Elu-olu Ukrainas (MITTE sõjategevus)

[hjl85]

https://twitter.com/UKikaski/status/1669612996518109185
Maailma ühe rikkaima investeerimispankuri Warren Buffeti poeg Howard käis päris rinde lähedases piirkonnas,nimelt Avdiivkas,et linnale anda üle humanitaarabi.Peaks ütlema,et poeg on enam vähem isa välimusega ja ka vanust juba.Seenor peaks sinna 90 kanti olema,nii,et poeg võib olla vabalt 70 lähedal.
Igatahes väga kõva sõna.

See ei ole tal esimene kord. Varasemad käigud olen siia ka postitanud. Igati tubli meesterahvas

[olavsu1]

Ukrainas, Kiievis ühe tuntud kuju juures käivad plekitööd ja ei olegi ilget protesteeriate karja.

N-liidu vapp saetakse kilbi küljest tükikaupa ära.

https://t.me/Pravda_Gerashchenko/76424

[goga66]

Ukrainas, Kiievis ühe tuntud kuju juures käivad plekitööd ja ei olegi ilget protesteeriate karja.

N-liidu vapp saetakse kilbi küljest tükikaupa ära.

viiteid ei saa kuna info liigub hetkel kinnistes klubides.

Ma ei tea mis kinniseid klubisid sa külastad, kuid säutslas juba 3 päeva erinevate nurkade alt pildid ja jutud üleval. 24 augustiks tahavad ümberehitustega lõpule saada.
https://twitter.com/NOELreports/status/ ... 97953?s=20

orkide vapp lõigatakse välja ja asemele tuleb UKR kolmhark

jutt siis Kiievis olevast kujust "Emamaa"

[aksel90]

Üks väike klipp sellest Radio Vabaduselt. Enamik küsitletud inimesi toetab, NSVLi vapi asemele pandav Ukraina kolmhammas töökojas juba valmis:

https://www.youtube.com/watch?v=RAIyB5hjWDg

[salusoft]

...jutt siis Kiievis olevast kujust "Emamaa"

Hetkel veel jah "Emamaa", aga mitte enam kauaks:

«Батьківщину-мати» перейменують на «Україна-мати»

Рішення ухвалила Вчена рада музею історії України у Другій світовій війні.

Там сподіваються, що нову назву затвердить Мінкульт напередодні 24 серпня.

"Emamaa" nimetatakse ümber "Ukraina-Ema"

Otsuse tegi Ukraina Teise maailmasõja ajaloo muuseumi akadeemiline nõukogu.

Nad loodavad, et kultuuriministeerium kiidab uue nime heaks 24. augusti eel.

[Tapper]

Ukrainas, Kiievis ühe tuntud kuju juures käivad plekitööd ja ei olegi ilget protesteeriate karja.

N-liidu vapp saetakse kilbi küljest tükikaupa ära.

viiteid ei saa kuna info liigub hetkel kinnistes klubides.

Ma ei tea mis kinniseid klubisid sa külastad, kuid säutslas juba 3 päeva erinevate nurkade alt pildid ja jutud üleval. 24 augustiks tahavad ümberehitustega lõpule saada.
https://twitter.com/NOELreports/status/ ... 97953?s=20

orkide vapp lõigatakse välja ja asemele tuleb UKR kolmhark

jutt siis Kiievis olevast kujust "Emamaa"

Ma arvan et sibulad panevad raketi siis ära ka sinna.
Sümbolina väärt ja suur sihtmärk

[Tommi]

Ei pane. Tegu ikkagi püha "suure isamaasõja" monumendiga, ka ilma NSVL vapita. Rakette kõigeks ka ei jätku.

[karrvik]

Viimane lollus oleks kallist raketti sellise jama peale raisata. Esiteks...........võimalus et paneb mööda, teiseks et lastakse mõttetult alla see raketiniru ja ok, saadi pihta ja sammas pilbasteks aga efekt on ju ÄRASPIDINE. Sümbolväärtuse saab selle samba TAASTAMINE, nii U enda kui ka ,,best friendide,, toel, kisa-kära ja reklaami taevani. Nii et ei pane see vatt seal miskit. Kuigi..........lollusega on ennegi hiilatud idanaabri poolt.

