tehtud, siis Tšeljabinski tehase toodangu juurde jõudes lasti juba jalg lõdvaks ning tulemus on tublisti alla keskmise. Siin on kiiruga tehtud klõps, mis tahab pikemat lahtiseletamist:



Vasakult teine kujutab endast karbis pakutavat versiooni – see peaks endast kujutama soomusplaadist treitud luuki, mille servas on korrektne faas, sellised on Parolas asuvas valatud torniga KV-1 tankil. Täpsemalt siis transmissiooniluugid. Kui originaalil on kõik poldipead viidud sügavale luugi pinna alla, siis Trumpi poisid on teinud need peegelpildis – seal, kus peaks olema lohud, on hoopis muhud. Kui „muhkudega“ on asi lihtne – maha lõigata ja augud asemele puurida, nii nagu vasakult esimese luugi puhul tegin, siis korrektse faasiga on asi hoopis nadim – ei aidanud muu, kui master valmistada ja edasi kloonimise rõõmud... No ja ühe soojaga tegin ka kõige viimase versiooni jaoks täiesti sileda luugi. Selliseid kasutati nii Leningradi, kui ka Tšeljabinski tehase viimaste masinate juures. Vasakult esimese juurde veel üks kommentaar – juhi luugil oli ümber rebord, et vihmaga vesi kuulipildurile pähe ei tilguks ja võtme ava ümber samuti. Kui välimine äärik oli enam-vähem talutav, siis teine puudus ja tuli kolme eksemplari jaoks endal lisada.

Seejärel pöördusin tagasi Leningradi tehase viimase variandi juurde ja viisin selle ka vastavasse konditsiooni – no et oleks ka siis välimuselt „viimane“. See tähendas mootorikatte koonilise peaga poltide asendamist tavalistega ja luukidele uute kraede paigaldamist, sest viimast tüüpi luugid asetsesid mootorikattega praktiliselt samas tasapinnas. Et „tavaliste“ luukide kohale siledaid installida ei saanud, siis tuli kõigepealt kraed valmistada ja need mootorikattega samale tasapinnale inkrusteerida. Ja siis veel nn. juhi luuk – sellel reborde ei olnud ja vihmaga tundis kuulipildur ennast ilmselt mitte eriti mugavalt. Selline siis jäi:



Edasi tõstsin lauale roomikud - seitse komplekti korraga kokku panna, no ei ole ju tegelikult kangelastegu, aga siiski, üritasin sellele mitte mõelda, lihtsalt toimetasin. Siin on klõps kusagilt poole pealt:



Aga tehtud need said, kuigi pärast olid sõrmeotsad päris mitu päeva valusad – tugevalt üle tuhande lüli ükshaaval puhastada, läbi puurida ja kokku sobitada, parajalt hull ettevõtmine. Kuna varasem kogemus ütles, et Friulil jääb üksjagu lülisid üle, siis tellisin arvestuslikult ühe komplekti vähem. Ja nii oligi – viimase mudeli roomikud koostasin ülejääkidest – tuli välja ja jäi veits ülegi. Alternatiiviks oleks võinud olla Master Club, aga see on juba vähemalt aasta aega kõikjalt kadunud ning ei ole teada, kas see üldse turule tagasi jõuabki. Selle portsu jaoks õnnestus hankida ainult üks komplekt. Seekord oli puhastamine palju lihtsam, kui võrrelda varasema KV-5-ga, ent uuemad Friuli komplektid olid puhastamise mõttes siiski veidi paremad. Edaspidi loobun ilmselt ka Friuli roomikutest, sest neid saab nüüd ainult emafirma käest ja sealt tellimine tuli ikka suht kallis.

Ja järgmine etapp – kõiksugused plekid ja torud, kusjuures kõik ei ole veel kohale jõudnud:



Pildil on siis roomikutele tõusnud mudelid ja hunnik lisasid, millest valisin kõigepealt lisapaagid – ikkagi uus asi minu jaoks.
Ning siis hakkas peale – kõigepealt panin kokku ühe kandilise, mis tundus väliselt suht adekvaatne:



Ent kuidagi imelikult kribu... Võtsin siis väikese uurimistöö käsile ja selguski, et Aber pani seekord täiega üle jala, siin on siis antud paagike pealtvaates 1:35 graafika taustal:



Ja siin külgvaates:



Nonii, Aberi spetsid said pihta ainult pikkusele, kõik ülejäänu on kavandatud ilmselt mingis imelikus olekus.
Siin on pildil ka silindriliste paakide lõiked:



Kiire kontroll näitas, et paakide läbimõõt tuleb õige, aga pikkus 5 mm suurem. Olgu, usun et saan toorikute lühemaks lõikamisega hakkama, kuigi soone tegemine, mille sisse ots paigaldub, ei saa just lihtne olema. Peale selle on ka korkide avad vales kohas – need peaks jääma paakide keskele, nii et ümbertegemisega igav ei hakka.
Mis kandilistest saab - kaalun hetkel kas teha master ja valada epost või tuleb mingi parem mõte. Kinnitused saab ehk ära kasutada, kui need veits pikemaks teha.

