https://www.bellingcat.com/news/2023/03 ... a-ukraine/
Animefännid ja jalkafännid leidsid kaklemises ühise tegevuse.
https://www.bellingcat.com/news/2023/03 ... a-ukraine/
Isevalmistatud lõhkekeha võib olla ka torusiil ja hõbepaber, mis pauku natuke teeb aga kedagi mõrvata sellega on päris raske.Turist 47 kirjutas: ↑16 Mär, 2023 10:31Ütlevad, et avaliku korra rikkumine ja külastaja sai vigastada. Pigem oli see ju mõrvakatse.Siki kirjutas: ↑15 Mär, 2023 20:16 Eilne juhtum Kristiine Keskuses- 14aastane poiss viskas keskuse külastaja jalgade ette "isevalmistatud lõhkekeha":
https://www.ohtuleht.ee/1081670/14aasta ... -lohkekeha
https://www.delfi.ee/artikkel/120158484 ... tva-otsuseKriku kirjutas: ↑05 Jaan, 2023 19:43 https://www.delfi.ee/artikkel/120123592 ... -lammatama
Tasuline, kopeerima ei hakka, aga jumal küll...![]()
![]()
https://maailm.postimees.ee/7752463/sak ... si-andmeidPeter Kürten elas Saksamaal pea 100. aastat tagasi. Ta sündis 13-liikmelisse perekonda, kes kolis Düsseldorfi, kus elati ühetaolises korteris koos. Saksamaal Düsseldorfi vampiiri või Düsseldorfi koletisena tuntud sarimõrvari isa oli vägivaldne alkohoolik. Tema jälgedesse astus tulevane mõrtsukas väga varakult.
Oma esimese mõrva sooritas sarimõrvar juba üheksa-aastaselt, uputades kaks oma mängukaaslast Reini jõkke. Lisaks tapmistele seostati Peter Kürtenit väga erinevate kuritegudega, sealhulgas vargused, väljapressimised, kehavigastuste tekitamine ja süütamised. Oma nime sai ta sellest, et erutudes ohvrite verest, jõi ta seda.
Düsseldorfi sarimõrvarit ei pidurdanud miski. Ta piinas ka loomi, jahtis naisi ega kohkunud tagasi laste mõrvadest. 1913. aastal tappis ta näiteks sissemurdmise käigus üheksa-aastase tüdruku. Nelja aasta jooksul süütas mõrtsukas oma kodulähedases piirkonnas ligi 24 tulekahju. Mõrvade ja vägistamisega hoidis Düsseldorfi Vampiir kohalikud hirmu ja õuduse all.
Kuni ta 1931. aastal tabati ja mõisteti üheksakordselt surma kõigi mõrvade eest ning lisaks 15 aastaks sunnitööle seitsme mõrvakatse eest. Samal aastal Kürten giljotineeriti. Tema aju on uuritud, et mõista kurjuse olemust. Teise Maailmasõja järgselt sattus Düsseldorfi pealuu USA-sse, kus seda täna eksponeeritakse kurioosumite muuseumis.
No ega tänases Eestis õpetajad enam laste laiapindse kasvatamisega tegeleda ei saagi. Ainult n.ö. "õpetamisega".
Madal tunnitasu
...
Ei mingit karjääri
...
Pikk tööpäev
...
Ebainimlik suhtlusrühma suurus
...
Tohutu bürokraatia, loovust aheldavad õppekavad, pidevad uuendused
...
Negatiivne kuvand meedias
...
Erivajadustega lapsed
... Samas surutakse õpetajale peale logopeedi, sotsiaaltöötaja, psühholoogi ja politsei rolli. Mis ja millise õiguse ning õigustusega?
Jah, aasta tagasi lugesin lehest, et Eesti vabariigis on puudu üle 300 koolipsühholoogi ja pea sama palju lastega tegelevaid logopeede ning sotsiaaltöötajaid. Omaette probleem on lastepsühhiaatrid, neid vist enam suurt ei olegi – kõik on pagenud parematele rohumaadele....
...
Õpetaja kui teenindaja ja järjest nõudlikumad lapsevanemad
Kui ma 1977. aastal esmakordselt klassiruumi sisenesin, tõusis kogu klass püsti – see ei olnud pelgalt tere, vaid auavaldus õpetajale. Nüüd on kena, kui õpetaja teretab õpilast. Kas õpilane tere ka vastu ütleb, see on tema probleem. Tere nõudmine oleks juba koolikiusamine.
Praegu puuduvad õpetajal pea igasugused õigused peale eluga toimetuleku õiguse. Ja kui üha rohkematel vanematel on üks laps, kes on juba sünnilt eriline ja vahel kogu suguseltsi aare – siis peab õpetaja temast muidugi kõiki osapooli rahuldava tähelapse valmis vorpima: meie tema tegime, anname sulle tööd ja sina aina tegutse ning ole meile lõpmatult tänulik.
Kuid on ka selliseid vanemaid, kes ei teagi, kust ja kuidas see laps üldse siia ilma tuli, või kes vorbivad lapsi sotsiaaltoetuse saamiseks. Kahjuks kohtuvad kõik need võsukesed lõpuks kooliklassis. Koolivägivald oli, on ja jääb ning süveneb seda enam, mida suurem on sotsiaalne kihistumine. Koolivägivald ja koolikiusamine algavad kodunt ning kooliklass, kui toimumise koht, on vaid jäämäe tipp.
