Muidugi on tõepõhi all.
Eestil on ka õhulaevastik ja täitsa nähtamatu. Vähemalt pole keegi näinud ei radariga ega ka visuaalselt. Selline tase kohe!
Aga kui tõsisemalt rääkida siis ehk keegi targem oskab komenteerida kui nähtamatu radarile võiks olla mõni mudellennuk. Suurus, kasutatud materjalid ja krekuju võiksid tõesti olla raskelt märgatavad. Panen ühe huvitava lingi HO-229 (mis tõesti oli radaril halvasti nähtav) sarnase kere kujuga lennuki mudeli: http://www.electrifly.com/ductedfans/gpma1866.html
Sama teema jooksis mõned kuud tagasi lääne lennundusfoorumites läbi, ühe sellise on ameeriklased kätte ka saanud - Nõmme mudellennuring kui ameeriklaste Global Hawki ja Predatoriga võrrelda.
Nähtamatu või mitte, kui suur on ühe laiatarbe lennukimudeli tööaeg? Heal juhul 15 minutit. Kui suur on ülalmainitud UAV-de tööaeg?
Global Hawki kohta ei oska arvata aga Predator lendab suht madalalt ja aeglaselt (peaks ka stingeriga kütitav olema ) ja kui võtta mõne mudeli lennuajaks 10 - 20 min ja hinnaks nii 10000$ ja kõrvutada seda Predatori omaga mis maksab 3 miljonit $ siis paistab Nõmme mudeliring isegi võimalusena kui pole nii põhjatut rahakotti kui ameerika onul.
Mudel ise on selle asja juures kõige lihtsam asi. Kogu asja tuum on side komandopunkti ja lennuki vahel (kahepoolne), sest lennuk kaob peagi operaatori vaateväljast. Nüüd algabki tehnoloogia mäng, kuidas teha piisavalt segamiskindel raadiojuhtimine ja tagasiside. Lääs suudab praegusel ajal edastada reaalajas praktiliselt segamis- ja pealtvaatamise kindlat graafikat (Link-16), idanaaber ja co aga mitte.
Mingi propelleriga mudeli võib osta poest mõne tuhande krooniga, kuid tema häiretevaba juhtimine ja temalt reaalajas info saamine maksab ilmselt sadu kordi rohkem kui lennuk ise. Digikaameraga varustatud mudel ei ole eriti aktuaalne sõjariist, sest mobiises sõjas vananeb info tundidega. Ka teevad laiatarbe mudelimootorid üsna suurt lärmi ja ei tõsta mudelit kuigi kõrgele -st vastane tulistab selle nt automaadist alla.
Eestis muide toodetakse sõjalise otstarbega lennukimudeleid, Rootsi ja Soome armeele lendavateks märklaudadeks. Valmistati need veel paar aastat tagasi Kavoris Pirita-Kosel.
Kusjuures ei pea olema pidevat kahepoolset sidet, luurelennuki (ka "mudellennuki") puhul on see pigem puuduseks. Lennuk programmeeritakse GPS järgi mingit marsruuti läbima ja pilti salvestama. Ja mootor võib olla ka neljataktiline, mis teeb vähem lärmi. Ja aparaat võib lennata ka öösel infrapuna-kaameraga. Ühesõnaga - paljudes olukordades võib ka sellisest pioneeride maja käsitööringi väljanägemisega aparaadist tolku olla.
S-300 omamise kohta on siiski vaid spekulatsioonid.
Panen kasti Saku Originaali mängu, et kui asjaks läheb, siis USAF/USN tasandab selle õhukaitse nädala ajaga või kui võetakse ette mingi kirurgiline löök tuumarajatiste vastu, saab Iraan sellest teada siis, kui pommid juba lõhkevad.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
Ei imesta kui antud hetkel just varjatult S300 Iraani smuugeldatakse, püüab ju Karu ennast igati kehtestada, mis saaks veelgi parem reklaam olla vene tehnikale kui lasta piisava maa pealt alla mõni USAF/N või teiste liitlaste teraslinnuke.
Minuteada sebisid ameeriklased endale katsetamiseks S-300 Poola abiga kohe peale NSVL lagunemist. Aega süsteemi tulekust on piisavalt möödas, et suurt uudisväärtust ei pruugi see omada, arvan, et vastumeetmed on ammu leiutatud ja ohtlikesse kohtadesse saadetakse nagunii stealth-masinad, näiteks F-22, mille üks allüksus näiteks hiljuti Guami baasi saabus.
Piltidel on selgelt näha, et nende ÕT süsteemide kasutamise käekiri on sama mis Iraagis - statsionaarsed, maskeerimata positsioonid, mis on kergesti õhust märgatavad. Nõukogude instruktorite käekiri on näha...