Nii et edasi, Kentuki poisid!

[fossiil]

Ahoi!

Nüüd on juba mitu nädalat möödas, ja peaks ka üht-teist ette näitama, no et mida ja kui palju tehtud. Kõigepealt võtsin ette kandilised paagid ja arutlesin, et kuidas on lihtsam – kas teha uued lõiked ja väänata need plekist, mis saaks olema muidugi efektne, eriti värvimata olekus. Või kasutada mingit kiiremat lehendust, sest plekist kuue võimalikult ühesuguse ja ka visuaalselt korraliku paagi tegemine võib päris palju aega võtta. Kaalutluste tulemusel otsustasin komposiitlahenduse kasuks – paagi otsa jaoks tegin masteri, seal peab olema ju rebord, ja keskosa liimisin kokku tavalisest millimeetrisest stüreenist. Üks peamistest kriteeriumitest oli selline, et paake peab saama lihtsalt ja kinnitustega ühes tükis maha võtta. No et enne värvimist porilauad paljaks, paagid, kastid ja muu mudru eraldi värvi alla ja pärast siis lõplik koostamine.
Sellised siis tulid:



Ja pealtpoolt:



Kogu Aberi plekilehest kasutasin ära kusagil 25% - tõmmitsate kinnitused pluss korgialune võru. Alguses vaatasin lootsurikkalt ka käepidemete poole, aga need osutusid samuti kribudeks, nii et jäi ära. Paakide jaoks vajalikud pudinad moodustasid vaid mõne protsendi, ent lehe peal olid ka pikliku riistakasti lõiked, millest tuli pärast parajat piinlemist üsna korralik eksemplar:



Ainus asi, mis kasti juures kukalt sügama pani, oli selle kinnitamine porilauale – no ikka täiega laest võetud fantaasia, samas on Bovingtonis asuval KV-1 tankil kinnitused täiesti olemas.Aga noh, hea et kast ise õiges suuruses tehti.

Seda tüüpi KV jaoks see muidugi ei sobi, aga ülejärgmisele läheb asja ette. Selliseid kaste ostaksin lisaks, kui neid eraldi pakutaks, aga nii lihtne ja ilus see maailm ka ei ole. Nii et kahe KV jaoks lähevad käiku komplektist pärit plastikust eksemplarid.
Iseenesest suht lühike ja kiire jutt, aga tegelikult läks kandiliste paakide peale kaks nädalat ära – otste valamine, keskmised segmendid, tõmmitsad ja muu sihuke. Aga valmis nad said.

Järgmine variant on silindriliste paakidega, nende koha pealt võtsin alguses suu täis, aga lähemalt vaadates sain aru, et olen ikka väga tark küll – vaatasin lõikeid valetpidi. Nojah, ei tulnud selle peale, et pikiõmblus on kujundatud külje peale, eeldasin, et peaks olema põhja all. No ja läkski lahti – toorikud lehest välja ja kokku keerama. Aga ega ikka ei keera küll – materjal suht paks ja kalk, pisemagi painutamise peale tekib murdejoon, nii et leegiheitja välja ja tuld... Tuli aitas veidi, aga mitte nii palju kui lootsin, kuigi kasutasin kõiki võtteid mida vähegi teadsin – lõõmutasin mitu korda, proovisin trikki veega, mis punase vase ülipehmeks teeb, aga ei saanud nii pehmeks, kui oleks tahtnud, no et pisemaid muljutisi tekitada. Nende jaoks oleks parajat haamrit vaja, iseasi, mis siis paakidest järele jääb. Aga olgu, jääb nii, sellised siis tulid:





Tegelikult on korgid veel puudu, aga et need on Aberil täiega metsas, siis tuleb edasi punnitada. Pildil on näha ka riistakastid, mis tuli veidi kogukamaks muuta. Masina sellel variandil on veidi kitsamad, hilist tüüpi porilauad, millele keegi parajaid kaste ei tee. Esimese hooga tellisin Mikrodesign-i hilised kastid ära, aga kui toorikud üle mõõtsin,tuli välja, et need on samasugused kribud, nagu Tamiya komplekti plastikust kastid. Ühesõnaga jama mis jama, veid plasti originaalidele lisaks + traadist käepidemed ja küll ta käib.

Järgmise korrani.

[Kapten Trumm]

Kuna ma mingi hetkeemotsiooni ajel mõtlesin nikerdada valmis mõned nõuka rasketankid, siis näen palju tuttavat
Seejuures tabasin end mõttelt, et miks KV-del pole näha lisapaake. Näed siis, kus nad olema peavad.
Tõsi, tunnen end algajana, mul on riiulis paar Zvezda karpi ja piirdun sellega, mis karbis.
Sh need vitsaraona peened kuulipildujad ja muu selline.

Aga noh, KV-1 ja KV-2 olid Zvezdal veel enamvähem ok, ju mu kätte sattus IS-2, siis selle sisu meenutas neid mudeleid, mis isa Moskvast lapsena mulle tõi ja ega Trumpeteri IS-3 ka palju targem polnud.

