Üldine ajateenistuskohustus

[Siki]

"Kas sugu vahetanud inimene peab minema kaitseväkke?"

https://ekspress.delfi.ee/artikkel/1201 ... aitsevakke

[lamba-ants]

A. Vesterineni ja ArmyLaw tegevust on käsitletud foorumis mitmes teemas, see uudis tundus siia sobivat.

Keskkriminaalpolitsei korruptsioonikuritegude büroo ametnikud esitasid kahtlustuse kuriteos ArmyLaw OÜ-le ja kahele sellega seotud inimesele, kes pakkusid ajateenistusest vabastamise teenust. Esialgsetel andmetel esitati selleks valeandmeid ja võltsiti dokumente.

https://www.delfi.ee/artikkel/120189356 ... oltsimises

[Kriku]

Teemaväline eemaldatud. Sugu ning selle "vahetus" on praegusel juhul juriidilised kategooriad, bioloogia ei puutu asjasse.

[aksel90]

Noor inimene on segaduses:

Patsifismist loobumise käigus sain aru, et Kremli-meelsete venelaste eest mõtleb nende riigi propagandamasin, mis lükkab lakkamatult ümber kõik väited, mida meie – üllas lääs – pidevalt „genereerime“. Ainult et enda teada räägime, näitame, levitame ju tõde ja fakte.

Aga needsamad tõed ja faktid võivad ka kõige leebema patsifisti vihkajaks muuta. Kuigi ma ei taha vihata, pole mul valikut. Kuidagi peab ju kurjast jagu saama ja vähemalt Ukrainas toimuva sõja näitel on selge, et heaga sellise kurja vastu ei saa. Mingid põhimõtted tuleb alla neelata, muidu on kaks vastaspoole sõdurit püssipäraga teineteise poole, mõlemad küsimas endalt: „Mina või tema?“

Ja nüüd jõuamegi selleni, mida olen terve nooruspõlve põlanud – vägivald. Tuleb välja, et ma võin selleks võimeline olla, kui mind piisavalt hästi vihkama õpetada.

https://epl.delfi.ee/artikkel/120199584 ... ta-maailma

[Kriku]

Pole see ka õige teema, aga kust seda päris õiget võtta... Loodetavasti saavad ärganud millalgi aru, et relv on hea küll, aga relv ja väljaõpe veel parem.

[mäger]

Ma natuke polemiseeriks ajateenistustes mitte käinud meeste osas - nagu kõik teavad, siis ennemuiste Vabariigi taastamise järel oli ajateenistuse läbimise osakaal küllaltki vähene ning osava jutu ja kerge šlikerdamisega oli kerge sellest riigi poolt seatud koormisest vabaneda. Oleme siis olukorras, kus 90´-l ja 2000´-l korrektselt oma kohustused täitnud mees on endiselt riigile justkui võlgu ja talle seatakse endiselt, ka 40+ vanuses täiendavaid koormiseid, samal ajal kui teised palmide all puhkavad.

Käisin eelmisel nädalal Ussisõnadel ja tegelikult hea oli, ega vist paremat võimalust aju resetiks ei olnud; aga ikkagi ei saa ma aru, miks mina opereeritud põlvega arstina olen rohkem jalaväelane, kui omal ajal ajateenistusest kõrvale hoidunu; ehk miks riik oma kodanikele erinevaid kohustusi seab.

[Health]

aga ikkagi ei saa ma aru, miks mina opereeritud põlvega arstina olen rohkem jalaväelane, kui omal ajal ajateenistusest kõrvale hoidunu; ehk miks riik oma kodanikele erinevaid kohustusi seab.

Kahjuks, õnneks, just sellepärast et oled vastutustundlik olnud ning oled väljaõppe saanud. Eks ta ajabki hinge täis seda vast ei kahtlusta keegi, isegi mu enda põlvkonnas on neid kes said "lihtsalt ära". Probleemi kohta on see, et nende peale ei hakka otseselt enam mingigi asjaga vähemalt praeguses seadlusandluses. Juhul kui on soov muutusteks siis tuleb seda väljendada tollel hetkel kui demokraatiaks selles kõige sobilikum hetk olema juhtub.

Läheb aga väga teemast mööda juba.

