Demograafia

[Harald Hirmus]

Peaks siia sobima;
https://www.err.ee/1609001282/omal-soov ... ullu-veidi

2022. aastal katkestati Eestis kokku 3466 rasedust, millest 3282 juhul naise omal soovil ja 184 korral oli põhjuseks meditsiiniline näidustus. Võrreldes 2021. aastaga oli omal soovil katkestatud raseduste arv 109 võrra suurem, selgub Tervise Arengu Instituudi statistikast.

Abordi võimalus on sündivust mõjutav tegevus! Kui panna need 3000+ sündimata jäänud last juurde. Oleks meie demograafiline olukord märgatavalt parem.

3000 last keda emale vaja pole ja kes lõpetaksid lastekodus ????
Täiesti arulage loogika.

Lisaks pakuks puusalt et sellest 3000 valdav osa on muukeelselt "lihtrahvalt" kuna vähegi haritud ja normaalsest perest naised ei kasuta aborti rasestumisvastase vahendina.

Nii et enne mõtle siis järelda.

Kas sa ise ka loed mis soga sa kirjutad?! On sul üldse lapsi, või on keegi sul aborti teinud? Minul on nii seda kui teist juhtunud, samuti mu naine on aborditeemaga tööalaselt lähedalt seotud ja seega tean millest räägin. Nimelt praegu lastakse väga kergekäeliselt aborti teha, pigem ärgitatakse juttudega: "oh sa oled veel nii noor ja mis sa ikka oma elu ära rikud". Kusjuures seda juttu aetakse nõustamisel. Pigem ollakse üllatunud, kui ema otsustab lapse siiski alles jätta. Probleem on suhtumises. Nõustaja peaks pigem rääkima ohtudest, mida raseduse katkestamine võib endast kujutada, aga mitte tagant utsitama aborti teha. Omal ajal tatina sai kunagise elukaaslasega otsus vastu võetud abordi kasuks just seetõttu, et polnud veel kindlat sissetulekut ja elukohta jne. Seda otsust kahetsen siiamaani. Kui oleks olnud inimesi, kes oleks meid ümber veennud ja/või oleks olnud institutsioon, kes oleks meid sel ajal aidanud, oleks ilmselt otsus teine olnud.
Mille alusel sa väidad, et enamus on abordi tegijad on muukeelsed?! Ehk oskad tuua mõnda statistikat?!
Nii et enne mõtle ja siis kirjuta...

[Kilo Tango]

... Nimelt praegu lastakse väga kergekäeliselt aborti teha, ...

Sa ilmselgelt ei tea, mis sa räägid. Mitte ükski naine ei tee "kergekäeliselt aborti". Kui naine on raseduse katkestamise otsuse juba teinud, ei ole kellegi teise asi öelda, et ta seda teha ei või. Lisaks on abort niikuinii kaduv probleem. Kui 1991 tehti Eestis 70,1 aborti 1000 fertiilses eas naise kohta, siis möödunud aastal kõigest 11,8. Trend on kenasti lineaarselt langev. Täna on seis ilmselt jõudnud juba selle piirini, et edasine langus saab olema aeglane, kuna nii madala abortiivsuskordaja pealt tundub abort olema pigem "äparduste lahendamise", kui pere suuuruse reguleerimise vahend.

Abordi piiramisega sündimise suurenemist ei saavuta. See on lollide vanameeste idee, kellel on vältimatu vajadus kenadele noortele naistele ette kirjutada, mis nad oma kehaga teha võivad. Abordi keelamine/piiramine ei ole sündivuse suurendamise, vaid võimu rakendamise küsimus.

[Kriku]

... Nimelt praegu lastakse väga kergekäeliselt aborti teha, ...

Sa ilmselgelt ei tea, mis sa räägid. Mitte ükski naine ei tee "kergekäeliselt aborti".

Nende kahte äärmusse jääva seisukoha väljendamiseks võimaluse andmise järel sulen abordivaidluse.

[Kriku]

Need, kes arvavad, et madalal sündimusel on peamiselt majanduslikud põhjused, võiksid kontrollida korrelatsiooni sündimuse ja inflatsiooni vahel: 2022. aastal oli Eestis Euroopa suurim sündimuse langus ning kõrgeim inflatsioon. Lähteandmed peaksid olema kergesti kättesaadavad.