[Lemet]

Roman Donik Anneli Sihvarti tõlkes. Ja ma väga seda propagandaks ei liigitakski.

Vabatahtlik Roman Donik (omajagu sapine, omajagu pessimistlik, samas tohutult võimekas ja paljude poolt väga usaldatud):

"See ei ole väsimus. Kurnatus. Praegu pole see isegi mitte iseloomustus. See on kõigi nende seisund, kes on sõjas. Kurnatud inimesed, kurnatud väed, kurnatud tehnika, kurnatud brigaadid, kurnatud juhtkond. Isegi ühiskond on kurnatud. Mõni rohkem, mõni vähem, aga selleni on jõudnud juba kõik. See pole halb ega hea. See lihtsalt on. Kõige vastupidavam võidab sõja. See, kes suudab ressursi välja arvutada nii, et vaenlase kurnatus muutub kriitiliseks varem.
Näen, need lihtsad tõed on hakanud poliitikuteni jõudma. Kaks-kolm päeva, nädal, kuni suve lõpuni – see enam ei tööta. Sest kõik saavad aru. Me mitte ainult ei saa praegu oma tingimustel lõpetada, vaid me pole isegi finišijooneni jõudnud. Ja seni pole ikka veel miski lõplikult selge.
Ja me piirame endiselt vaenlast teatud piirkondades, makstes kõrgeimat hinda. Ja seni on meil kurnamissõda. Ellujäämise peale. Me ei võitle ikka veel territooriumide vabastamise eest. Vaid banaalse ellujäämise nimel. Riigi ning meie ja teie ellujäämise nimel.
Kuid me vajame vaatamata poliitikute ja oma retoorikat muutnud presidendi väljaütlemistele mitte lihtsalt vastupidiseks muutunud avaldusi ja sõnu, vaid reaalseid tegusid. Reaalseid. Eilseks. Need, kes on sõja protsessis kurnatud.
Elu on praegu väga lihtne. Jah, kuskil on planeerimishorisont kasvanud ühelt päevalt mitme päeva või nädala peale. Ja kõike mõõdetakse nende lõikudega. Tähtis on ainult see, mis on siin ja praegu. Sest muidu me välja ei vea. Kes mida ja kui palju varem tegi, on üldiselt täielik jama, millel pole mõtet. Sest see oli eile. Aga võidelda tuleb täna ja homme.
Ja ainus võimalus, mille puhul me võidame, on tõesti teha kõike iga päev nii, nagu see oleks viimane päev. Sest see võibki olla viimane. Sest paljude jaoks see ongi viimane. Ja kõik, mis segab tähelepanu, see sööb ära ressursi, mida on vaja siin ja praegu. Ja mida on vaja homme. Kui see homne saab olema. Niisuguse mastaabiga sõja ajal see teistviisi ei tööta.
Ja veel on mul halbu uudiseid ka võimudele. Kui kõiki neid bronni alla kuulujaid, koolidesse sisseastujaid, ametnikke, hooldajaid, legaliseeritud kõrvalehoidjaid kiiremas korras uuesti üle ei vaadata, siis pole enam kedagi, kes sõdiks. Lihtsalt mitte kedagi. Aga riik on selline mehhanism, mis võitleb viimseni oma elu eest. Ja ta leiab alati kellegi, keda võitlusse saata. Ja kui enam-vähem välja õppinud jalavägi lõpeb, lähevad kaevikusse väljaõppeta võitlejad (nagu sissetungi esimestel kuudel) nende hulgast, kes praegu usuvad, et nad on kõik „lahendanud“ ja need ei saa olema nemad. Kui ka nemad lõpevad, lähevad kaevikusse loomeintelligents, haridustöötajad ja väikeametnikud. Ja rühmi hakkavad juhtima polkovnikud, kes praegu läbivad lahingväljaõpet. Aga pärast lähevad kaevikusse ka need ohvitserid, kes praegu usuvad, et nad kunagi kaevikusse ei satu. Nii see töötab. Teistmoodi see olema ei saa. Ja veel hakatakse vähendama kutseealiste vanust. Ja hakatakse kutsuma aina nooremaid ja nooremaid. Riik võitleb oma olemasolu eest. Ja riigil on tegelikult kama minust, teist, kõigist. Sest riik sõja ajal ei ole õiglus ja sotsiaalkaitse.
Jah, muidugi on palju poliitikuid, ametnikke, „õiguskaitsjaid“ ja funktsionääre, kes kasutavad Ukrainat söödabaasina ja on nüüd madalstardis, et äratust mitte maha magada ja jõuda uttu tõmmata.