[Kriku]

Tagantjärele ei ole võimalik kuidagi kindlaks teha, kes 1990-ndatel ajateenistusest kõrvale hiilis ja kellel tegelikult midagi viga oli.

[Kapten Trumm]

Ma natuke polemiseeriks ajateenistustes mitte käinud meeste osas - nagu kõik teavad, siis ennemuiste Vabariigi taastamise järel oli ajateenistuse läbimise osakaal küllaltki vähene ning osava jutu ja kerge šlikerdamisega oli kerge sellest riigi poolt seatud koormisest vabaneda. Oleme siis olukorras, kus 90´-l ja 2000´-l korrektselt oma kohustused täitnud mees on endiselt riigile justkui võlgu ja talle seatakse endiselt, ka 40+ vanuses täiendavaid koormiseid, samal ajal kui teised palmide all puhkavad.

Käisin eelmisel nädalal Ussisõnadel ja tegelikult hea oli, ega vist paremat võimalust aju resetiks ei olnud; aga ikkagi ei saa ma aru, miks mina opereeritud põlvega arstina olen rohkem jalaväelane, kui omal ajal ajateenistusest kõrvale hoidunu; ehk miks riik oma kodanikele erinevaid kohustusi seab.

Ma arvan, et lihtsalt nende "ülejäänuteni" pole järg (veel) jõudnud. Kui vaadata, mis ümberringi toimub, siis peagi muutub teemaks uuesti armee isikkoosseisu suurendamine ja teiseks, need tööteenistused ja töökohustused SA oludes on veel täitsa läbikäimata teema.
Sellest ka suur segadus - arst ei peaks olema laskur kuskil jalaväerühmas, vaid tema SA ametikoht saaks olla erialane, näiteks mõnes loodavas välihaiglas vms.

Täna näiteks ei ole mobilisatsioonipiirangu all paljud eluliselt tähtsad ametid, kes peavad oma tööd SA oludes jätkama. Minuteada isegi päästeametnikud käivad samamoodi alles RÕK-idel.

[Kapten Trumm]

aga ikkagi ei saa ma aru, miks mina opereeritud põlvega arstina olen rohkem jalaväelane, kui omal ajal ajateenistusest kõrvale hoidunu; ehk miks riik oma kodanikele erinevaid kohustusi seab.

Kahjuks, õnneks, just sellepärast et oled vastutustundlik olnud ning oled väljaõppe saanud. Eks ta ajabki hinge täis seda vast ei kahtlusta keegi, isegi mu enda põlvkonnas on neid kes said "lihtsalt ära". Probleemi kohta on see, et nende peale ei hakka otseselt enam mingigi asjaga vähemalt praeguses seadlusandluses. Juhul kui on soov muutusteks siis tuleb seda väljendada tollel hetkel kui demokraatiaks selles kõige sobilikum hetk olema juhtub.
Läheb aga väga teemast mööda juba.

Seal ei olnud midagi "lihtsalt ära".
Mina näiteks astusin ülikooli 1994, komisjonis käisin keska lõpus. Umbes 1996 paiku helistasin RKO-sse, teatati, et ülikoolis õppijaid praegu ei kutsuta, aga tulevad mingid sõjalised kursused ülikoolis. Aga ei tulnud.

Sellel aastal on mul kokku 4 reservõppekogunemist, kaks kolmepäevast, üks kahenädalane ja üks nädalane. Varsti kuu aega aastas tuleb kokku. Kes tahab, see saab, kui tahab

[Health]

See et põlvkonnad on meil erinevad peaks juba teada olema kaptenihärra.

Tagantjärele ei ole võimalik kuidagi kindlaks teha, kes 1990-ndatel ajateenistusest kõrvale hiilis ja kellel tegelikult midagi viga oli.

Seda tõesti, seda tõesti

[A4]

See et põlvkonnad on meil erinevad peaks juba teada olema kaptenihärra.

Tagantjärele ei ole võimalik kuidagi kindlaks teha, kes 1990-ndatel ajateenistusest kõrvale hiilis ja kellel tegelikult midagi viga oli.