Kristjan Erik Loik: Eesti rahvastik kasvas Võru maakonna võrra ent sündimus üha väheneb
Kristjan Erik Loik, statistikaameti juhtivanalüütik

Nädalapäevad tagasi selgus statistikaameti vahendusel, et Eesti rahvaarv kasvas aastaga üle 34 000 võrra. Võib öelda, et Eesti rahvastik kasvas Võru maakonna võrra. Samuti, et meie rahvaarv on tagasi seal, kus oli 2004. ja 1971. aastal. Üle 30 000 inimese lisandumine ei olnud muidugi üllatus, on ju rahvaarvu kasvu taga suuresti Ukrainast sõja eest pagenud inimesed.

Alates 1950. aastast, kui sõjajärgses Eestis jätkus regulaarse ja korrapärase rahvastikustatistika koostamine, ei ole rahvaarv kunagi varem ühe aastaga nii palju suurenenud. Kõige lähemale jõuavad aastad 1951 ja 1954, kui rahvaarv kasvas vastavalt 27 000 ja 27 500 võrra. Vastandsündmusena olgu mainitud, et 1992. aastal vähenes rahvaarv üle 40 000 võrra.

2/3 sisserändajaid tuli Ukrainast

Eestisse asus 2022. aastal elama 49 414 ja siit lahkus 9657 inimest. Seega Eestisse saabus viis korda rohkem inimesi, kui siit minema läks. Iseseisvuse taastamisest saadik on Eestist pigem ära mindud kui siia tuldud, kuid 2015. aastast on Eesti rändesaldo püsinud positiivsena. Perioodil 2015–2021 suurenes rahvaarv rände tõttu 32 000 inimese võrra, 2022. aastal lisandus neile pea 40 000 inimest.

Mullu sisserännanutest 33 217 olid Ukraina passiga. Viimasel seitsmel aastal enne sõda kolis Eestisse keskmiselt 1700 ukrainlast aastas. Trend oli suunaga üles ja 2021. aastal oli neid pisut üle 3000. Mullu sisserännanud ukrainlastest 62% olid naised ja 33% alaealised. Enne sõda olid samad näitajad keskmiselt 32% ja 10%. Ehk siis enne sõda tulid rohkem mehed, sõja ajal aga pigem naised ja lapsed.

Peale 33 217 Ukraina kodaniku saabus Eestisse ka 6981 Eesti kodanikku. Seda on 1629 võrra rohkem kui siit lahkunud Eesti kodanikke ja see tähendab, et Eesti kodanike rändesaldo oli kolmandat aastat järjest positiivne. Väljarändavate eestlaste keskmine vanus on 34, aga naasvad eestlased on keskmiselt 38-aastased. 10–30-aastaste Eesti kodanike rändesaldo on negatiivne, kuid ülejäänud vanuserühmades ületab sisseränne väljarännet.

Sündide arv endiselt kahaneb

Mullu vähenes sündide arv aasta varasemaga võrreldes 12,3%, nii et lapsi sündis 1626 võrra vähem kui 2021. aastal. Niivõrd suure languse puhul on selge, et ainult demograafiliste muutustega seda ei seleta. Sünnitusealiste naiste arv küll väheneb ja esmasünnitajate keskmine vanus on tõusnud, kuid peamised põhjused on seotud väliskeskkonnaga: koroona ja sellega kaasnev, sõjamõjud, inflatsioon ja majanduse halb käekäik. Kõik need tegurid pärsivad ühiskonnas kindlustunnet, ja kui inimene ei tunne end kindlalt, on ka soov lapsi saada väiksem.

Iseäranis vähe sünde oli 2022. aasta viimasel kahel kuul, kui sõja algusest oli möödas juba üheksa kuud. 2023. aasta esimesed neli kuud jätkavad sama trendi. Eestis sündis nelja kuuga 8% vähem lapsi kui mullu ja 2021. aasta algusega võrreldes on langus suisa 19%.

Väike või lausa ajalooliselt väike sündide arv ei ole teema ainult Eestis. Veebruaris teatas Läti statistikaamet, et 2022. aasta sündimus oli neil saja aasta väikseim, aprillis teatas Soome statistikaamet viimase 250 aasta väikseimast sündimusest.