Kuid ka see pole riigi mastaabis sõja jaoks oluline. Sest suurem osa elanikkonnast on siin. Isoleerituna, olles Ukraina relvajõudude edu või ebaõnnestumise pantvang. Kõik on väga lihtne. Poliitikud ehitavad Taga-Karpaatias miljardite eest teid, sest on kindlad, et sinna vaenlane ei jõua. Aga kuhu ta jõuab, kui pole kellegi ega millegagi võidelda? Kas peatume Dnipros? Ohvitseride roodud koos kindralitest komandöridega hakkavad Frankivski lähedal kaevikuid kaevama?
Meil on tõeliselt suur osa rahvast juba otsustanud, et suuremat häda ei tule, kui juba oli ja on. Noh, šahedid, raketid, kõik on juba harjunud. KAB-idega harjub ka aja jooksul. Ja ei midagi.
Aga ei. Me hoiame praegu kaitset ja mõnel pool ründame võimaluste piiril ja üle piiri.
Sel ajal, kui venemaalased valmistuvad talviseks mobilisatsiooniks, hakkame meie omavahel jagelema ja rääkima, kuidas kõik on valesti tehtud. Aga kuidas on õigesti? Kas on kedagi, kes võiks välja tulla ja teha õigesti? Lihtsalt otsekohe, nii et kõik vaimustuses oleksid? Mina selliseid ei tea. Enamgi veel. See on lihtsalt võimatu.
Ma tõesti ei tea, millised sõnad suudavad inimesi mõtlema veenda. Aga mõelge lihtsalt sellele, mis saab siis, kui vaenlane näiteks meie kaitsest läbi murrab ja uuesti linnad okupeerib. Miks tark rahvas otsustas, et seda ei saa juhtuda? Sest me hoiame neid tagasi, ründame vastu? Sest me tungime peale? Aga võitluse käigus kaotusi kandnud allüksuste taastamisele ei mõtle, ega? Kes taastab brigaadide võitlusvõime, kui kedagi pole?
Drastiliste muudatuste tegemiseni kulub veel veidike aega. Eile oli vaja, aga aega siiski veel on. Aga see oleneb poliitikutest. Ametnikest, kes millegipärast otsustasid, et kaitseväe toetamine pole enam oluline, sest hirm läks mööda. Hirm võib olla ongi üle läinud. Kuid oht kaotada riik või veel suurem osa sellest ei ole möödas. Ja milline see osa täpselt on, seda ei tea veel keegi. Võib-olla just see, kus sa seda lugedes praegu viibid.
Tuleb aru saada, et usk relvajõududesse ei võitle. Ei hävita vaenlast. Ei evakueeri haavatuid. Ei õpeta mobiliseerituid. Ei päästa tsiviilelanikke surmast. Ta toetab. Toetab, kuid ei kanna peamist funktsionaalset koormust.
Usk relvajõududesse töötab ainult siis, kui kõik usuvad ühtsena ja teevad kõik endast oleneva. Relvajõudude jaoks ja relvajõududes. Nagu see oli esimestel kuudel. Üksikisikute usk relvajõududesse, kui nad kulutavad 30 sekundit „Ma usun relvajõududesse“ kirjutamisele ja 12 tundi jagelemisele teiste samasugustega, kes samuti „usuvad relvajõududesse“, ei ole seotud ei usu ega relvajõududega. See on nagu, et ma juba andsin oma panuse. Täna ma olen relvajõududesse juba uskunud.
Suurim probleem on see, et praegu pole lisaressurssi. Ei neil, kes rahaga aitavad, ega vabatahtlikel ja veel vähem nendel, kes kaevikust väljagi ei pääse. Mitte kellelgi.
Palun, ära kuluta oma veel alles jäänud ressursse millelegi, mis ei aita vaenlast hävitada.
Vabandust, aga asi ei ole läbipõlemises ega ka väsimuses. Asi on selles, et kahe nädala jooksul käisin ma mitu korda sotsiaalvõrgustikes uudiseid lugemas, aga mul sai igalt poolt tulevast jamast kõrini ja ma lahkusin. Sest see on tõeline jamps. Või väga osav plaan lõhestamiseks. Sest veel hiljuti me võisime ignoreerida ja „mitte lasta end segada“ teisejärgulistest asjadest, aga praegu, ilmselt väsimuse tõttu, enam mitte.
Püsime rivis. Muidu on meiega kõik läbi."