Seda tõesti, seda tõesti

Iseenesest peaks olema vist nii, et KRA-s või kuskil arhiivis peaksid kõigi alla 60-aastaste kaitseväekohuslaste andmed ja toimikud endiselt alles olema, või olema alles nii palju ja sellisel kujul, kuidas neid 1990. aastatel suudeti dokumenteerida. Iseenesest tõsi, et tagantjärele võib olla keeruline tuvastada, kellel oli sel hetkel päriselt mingi tervisehäda, kes paisutas oma häda suuremaks, või kes lihtsalt ostis toona kas era-arstilt või arstliku komisjoni arstilt vajaliku tõendi ja otsuse (tuli ka seda ette toona). Täna kehtivatest andmekaitsenõuetest (terviseandmed kui delikaatsed isikuandmed, st teema, mille rikkumise eest veel hiljuti vallandati regulaarselt haiglatest meditsiinitöötajaid, kes olid ilma mingi selge põhjuseta käinud sobramas suvaliste inimeste e-tervises) ei hakka rääkima. Ja lõppeks – mis sellise tagantjärele kontrollimise point üldse oleks? Kes seda tegema peaks või võiks, millise eesmärgiga?

Sest tegelikult on veel palju muid põhjuseid, miks aastakäikudest on ajateenistuse läbinuid seni olnud mitte enamus või isegi pool, vaid selge vähemus – nii 25-40% vahel minu teada olenevalt aastast ja aastakäigust. Üks suur põhjus on loomulikult seesama – soovimatus teenida ja seetõttu arstlikus komisjonis oma olematute või ülemõeldud terviseprobleemide võimendamine. Mingi protsent inimesi on kindlasti alati olnud sellised, kellel päriselt ongi mingi tervisehäda, mis neil täiesti ausalt ja objektiivselt ei luba teenida, vähemalt toona ja täna kehtivate tervisenõuete raames.

1990. aastatel jättis väga suure (ja olulise) hulga inimesi ajateenistusest kõrvale toona kehtinud seadusandlus, mis sisuliselt (ja täiesti legaalselt) andis vabastuse kõigile ülikoolis õppijatele. Mis omakorda tähendas seda, et kõrvale jäi väga suur hulk keskharidusega mehi, kes olid kohe pärast keskkooli lõpetamist kuskile kõrgkooli sisse astunud – ning ega pärast ei suutnud või ei viitsinud riik enam kontrollida seda, kas inimene õpinguid ka reaalselt ikkagi alustas või kas ta nad ka lõpetas. See säte on selles mõttes eriti märkimisväärne, et jättis 1990. aastatel suht-koht automaatselt ajateenistusest kõrvale väga suure osa Eesti tänasest poliitilisest, majanduslikust jms eliidist, st needsamad suhteliselt suured põlvkonnad, kes 1990. aastatel omandasid kõrghariduse ja täna endiselt paljudes kohtades juhtivatel kohtadel on.

Võib loomulikult öelda, et aga miks need inimesed toona siis ei võtnud kätte ja ise vabatahtlikult aega ei läinud teenima? Võimalus selleks olemuslikult oli, ja eks üksikud inimesed seda ka kasutasid. Enamus aga mitte. Keeruline on nendele inimestele väga midagi ka ette heita, sest sisuliselt andis süsteem ja seadus neile täitsa ausalt „maksuvabastuse“, ja kes sellisel juhul tahaks väga tormata ise veel vabatahtlikult seda maksu ikkagi maksma? Teiseks tuletame meelde, milline oli toonastel värske vabaduse metsikutel aastatel ühiskonna ja noorte üldine suhtumine igasugustesse kollektiivsetesse kohustustesse, riiklikku sundi jne. Toona oli ka täiesti mainekates ettevõtetes täiesti tavapärane nähtus maksudest kõrvalehiilimine esmajoones ümbrikupalga kaudu – mida see ajateenistus olemuslikult muud on kui üks täiendav naturaalmaks?
Ja siis veel meenutame, milline oli tollal riigikaitse ja Kaitseväe üldine tegelikkus ja maine. Täna vaatavad meile meediast üheksal juhul kümnest vastu positiivsed lood suurtest ja ägedatest õppustest, naerunäoga ajateenijatest, ägedatest ja karismaatilistest ohvitseridest ja kindralitest, tipp-tasemel varustusest ja relvastusest, tutt-uutest kasarmutest ja tasemel ninaesisest igas suvalises kaitseväe sööklas. Toona aga täitis meediat üldjuhul vaid pidevad ja negatiivsed asjad: kütmata kasarmud, puudulik söök ja/või ebasanitaarsusest tulenevad kõhutõved, jäägrikriis ja Asso Kommer, purjus kaitseliitlased, pidevad hukkunud õnnestuste ja enesetappude läbi, esimese vihmaga ülesse sulanud saapad, massilised hüppesse minekud, kastitäis purunenud jalaluudega ajateenijaid pärast sõitvast veokist jalastumist jne jne. Asi pole selles, et propagandat tehti toona palju sitemini (seda muidugi kah), aga propaganda paraku ei saa ega suuda lakeerida toonast tegelikkust. Ühesõnaga – ei olnud toonasel Kaitseväel sellist mainet ja kuvandit, mis oleks olnud atraktiivne noorele haritud mehele või ka nende vanematele.