Euroopa riikide statistikaportaalidest selgub, et sündimus kahanes kõikjal (kus eelmise aasta arvud on nüüdseks kokku löödud). Näiteks Prantsusmaa ja Itaalia teatasid vastavalt 1946. ja 1841. aastast arvates väikseimast sündimusest ning näiteid on teisigi. Paraku jääb silma ka see, et 12,3% langusega on Eesti Euroopas esiotsas. Mingil määral on see ootuspärane, sest meil on sõdiva riigiga ühine piir ja tunnetuslik seos tugevam.

Teisteski Ida-Euroopa riikides on esialgsetel andmetel langus olnud järsem kui läänes. Trendi murdmiseks tuleb tõenäoliselt oodata paremat aega majanduses, sotsiaalsfääris ja geopoliitikas, teisisõnu: olukorra stabiliseerumist.

Ajalooliselt väikse sündimuse kõrval püsis suremus üsna suur – mullu suri 17 315 inimest. Rekordväike sündimus ja üle keskmise suremus tähendab kokku, et loomuliku iibe tõttu vähenes rahvaarv 5669 inimese võrra.

Sel sajandil on loomulik iive olnud positiivne ainult ühel korral: 2010. aastal 35 inimesega. Enne seda oli viimati positiivne 1990. aastal. Mullune negatiivne iive on 2021. aastaga samas suurusjärgus, kuid suuremas plaanis sobib 1990-ndate lõpu ja 2000-ndate alguse dünaamikasse. Perioodi 2010–2019 ehk koroonale eelnenud aastakümne keskmine loomulik iive oli –1269.

8300 inimest otsustas olla eestlane

Ülisuure sisserände ja negatiivse iibe tõttu tekib küsimus, kuidas läheb eesti rahvusel. On ilmne, et eestlaste osakaal rahvastikust mullu vähenes. 2022. aasta alguses oli eestlaste osakaal 69% ja nüüd on 68%. Ent eestlaste arv on mõnevõrra suurenenud ja küündib nüüd 926 000-ni.

Selle arvu kasvule annavad suurima panuse need, kes on oma rahvust muutnud. Iga inimene saab määrata oma rahvuse rahvastikuregistris ja seda küsitakse üle ka iga kord, kui PPA-s mõnda isikut tõendavat dokumenti vahetatakse. Näiteks mullu muutis 7500 venelast oma rahvuse eestlaseks, samal ajal kui vastupidiseid muutmisi oli ligi 1100. Kokku muutsid 8300 inimest oma rahvuse eestlaseks ja 1400 inimest muutsid vastupidi. Eesti rahvusest inimeste rändesaldo oli mullu 1252 inimesega positiivne, aga loomulik iive 2299-ga negatiivne.

Ukraina rahvusest inimeste osakaal kasvas aastaga 2,1%-lt 4,1%-le ehk ligi 73 000-ni. Venelaste osakaal kahanes 23,7%-lt 22,5%-le. Ukrainlased on endiselt arvukuselt Eesti kolmas rahvus, kuid Saaremaal ja Järvamaal on ukrainlaste osakaal venelaste osakaalust möödunud.

https://www.sudouest.fr/france/infograp ... 057824.php

[HeiniR]

Minu arvates rääkis vanemahüvitise mõjust uuemate andmetega ka Allan Puur Postimehe saates 08.02.2023 (Katrin Saks intervjueeris).

[Kriku]

Võimalik, aga teadlaselt ootaks siiski teaduspublikatsiooni.

[Kilo Tango]

Jaapan viskab suure hunniku raha demograafiaprobleemi lahendamisse: https://youtu.be/BUT7dStRQGg?t=243

Pikendatakse vanematoetuste kehtivust senise 15 aasta pealt 18 aasta peale. Kolmanda lapse lisatoetus ja lastehoidude toetamine. Sisuliselt Isamaa plaani järgi toimetavad. Ainult, et põhiprobleemiga (esimest last ei tule), spetsiifiliselt ei tegeleta endiselt.

[Kapten Trumm]

Küsimus on, kas see esimese lapse probleem (hoiakute küsimus) on üldse lahendatav raha külvamisega.
Või peaks külvama neile, kes hoiakukünnisest on üle saanud, kuid kes võivad olla praktiliste probleemide taga. Noh nt naine peaks kodu jääma, aga sissetulek ei luba vms.

