Missugune oli Rebane11 teenistus

[Fucs]

joo..

[Rebane11]

Edasi jagamised. Üks seltskond sattus Gorkisse viiva rongi peale. Seal uus jagamine, kus jagati juba 1-2 kaupa väeosasse. Kuni selle ajani polnud NA ühelegi ohvitserile ega ka prapporile mõttessegi tulnud, et mind ja AAd hetkekski lahutada, isegi narjaadi meid pandi koos. Me ei teadnud, mis on ühe või teise väeosa taga, aga T määrati kohta kuhu pidi minema üksi (AA läkski). Ja teised paarid olid metsamehed. Igatahes kargas meile järele tulnud tulnud ohvitserile ligi, et tema on spordipoiss ( mägimatkaja), aktivist ja muidu ka tore poiss ja tahab teenida selles väeosas. Kõik käis nii kiiresti, et ei jõudnud reageerida. Nii olin lahutatud sõbrast, keda 6 aasta jooksul olin õppinud tundma ja usaldama ja ees seisis tee tundmatusse - uude väeossa. Aga ma ei tea, võib olla mu äärmiselt kehv tuju tuli mulle tol hetkel isegi kasuks.

[Rebane11]

Uues väeosas viidi meid esmalt sööklasse. Utsebkas polnud meil rahvuste ega aastakäikude vahelisi küsimusi. Küsimus, kas väeosas on eestlasi, tõi toidujagamise luugile hulga morne kesk aasia nägusid, teadmise enda seisust ja et eestlasi ikka on.
Pidi nobedalt harjuma uue reaalsusega.

[Rebane11]

Kasarmu uksel oli mu nime nime kuuldes karjatus, et jälle üks Rebane. Ja nseersant Trijunis, saime temaga utsebkas tuttavaks, oli vahetusmees, kui vanad läksid ja uued tulid. Trijunsitel praegu kuulus Leedu kantri perebänd. Too oli siis otsene uus ülemus. Küsimusele vahetada sinelit või muid riidehilpe vastasin eitavalt. Polnud ka tuju kembelda. Ja ilmselt oli mu ilme selline, et hoiti kaugele. Ega otseselt vist kelleltki võetudki, ikka pooltevahelisel kokkuleppel. Nii jäi T oma mundri asjade üle kauplema, mina jalutasin kasarmust välja teist Rebast leidma. Leidsin, kõrvalmajas, raadiotöökojas. Kui lõpuks laekusin õhtusele loendusele, siis sisinat oli palju et keegi salaaga nii käitub, aga nii ta oli.

[Rebane11]

Taustaks ehk seda, et vahetult enne meie saabumist väeossa oli toimunud suurem lahing demblite ja vanakeste vahel. Aknad olid juba klaasitud, aga siin seal oli meenutusi hiljutistest lahingutest. Igatahes keegi ohvitseridest - kapten ja ülespoole pidi pidevalt viibima kasarmus.

[Rebane11]

Pakub veel kellelegi huvi?

[Fucs]

joo

[Rebane11]

joo

Sinu toetus on tähtis. Saad mu tolle päeva meeleolust suurepäreselt aru.

[Rebane11]

AA läks "totskasse" , algul kolpiti tal natuke silmaringi laiemaks, aga varsti sain talle öösiti helistada. Ja ühel õhtul - oh üllatus - KKPs külaline. Ei olnud külaline, oli AA suuskadega. Mingi Gorki väeosade vahelised võistlused ja tema esindavat oma diviisi või mida. Et hea sõber jõuab pikka maad indiaanisörgis läbida, seda teadsin. Aga et kiiremaid liigutusi, ja veel suuskadega ja et suusad risti ei lähe, see oli üllatus. Sai siis öö aega lobisetud. Meil mingist spordist polnud juttugi.

[Fucs]

[Rebane11]

Dedovsinast mul oma allüksuse ja kasarmuga midagi vägivaldset polnud, sisin ja susin kohati. Nad ei saanud aru, et keegi on neist 5 aastat vanem ja teenib 1,5 aastat. Samas, vahetuses olles ma ei nurisenud, et minu asi on põrandad üle käia ja prügikast välja viia- kui ikka õpipoiss, siis keegi peab ju seda tegema. Väljaspool oma kasarmut keegi neid nüansse ei teadnud. Kööginarjaad, kokk ütleb mulle, et tahaks suitsu teha. Kehitan õlgu - ise tahaks ka. Ja kohe on tume pilv mu ümber, edasi köhimine või lihtsalt köhatus valu ja piin mitmeks kuuks.

[Rebane11]

Meil väeosas muid karauule polnud, kui kord kuus käisime garnisoni valvamas. Raadiobüroo oma oli post Nr2. Peavärav. Mugavam asi, mis üldse saab olla. Avati seda ehk paar korda päevas ja asetus oli selline, et olid kõrge värava taga, mitte ühestki aknast polnud sind näha. Ma enda esimese 2 tunniga postil tegin ära peaaegu kõik, mida tunnimees postil teha ei tohi, aga need mõned asjad jäidki tegemata.
Igatahes seal ma istusin, pime, ilm oli sügiseselt sant, tuju veel sandim. Vaata et morbiilne, sai ka selle pilguga karabiini vaadatud. Ja siis hakkab kostma uljaid hõikeid: otkrõvai vorota, salaga jne. Bussijuht Vasja! Ma teadsin täpselt 2 asja - meie värav polnud jalakäijate jaoks ja et Vasja koht peaks olema kusagil meeskonnaruumis. Kes ta välja lasi, ei tea, aga komandantuuri valvelauas olid teise asutuse mehed, kes lasid ja lubasid. Nemad kindlasti mitte.
Igatahes hapu tujuga mina käratas: Stoi kto idjot. Kui tuli teemaks minu morda, mis kohe sisse lüüakse, siis tõmbasin kuuli rauda. Toon muutus, luku lõgin oli talle tuttav heli. Ajasime tibakese juttu teine teiselpool väravat, lasin ta lõpuks sisse. Lõpuni olin talle ees ja isanimega ja kogu hossvoodi 35. kasarmu muutis suhtumist - kui juba Vasja annab kätt...
Pilkases pimeduses selle padruni kättesaamine SkS rauast oli omaette pusimine.

[Rebane11]

Mul löödi ribid sisse, sõbral tambiti silmaring laiemaks. Naisevennaga kunagi rääkisin - NL jalaväe seersant. Vinge värk, Sai kole pahaseks, kui küsisin tema esimese aasta teenistuse kohta. Meie siin ju ei pahanda ja räägime nagu oli?

[Rebane11]

Jo?

[susi]

Oleme lugemas ja ootame järge.