Kindlasti on S-300 ohtlikum kui nt S-125, kuid teatud vastumeetmetega on see ikkagi neutraliseeritav.
Praegu tundub, et F-22 arv läheneb vaikselt piirini, et nad on võimelised neutraliseerima nii Iraani õhujõud kui ka kesk- ja kaugmaa õhutõrje, tavalisi, nähtavaid lennukeid appi kutsumata. Olgem ausad, vähemalt konventsionaalse sõja õhusõja faasis pole Iraanil suurt midagi ameeriklastele vastu panna. Õhusõda ei saa olema erinev 1991 Lahesõjast.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
Однако во время совершения показательных полетов произошел конфуз - американский F-22 не выполнил фигуры, которые способен продемонстрировать не только Су-30МК, но и уже в определенной степени устаревший Су-27. А при фигуре "кобра" истребитель F-22 даже просел, и пилот вынужден был срочно включать форсаж, чтобы не разбиться о землю.
В то же время, как отметили российские специалисты, истребитель F-22 обладает достаточно высокими пилотажными характеристикам, а неудачный показ его возможностей на британском авиасалоне, связан, скорее всего, с небрежной подготовкой и недостаточной квалификацией пилота.
Huvitav, kas selle manöövri all, mida F-22 ei suutnud täita, mõeldi sügavat pikeed maapinnani?
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
Oeh, ei maksa neid lennushow jamasid rakendada reaalsesse ellu. Lennushowl lendab MiG-29 ka saba ees (kohtumisnurk üle 90 kraadi), aga praktikas on piloodi käsiraamatus kirjas, et kui kohtumisnurk ületab 20 millegagi kraadi, siis lennuk hakkab ise oma asendit korrigeerima ja kui saavutada 25, siis hakkab juhtimissüsteem ise nina langetama. Täpselt sama kohtumisnurga piirang on ka peal F-16-l.
Reaalsetel lahingulennukitel on peal reaalsed kohtumisnurga piirajad ja pilootidel on reaalsed piloteerimise käsiraamatud, kus on kirjas, kui palju kraade saab.
Lennushowdel lendavatelt masinatelt on eemaldatud kõik ülearune kama, masinatesse tangitakse napp tonn petrooli ja kõik piirajad on eemaldatud, puldis on katselendurid, keda kogu VF kohta võib kahe käe sõrmedel üle lugeda. Mootorid pannakse tööle suurematel koormustel, kuna nende eluiga on savi. Ja nende asjaolude tõttu on neid kotkaid enam kui kord ka taevast alla sadanud.
F-22 ja Su-30 võrrelda on üldse idiootsuse tipp, nendel masinatel on põlvkond vahet ja kui Su-'l on ka 2-3 näitajat paremad, ei maksa neid kontekstist välja rebida, sest lahingus satuvad praegusel ajal harva lennukid ninapidi kokku. Näiteks 1991 Lahesõjas saavutati suurem osa võite BVR lahingutes ja keskmaarakettidega ning 1999 Jugoslaavias ei toimunud ühtegi hävitajate vahelist dogfighti, kõik jugode MiG-id kõrvetati alla väljaspool visuaalnähtavust ja keskmaarakettidega.
Näiteks veojõu/kaalu teemadel pole erilist dialoogi mõtet arendada, kui F-22 arendab järelpõletita M 1,7 ja Su-d ei suuda helibarjäärigi ületada. Kellel on siis võimsamad mootorid ja parem energiavarustus dogfighti pidamiseks?
Külma sõja ajal olid ka vene allveelaevad võimsamad, kiiremad ja sukeldusid sügavamale. USA omad jäid selles osas suuresti alla, kuid nad olid vaiksemad ja teravamate kõrvadega. Suures võistluses ehitasid venelased vähemalt kümme erinevat laevatüüpi, kuid jänkidel oli neid vaid kaks. Tulemuseks oli see, et NSVL läks upakile ja need kiired allveelaevad roostetavad Koola rannikul või on juba vanarauaks tehtud. Ohiod ja Los Angelesed sõidavad siiamaani rõõmsalt ringi. Kui ameeriklane ehitas kaks uut elektronplokki, pidi venelane ehitama uue allveelaeva.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
ja kui võtta mõne mudeli lennuajaks 10 - 20 min ja hinnaks nii 10000$ ja kõrvutada seda Predatori omaga mis maksab 3 miljonit $ siis paistab Nõmme mudeliring isegi võimalusena kui pole nii põhjatut rahakotti kui ameerika onul.