[lamba-ants]

Eelnev jutt ei kuulu tõesti päris propaganda rubriiki. Võiks teha eraldi teema "Meelsus Ukrainas" sarnaselt "Meelsus Venemaal" teemale. Kahjuks, tundub, et Ukraina meeleoludest teame siin hoopis vähem kui vastaste omadest. Mis on, iseenesest, oluline vajakajäämine.

[Kriku]

Palun lahkesti.

[Kriku]

Rääkisin hiljuti ühe TÜ inimesega, kes mõni aasta tagasi ukrainlastega ühe teadusprojekti raames koostööd tegi. Tema väitel ei oska seal keegi inglise keelt, ei noored, ei vanad, ja see olevat täiesti õudne. Kellelgi olevat olnud üldse poola keel esimene võõrkeel koolis. See on muidugi vaid ühe inimese kogemus, aga siiski.

[Gideonic]

Rääkisin hiljuti ühe TÜ inimesega, kes mõni aasta tagasi ukrainlastega ühe teadusprojekti raames koostööd tegi. Tema väitel ei oska seal keegi inglise keelt, ei noored, ei vanad, ja see olevat täiesti õudne. Kellelgi olevat olnud üldse poola keel esimene võõrkeel koolis. See on muidugi vaid ühe inimese kogemus, aga siiski.

Anekdoodilise kogemusena olid mul kodus Ukraina pagulased veidi üle poole aasta (kuni möödunud aasta sügiseni, mil nad hullud otsustasid tagasi minna Dnipropetrovski oblastisse). Ema ja 12 aastane tütar.

Väga ei põdenud, kuna kõige elemetaarsemal tasemel olme-venekeelega saan vigadega hakkama ja naine jagab isegi tiba paremini. Eeldasin et "backup" plaan oleks tütrega inglise keeles suhelda. Suur oli minu šokk kui selgus et tütar rääkis inglise keelt enamvähem minu kolmeaastase tasemel

Vähegi keerulisemate juttudega tuli seega kas mõni venekeele valdajast tõlk hankida või google-translate'iga ukraina keelde tõlkida (selle aja jooksul õnnestus muuhulgas Duolingo abiga saada ukraina keele tase tiba paremakski kui vene keele oma)

Üldse nende circa kümne inimesega väikesest kogukonnast rääkis ainult üks inimene inglise keelt suheldataval tasemel. Olles online arvutimängude kogukondades ka 10 aastat tagasi mõnede ukrana tüüpidega suhelnud oligi endal vähe väärastunud arusaam, et noorte ingliskeele oskus on meie omadega laias laastus võrreldav.

[MeelisV]

see, et nad üldises plaanis inglise keelt ei oska ei olnud üllatus vähemalt mulle küll mitte,
üllatus on aga see, et nad ise seda teades ei hakatud seda ka nüüd varem õppima/õpetama
n.t pool aastat tagasi ehk aasta tagasi neile kellele seda võiks olla vaja
teadmine ju, et seda on vaja "lääne tehnikaga" opereerides ja seda hallates ei saanud olla ju üllatus
ja loota, et neile tehakse kogu tehnika kasutamine ümber vene keelseks

[ahto42]

Keeleprobleemist rääkisin ka natuke varem. 7-8 klassi õpilased ei oska sõnagi.
Suur riik, omad põhimõtted. Sama oli 4a tagasi Narva piiril vene ametnikega.