Ja isegi kui kõiki neid probleeme ja kitsaskohti poleks algusest peale olnud, siis juhin tähelepanu, et algusest peale on teenistusse võetavate ajateenijate hulka esmajoones piiranud ja reguleerinud Kaitseväe (ja kuni u 2005 ka Siseministeeriumi pääste- ja piirivalveüksuste) suutlikkus inimesi majutada, toita, varustada ja välja õpetada. Loomulikult vähendas see piirang suht-automaatselt toonaste riigikaitseosakondade ja hilisema KRA vajadust iga hinna eest kõik kaitseväekohuslased arvele võtta ja kõige rangemas korras läbi arstliku komisjoni lasta, või kõrvaleviilijaid nui neljaks kuni 28-aastaseks saamiseni kasvõi välismaal taga ajada, aga fakt on see, et kui jätta kõrvale 1990. aastate alguse väga segased aastad ning üks või kaks alatäitumisega kutsumist u 2005. aasta paiku kui KRA-d käivitati, siis on kõikidel aastatel kaitseväe enda poolt antud tellimused kutsealustele vähemalt kvantitatiivselt alati täidetud olnud. 1990. aastatel oli keskkooli-lõpetanute kõrvalejäämisega kindlasti suur kvaliteediprobleem, aga vist mitte kvantiteediprobleem. Ehk teisisõnu – riik ise ei tahtnud ega suutnud rohkem kutsealuseid niikuinii teenistusse võtta.

Kas see on ebaõiglane ja ebaaus nii ühiskondlikult kui ka üksiku ajateenija-reservväelase vaatest? Jah, on küll, täiesti põhjusega on, ning see teatud mõttes on probleem. Ka mind isiklikult on see alati häirinud ja kui kuskil seltskonnas tuleb jutuks ajateenistuse läbimine/mitteläbimine, siis mul pole nendele kõrvaleviilijatele (eriti neile, kes sellega veel kuidagi rahul ja uhked on) mitte midagi head öelda. Seda ebaõiglust saab ja võib pisut leevendada läbi mingi suurema ühiskondliku tunnustuse, eelistamise tööle võtmisel, rinnamärkide ja seljakoti külge krõpsuga pandavate väeosaembleemide ja õppuste embleemide, aga see siiski ei kaota seda suurimat ebaõiglust, et mingi (täna vist endiselt veel vähemus) peab teenima 8-11 kuud + reservis + sõja korral omaenda naha turule tooma (see vast kõige olulisem). Aga julgen samas ennustada, et see ebaõiglus saab teatud mõttes tasutud siis, kui pärast (loodetavasti võidukat sõda) on ellujäänud reservväelased oma ohverduste, teenetemärkide ja vigastustega umbes samasuguses priviligeeritud seisundis nagu enne sõda olid Vabadusristi kavalerid jt Vabadussõjast osavõtnud – ja siis vaadatakse nende „kõrvaleviilijate“ peale juba hoopis teistsuguse pilguga.