[davidsoniharald]

Mina arvan, et põhjus, miks need esimesed lapsed tulemata jäävad, on kinni meie edule orienteeritud ühiskonnas. Inimesed soovivad lõpetada kooli, teha karjääri ja saada rikkaks, alles siis on aeg lapsi saama hakata. Või no nagu üks akf siin kurtis, et üheksakümnendatel valitsenud tohutu ebaõiglus kus Jenkki nätsu, Adi dresse ja Nike tosse ei jätkunud igaühele, on temasse jätnud kustumatu jälje ja ta tahab oma lastele seda kõike lubada. Paljud noored inimesed lükkavad oma laste saamis aina edasi, kuna on juurdunud arusaam, et lapsed takistavad hariduse omandamist, tööl käimist, karjääri tegemist ja lastele on kindlasti vaja hästi palju ilusaid ja kalleid asju, ainult siis elavad nad täisväärtusliku elu. Lastesse suhtutakse justkui need oleks miski taak. No et kui saad lapse, siis järgmised 18 aastat elad ainult nendele ja oma elu võid maha matta. Palju lapsi saavad inimesed on üldse mingid maakad, kel pole muud teha vabal ajal, kui lapsi treida ja kes ei jaga midagi rasestumisvastastest vahenditest. Oma osa mängib selles suhtumises ka riiklik lastetoetus, millest pidev rääkimine loob kuvandi justkui lapse saamine tõukaks kõik pered kohe vaesusesse ja hullult on vaja toetama hakata, et ikka hakkama saaks. Mõni noor ehk mõtlebki, et mina selliseks toetatavaks ei taha hakata ja saan lapsed alles siis, kui rikas olen. Lükkab jälle lastesaamist edasi.

Reaalsus on õnneks veidi teistsugune. Laste kõrvalt käiakse nii koolis kui tööl. Samuti saab lastega koos reisida ja kaasata neid paljudesse tegevustesse.

Reaalsus on ka see, et lapsed ei vaja suures koguses igasugu ilusaid ja läikivaid asju. Asjadest rohkem vajavad nad hoopis oma vanemate tähelepanu ja aega. Muidugi sõltud see asjade osa väärtushinnangutest, mis laps kodust saanud on. Paraku kipuvad vanemad tähelepanu asemel pakkuma hoopis materiaalseid väärtuseid nagu nutitelefonid ja telekamängud ja muu selline rämps, mis laste aega sisutab. Adi dress ja Nike toss on ka vist kõigile kättesaadavaks muutunud.

Mis siis teha? Aga kui üritaks ühiskonna arvamust lastest muuta. Noh, et laps ei ole taak, mis takistab elamast, vaid laps on kingitus, mis rikastab, annab elule uue vaate ja viib lapsevanema inimesena uuele tasemele. Mina isiklikult tunnen, et läbi lapsevanemaks saamise olen ma vaimselt teinud väga suure arenguhüppe. Väärtushinnangud on muutunud ja vaatan maailma hoopis teise pilguga. Suheldes omavanustega, kel lapsi veel ei ole, on erinevus märgata. Mitte halvas mõttes aga paljudesse asjadesse suhtuvad ilma lasteta inimesed teisiti.

Mismoodi? Riigil on siin palju ära teha. Alustaks kasvõi lihtsast kampaaniast, et "laps on kingitus", "lapsega saab kõike koos teha", "laps ei ole koolis takistuseks", "kui lapsega hätta jääd, aitab riik sind alati", "laps ei vaja rikkust vaid vanema armastust", "laps on tugi kogu eluks", "lapse saamine arendab sind", "lapsed rikastavad elu", lapsed ongi rikkus" ja nii edasi. No et kui üritaks muuta lapse saamise positiivseks asjaks praeguse "kõik lastega pered on vaesed ja vajavad sotsiaaltoetusi" kuvandi asemel.

Lapsevanematel on ka palju võimalik ära teha kasvatades oma järeltulevat põlve vaimus, et laste saamine ei ole mingi patt või taak, vaid positiivne asi. Võttis terve põlvkonna aega ja kampaaniaid, et kõik kannaksid autos turvavööd ja prahi paneks prügikasti, ehk annaks sama strateegiaga ka laste saamisest teha midagi positiivset ja toredat. Rohkem positiivseid kampaaniaid ja järjepidevat perepoliitikat!

