https://epl.delfi.ee/artikkel/120225090 ... tabiilsuseLamasin eelmisel reedel maakodus voodis ja lugesin magamajäämise eel näitleja Liv Ulmanni romaani „Muutumine“. Enne lugemislambi ära kustutamist vaatasin üle uudisteportaalid ja märkasin ERRi avauudist lapse saamist puudutavast uuringust, mis tehti Tartu Ülikooliga kooskõlastamata.
Sain hirmuhigi, sest olin samuti osalenud uuringus ning olin mõelnud omaette, et miks sooviti teada nii veidraid asju. Näiteks, kas olen suhtes olnud samast soost kaaslasega, kas mind häirib seksuaalvähemustele suunatud mõjutustegevus, milline oli mu lapsepõlvekodu ja millal kohtusin oma mehega, kui suur on meie kodu ja palju me teenime. Üks küsimus, mille sõnastust täpselt ei mäleta, soovis teada, miks ei ole ma sünnitanud veelkord vanemas eas.
Rääkisin abikaasale nördimusest, kuidas olin heatahlikkusest ja kohusetundest kirjutanud enda ja tema eraelulisi asju uuringusse, millel puudus side teadusega. Küsimustiku algne tonaalsus oli teadusega justkui seotud, aga lõpp keeras veidraks. Mees soovitas jääda magama ja mitte kütta end vastu ööd üles. Seda enam, et meil on ju laps olemas.
Aga ma ei suutnud taltuda, sest ei mäletanud, millal minult küsimusi küsiti, küll sain vastamise hetkel aru, et need küsimused on teistlaadi, eriti intiimsed ja laialivalguvad. Hakkasin end süüdistama, et loll olin, et neile üldse vastasin. Samas – ma usaldan ju riiki ja minult küsis andmeid Tartu Ülikool.
Mitu järgmist päeva tegelesin enda rahustamisega: Kairit, mitte kedagi ei huvita tegelikult, et sul on selja taga 12 aastat naistearstide visiite. Mitte kedagi ei huvita, kui mitu korda sul rasedus peetus ja katkes. Kuidas narkoosis lamasid ja jumalat palusid, et järgmine kord ometi õnnestuks emaks saada.
Kedagi ei huvita sinu läbielamised, valu ja lein, mida lapse saamiseks üle ja läbi elasid. Riik ei taha teada, kui palju pingutasid, et emaks üldse said. Pere Sihtkapital tahab teada, miks ei sünnita sa küpses eas. Ta rõhub sellele, et tunneksid süüd, et meid eestlasi nii vähe on.
Ent paraku on kehal mälu ja ta hakkab valusaid hetki mälust kuvama. Nii tavaliselt juhtub, kui inimese vaim satub surve alla. Muidugi võinuks jätta lugemata kõik arvamusartiklid ja sotsiaalmeedia postitused, et vaimset stabiilsust hoida. Vähem nutta nende laste tõttu, kes mulle ei sündinud. Rõõmustada selle ainsa ja väga oodatu üle, kes sündis tervena.
Kuni tegin taas vea ja lugesin mõjuka arvamusliidri artiklit, kus ta arvas, et Eesti liigub jälgimisühiskonna poole. Märkides muu hulgas, et ka talle ei meeldi, kui kaupmehed teavad, kus ta liigub ja kui sageli šokolaadi sööb. Seda lauset lugedes ei lõpetanudki mu pisarad enam voolamist.
Avalikkus on nädal aega teinud mulle selgeks, et olen hüsteerik, sest ei mõista, et minuga tehti teadust. Mu laps küsis, miks olen nii kurb ja ei naerata. Püüdsin selgitada, et sain neid artikleid lugedes väga haiget, sest ei ole ühiskonna mõistes peaaegu mitte keegi ja mind ka ei kuula keegi.
Minu üleelamised on naljaks ja poliitkähmluseks keeratud, sest on ära unustatud, et iga lapse või selle puudumise taga on enamasti trauma või keeruline suhe. Püüdsin selgitada, et kui küsimustiku oleks koostanud naistearstid, ei oleks ma nii murtud, sest naistearstid teavad, kuidas raskete hingehaavadega naiste ja emadega hellalt ümber käia.
Arstid ei oleks ka minult andmeid välja petnud, sest nende eetika seda ei luba. Tänu arstidele ma ju üldse lõpuks emaks sain ja mul on nii tohutult häbi oma riigi tõttu, kes mind on sedasi alt vedanud. Ta on petnud mind kõige alatumal moel – mulle haiget teinud seal, kus ta peaks ja võiks mind tunnustada.
Kommentaarid on liigsed.
. Et kas ikka tohib uurida ja keda uurida või miks uurida, kes seda tohib ja kes ei tohi mitte.