Et vanemahüvitise ajal tohib töötada ja et isapuhkus, mil töötada ei tohi, on lühem, siis on reaalsus see, et isad saavad vanemahüvitist ning jätkavad kõrgepalgalistel kohtadel töötamist, samas kui emad võtavad end täiesti töölt vabaks, et lapse eest hoolitseda.
See, et vanemapuhkuse ajal töötamist lubati, on tõesti jama. See muudab saamata jääva töötasu kompenseerimise mingiks veidraks boonuseks ja tegelikult on raske öelda, miks sel juhul üldse vanemapalk peaks töötasuga seotud olema.
Naiste struktuurset ebavõrdsust saab leevendada lühema vanemapuhkusega, mis oleks maksimaalselt poolteist aastat ning millest kolmandiku saaks võtta välja ainult üks vanem, kolmandiku teine vanem ning viimane kolmandik oleks jagatud vanemapuhkus, mille üle saab igaüks ise otsustada.
See, et naised ei suuda adekvaatselt otsustada, kas neile ning nende karjäärile on parem kogu vanemapuhkuse aja kodus olla või mitte, ning seetõttu peab riik neile piiranguid seadma, on tüüpiline partiarhaalsest ühiskonnast pärinev naisi alavääristav eelarvamus, milles lihtsalt on isa või abikaasa asendatud riigiga. Kummaline, et niisuguseid seisukohti jätkuvalt avaldatakse "feministliku perepoliitika" soustis.
Muuhulgas on äärmiselt oluline see, et puhkust saaks välja võtta koos ning radikaalse meetmena oleks lubatud töötamine nii emapuhkuse kui ka jagatud vanemapuhkuse ajal, kuid isapuhkuse ajal mitte.
Autori arvates on niisiis äärmiselt oluline kodanikke nende soost olenevalt ebavõrdselt kohelda.
ka egalitaarsetes peredes teevad mehed pärast laste sündi kodus viiendiku võrra vähem tööd kui enne.
See on muide huvitav väide. Kui imetamine naiste töö sisse lugeda, siis mitu tundi läheb juba ainuüksi sellele.
Sigivuse edendajate vaates on kindlasti tulemus kiiduväärt, sest lapsi on ju palju