Kas oleks vaja nüüd hakata kuidagi tegelema nendega, kes varasematel aastakümnetel on teenistusest kõrvale jäänud? Minu arvates väga ei ole mõtet. Viimase 20-25 aasta jooksul ajateenistuses korraliku väljaõppe saanute hulk on endiselt suurem, kui meie äsja suurendatud SA-struktuur. Ja lõpuks ongi asi väljaõppes. Nädala-paariga on (treenitava motivatsiooni olemasolul) võimalik selgeks õpetada väga elementaarsed sõduri baasoskused, kuid neid mitte drillida lihasmälusse. Eriala- või allüksuseväljaõppest pole mõtet rääkidagi. Sellise väljaõppetasemega ükskikvõitlejad on sellisel juhul endiselt ohtlikumad iseendale ja kaasvõitlejatele, mitte vaenlasele. Hakata omal ajal teenistuse mitteläbinuid kutsuma nüüd kuidagi teenistusse 4, või 8 või 11 kuuks – pole vist nagu väga mõtet kulutada tohutuid ressursse põhjaliku väljaõppe andmiseks inimestele, kes on juba vanuses 35, või 40 või 45. Eriti olukorras, kus väljaõpetatud reservi on meil endiselt rohkem kui struktuuris ametikohti.

Kaudne lahendus peitubki muidugi nendessamades riigikaitselistes ametikohtadest, mida siin ennist mainiti. Seadus iseenesest ei piira nende ametikohtade määramist ka erasektorile, aga ma ei tea, milline on viimane seis nende ametikohtade määramisega. (Olen nagu kuulnud, et kui neid liiga palju ja liiga massiliselt määrata, siis hakkaks see ühel hetkel piirama kaitseväele vajalike inimeste hulka, kuna lisaõppekogunemistest ja mobilisatsioonist on need inimesed praegu vabastatud). Päästemaetnikku või isegi arsti saab endiselt määrata KV SA-struktuuri, aga ainult RA-õppusteks (okei, arst on ka sel juhul jama). Aga iseenesest on riigikaitseline ametikoht täitsa hea „asendus“ nende inimeste koormamiseks, kes kaitseväeteenistusest on kõrvale jäänud. Sellega kaasneb kriisi ja sõja ajal kohustus töölt mitte lahkuda, puhkust võtta, pidada kinni normeeritud tööaegadest ja saada täismahus palka jne. Ukrainas toimuvat vaadates ei pruugi kuskil ministeeriumis Iskanderi lööki oodates või alajaama parandades olla märkismisväärselt ohutum, kui rindel.

[Leo]

Käisin eelmisel nädalal Ussisõnadel ja tegelikult hea oli, ega vist paremat võimalust aju resetiks ei olnud; aga ikkagi ei saa ma aru, miks mina opereeritud põlvega arstina olen rohkem jalaväelane, kui omal ajal ajateenistusest kõrvale hoidunu; ehk miks riik oma kodanikele erinevaid kohustusi seab.

Oluline - meediku ja eriti arsti paberitega lased ennast erialasele kohale panna ja järgmine õppekogunemine oluliselt vähem soparallit.
Teiseks, oluline isiklik ja perekondlik võit võrreldes koolitamata inimestega on see, et kui andmiseks läheb, siis oled üksuses või vähemalt tead, kuidas enda elu võimalikult kallilt müüa. Tänapäeva sõjaliste konfliktide ja ka loodusõnnetuste inimkaotuste statistika viitab, et totaalse jama korral on võitlevas üksuses turvalisem kui kusagil tagalas tsivilistina pommirünnakute, diversantide ja üldise korralageduse keskel

[mb]

Mõeldakse tsiviilajateenistuse peale https://www.err.ee/1609173517/asjatundj ... use-jarele

[Leo]

https://fi.wikipedia.org/wiki/Siviilipalvelus_Suomessa
Seal on pikalt ja põhjalikult selgitatud, mis on tsiviilteenistus. Soomes valib selle usulistel või eetilistel kaalutlustel iga aasta mõni protsent aastakäigust ja teenistus kestab 1 aasta. Mobilisatsiooni korral teenivad kohtades, kus on vaja teenida, kuid relvi neile ei jagata. Näiteks mul oli ühes töökohas autojuht tsiviilteenistuse inimene. Sõja korral teeniks ta autojuhina, samuti on tagalas mustmiljon ametikohta, kus on inimesi vaja, kuid relva pole vaja.