Kas selle kuulipilduja kõrval tanki ninal olev antennijuurikas muidu ka antenni omab?

[fossiil]

Tervitus!
See lisapaakide värk tundub esmapilgul päris efektne, aga sealjuures peaks silmas pidama, et kandilisi paigaldati ainult Leningradi tehase tankidele, üldjuhul 41 aasta septembris-oktoobris, siis sai pidu otsa. Iseloomulikuks tunnuseks olid tugevdusribidega tugirattad, mida tol perioodil valdavalt toodeti. Tugirullikud olid endiselt kummist bandaažidega. Silindrilisi paake paigaldati Tseljabinski tehases, 41 aasta novembri lõpus - detsembris. tugirattad olid sel perioodil ka seal tugevdusribidega, ent tugirullikud valatud, ilma bandaažideta ja ilma aukudeta.

Antennid olid masinatel, milledel oli raadiojaam, ent viimastega oli tol ajal Nõuka armees suht ikaldus. Aga seda ei saa öelda, et neid üldse ei olnud või et väga-väga vähe, piltidel tuleb vahel ikka ette:



See on siis masin, mis asub tänapäeval Bovingtoni muuseumis, järgmine aga suvaline pihtasaanud tank, nagu näha, on ka antenn oma jao saanud:

[fossiil]

Järgmine kord jõudiski kätte, aga et homme on ju teda-tuntud kogunemine, siis üritan pisukese postinguga maha saada, et kokkutulekul ei hakataks pinda käima, et miks midagi kaasas ei ole. Siis on vähemalt millelegi viidata, no et kas ja kuidas projekt areneb.
Areneb, kuigi mitte niisuguses tempos, nagu ma seda tahaksin.
Asja juurde – kuna alles sai pleki väänamisega käsi soojaks, siis oli loogiline samas vaimus jätkata, ja et kogu selle kv-de karjal tuli õhuvõtuavad võrguga katta, siis läkski lahti. No olgu, kui võrk on juba kokku pandud, siis näeb see tegelikult päris kobe välja:



Aga kokkupanek, eriti alusraamide täpne painutamine, on paras piin, ilma toorikut pehmeks põletamata tegelikult suht võimatu tegevus. Esimese jootsin kokku, no et ikka nagu päris, kuigi pealmise võrgu liimisin – võimalus võrgusilmadesse tina sisse jooksutada oli täiesti olemas. Järgmised koostasin ainult liimiga ja et tegu on lõplikus olekus suht jäiga asjandusega, siis ei tohiks midagi fataalset juhtuda.
Seejärel poldid, etsilehe peal on midagi poldipäid meenutavat täiesti olemas, aga et need on vaatamata oma kribususele ikkagi liiga õhukesed, siis otsustasin plastiku kasuks – rohkem nagu käe sees. Selline see võrk siis jäi pärast poltide paigaldamist:



Ja kui siis suure punnimise peale kõik juba enam vähem jonksus on, siis hiilib pähe mõte – nüüd on seda vägitegu vaja veel 13 korda korrata.. Ja poldid - kuuskant 0,4 mm ja igale võrgule 15 poldikest.. No ei olnud julgustav mõte, kohe mitte kuidagi ei olnud... Aga tehtud need lõpuks said, siin ei ole kõik, sest esimese hooga liimisin juba ühele mudelile võrgud peale:



Seejärel võrgud paigale ja jälle kastide manu – viimasel kolmel variandil on üksainus riistakast, millest ühe kokkupanekut eelnevalt kajastasin. Kasti paigaldus mudelile oli Aberi spikri kohaselt paras sürr fantaasia, ühesõnaga Bovingtoni masina pilte uurima. No ja sain lõpuks selgeks ning läkski lahti: kõigile kolmele mudelile kinnitused paika ja seejärel mõtlema, et kuidas need siis fikseerida – piltidel tunduvad olevat rihmad, võimalik, et presendist, sellist selget fotot antud kohast leidnud ei ole. Rihmadega läks päris tükk aega, lõpuks tegin pandlad ja fikseerisin kastid ajutiselt paigale, pärastpoole vaja ju värvida kah.. Selline siis jäi, siin on näha ka tagavara roomikulülid, mille paigaldamist ma just alustasin, no jälle paras jama, aga et originaale on suht hale vaadata, siis tuleb edasi nokkida:



Ja siin siis tagavara-lülide kinnitus suuremas plaanis:



Järgmise korrani!

[vaoinas]

Väga muljetavaldav.

Need võrgud näevad ikka eriti ehedad välja. Ja see pannal rihmaga ka, kuigi sa mainisid, et jäi pisut liiga
suur, siis mulle tundub, et päris okei on. Silmaga vaadates on olukord ilmselt veelgi parem.

Ainus asi, millest ma aru ei saa, on et miks sa varuroomikutena neist metallroomikuist ülejäävaid lülisid ei kasuta?



Kristjan