[Kapten Trumm]

Mina arvan, et põhjus, miks need esimesed lapsed tulemata jäävad, on kinni meie edule orienteeritud ühiskonnas. Inimesed soovivad lõpetada kooli, teha karjääri ja saada rikkaks, alles siis on aeg lapsi saama hakata.

Ma ise julgen arvata, et need argumendid on ka "austav põhjendus" moes olevale üksielamisele, ringireisimisele ja -tõmbamisele, hedonistlikule elustiilile - kes see ikka hakkab avalikult tunnistama, et eelistab ringi tõmbami st lastega jändamisele? Rahapuudus, liiga väike korter jne on ju kosser vabandused. Ja kui käes on 40ndad ja arstid enam ei soovita või füüsis enam välja ei vea, on järgmine "austav põhjus" ka varnast võtta.

[Madis Reivik]

10 punkti, davidson.

Suhtumine et "lapsed rikuvad mu karjääri ja vaba aja veetmise võimalusi" on rämps ja reaalsuses väärt väljasuremist.
Milline lastetu naine on Eestis teinud metsikut karjääri ?

[Kapten Trumm]

Kõik on lihtne - lastega jännata mitteviitsiv isik on ka muidu laisk ja mugav, see aga on universaalne omadus - laisk ja mugav inimene karjääri ka ei tee.
Eelmise presidendi 4 last küll ei takistanud tal kuidagi presindendiks saada. Või oleks äkki ilma lasteta 20 aastat tagasi president olnud?

Lugu lihtsalt selles, et mida aeg edasi, seda rohkem hakatakse väärtustama inimese kogemust, kogemus aga tuleb ikka aastatega ja seda kuidagi forsseeritud korras 10 korda kiiremini ei saa. Pealegi veel selline nüanss, et enamik tööandjaid vaatab 30ndate teises pooles lasteta, kuid abi/kooselus naisi natuke viltu selles mõttes, et küllap otsib vaiksemat kohta selleks, et paljunema hakata. Et see lastega viivitamine võib üllatavas kohas ringiga tagasi tulla.

[Lemet]

Milline lastetu naine on Eestis teinud metsikut karjääri

Kadri Simson näiteks. Samas on ekspresidendil neli last. Peaministril üks.

[Kriku]

Milline lastetu naine on Eestis teinud metsikut karjääri ?

Ene Ergma.

[Smith]

Davidsoniga nõus, nagu ma ise kirjutasin 18.mai siin teemas:

Kunagi 90ndatel me ei kandnud massiliselt turvavööd, sõideti alkoholijoobes, prügi loobiti autoaknast välja, kõik käis paberil. Massilised kampaaniad ja rahalised stiimulid on ju asja muutnud paremuse poole, oma prügikampaaniaga oleme taas milleski number 1 maailmas.

Lugu lihtsalt selles, et mida aeg edasi, seda rohkem hakatakse väärtustama inimese kogemust

Loodame. Minu isiklik kogemus on kahjuks vastupidine - vaadatakse paberit. Seetõttu ongi palju, Sind ennast tsiteerides "tibimagistreid".
Mõni naiskolleeg, kes on sünnituspuhkusele jäänud, tuleb ikka kibekiirelt tööle tagasi - teised "tibid" ronivad muidu karjääriredelil vahepeal edasi, tema jääb maha.

Minu isiklik arvamus on , et sündimuse probleemid pesitsevadki sageli kultuurilistes aspektides (nagu akf Kriku ütleb). Jama on selles, et meie kultuuriks siin kipubki olema raha. Kellel läheb naabritest "paremini", see kellel on kolm last või see , kellel on uus S-klassi mersu suure maja ees ?
Minul neid probleeme pole , ega ole vaja seletada, aga näen, et ümbritsevad inimesed võrdlevad ennast majanduslikul skaalal. Juba kooliajal hakatakse rääkima : "Õpi seda ametit, need teenivad suurt palka ! ". Kindlasti julgen väita, et ka minul oleks kindlasti uhkem auto ja reisiks rohkem , kui mul kolme last ei oleks. Mina saan üle, aga paljud ei saa.