Nii lisandub õpetajale psühholoogi-, sotsiaalpedagoogi- ja logopeedirolli kõrval veel võluriroll. Lisaks nõuab vanemate suur lahkumineku protsent õpetajalt pereterapeudi rolli, mille omandamiseks kõrgkoolis kulub seitse pikka aastat.
https://opleht.ee/2021/10/miks-on-puudu ... mida-teha/
Poliitikud võivad ju nii arvata, aga raha eest ei saa (VEEL?) isegi meie riigis kõike osta.Õpilastepoolset õpetajate kiusamist on Eestis kõige põhjalikumalt uurinud Kristi Kõiv ja Sandra Tikk. Kõivu 2003. aasta uurimistöö tulemustest selgus, et õpetajate kiusamises õpilaste poolt oli verbaalse kiusamise liikide kogemine sagedasem võrreldes füüsilise kiusamise kogemisega. Kõige sagedamini olid õpetajad (ligikaudu 20% küsitletutest) kogenud õpilastepoolse kiusamisena karjumist ja põhjendamatuid nõudmisi ning õpilastepoolset solvamist, näägutamist, sõimamist, negatiivsete hüüdnimede andmist.
Alusetute juttude levitamist oli kiusamisena kogenud 8–14% õpetajatest. 4–5%-l juhtudest oli õpetajate kiusamine õpilaste poolt seotud narritamise, alandamise, tõrjumise, hirmutamise ja väljapressimisega (Kõiv, 2006, lk 32–36).
Eestis 2013. aastal läbi viidud kordusuurimuse eesmärk oli kirjeldada muutusi kümne aasta jooksul erinevate kiusamisliikide ulatuses, vaadeldes õpetajaid kui kiusamise ohvreid (Kõiv, 2015, lk 129). Uurimuse tulemused näitasid oluliselt õpetajatele suunatud kiusamise ulatuse suurenemist 2013. aastal, võrreldes 2003. aastaga läbi erinevate kiusamise kategooriate (oht professionaalsele staatusele, oht isiklikule staatusele, isolatsioon ja füüsiline agressioon). Kõige enam olid õpetajad kogenud õpilastepoolsete kiusamise liikidena õpilastepoolset karjumist (37%), põhjendamatuid nõudmisi (36%) ja solvanguid (33%). Õpilastepoolset näägutamist, sõimamist, alandamist, asjade äravõtmist, hirmutamist, narritamist, negatiivsete hüüdnimede andmist ja alusetute juttude levitamist oli kiusamisena kogenud 13–21% õpetajatest. Kõige vähem (2–4%) olid õpetajad kogenud õpilastepoolse kiusamise liikidena sotsiaalset isolatsiooni ja füüsilisi rünnakuid (Kõiv, 2015, lk 131–133).
Kristi Kõiv on võrrelnud ka õpetajate ja sotsiaaltöötajate hinnanguid tööalasele kiusamisele, sealhulgas lapsevanemate ning töökaaslaste toimepandud kiusamisele. Ilmnes, et õpetajad ja sotsiaalpedagoogid langesid teiste õpetajate ja juhtkonnapoolse kiusamise ohvriks 11–17% juhtudel (olulisi erinevusi ei ilmnenud), kuid nii lapsevanemapoolset kiusamist kui ka teiste koolitöötajate poolset kiusamist olid sotsiaalpedagoogid kogenud oluliselt sagedamini kui õpetajad (Kõiv, 2017, lk 134, 137).
Õpetajate kiusamist põhikoolide õpetajate näitel on uurinud Sandra Tikk oma 2017. aasta magistritöös. Uurimistöö valimi moodustasid kahe Eesti Vabariigis asuva kooli õpetajad. Õpetajaid osales uurimuses kokku 104, kellest 91,3% olid naissoost. Uurimistöö näitas, et viimase poole aasta jooksul oli 40% uurimuses osalenud õpetajatest langenud õpilastepoolse kiusamise ohvriks ja kõige sagedamini oldi kogetud õpilaste karjumist ning solvavaid märkusi. Õpilastepoolset kiusamist oma õpetajakarjääri vältel olid kogenud 63,5% uurimuses osalenud õpetajatest ja õpilaste poolt kogetud kiusamine oli oma iseloomult eelkõige verbaalne ja seotud õpetaja ignoreerimisega (Tikk, 2017, lk 50–51).
Ajateljel hiliseim on Martin Ehala poolt 2018. aasta lõpul eesti õppekeelega õpetajaskonna hulgas läbiviidud küsitlus (Ehala, 2019). Ehala töös analüüsiti 702 respondendi vastuseid. Selgus, et suur osa õpetajaist kannatab õpilaste ja lapsevanemate vaimse terrori all ning suisa 19% õpetajaist kogeb õpilaste sõimu ja ähvardusi korra nädalas või tihemini. Kiusamist kogevad õpetajad Martin Ehala andmetel ka lapsevanemate poolt. Paljud lapsevanemad süüdistavad õpetajaid pedagoogiliste pädevuste puudumises (Ehala, 2019).
Varasematest uurimustest järeldame, et Eestis kannatavad kiusamise all paljud õpetajad ja tegemist on tõsise probleemiga. Järgnevalt vaatame, kuidas sellesse mustrisse sobituvad Ülenurme ja Põlva gümnaasium....
https://akadeemiake.ee/wp-content/uploa ... googid.pdf
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline