https://arvamus.postimees.ee/7842404/st ... denemisest
Ukraina vasturünnak ei tähenda ainult ründeoperatsioone. Üle 1000 kilomeetri pikkuse rinde ulatuses näeme tegelikult mitut lahinguliiki. Lõunas ja idas rünnatakse, kuskil on üksuste ümberpaigutamise manöövrid, kuskil on linnalahingud (ja kus kulub rohkem üksusi), kuskil sissisõda väikestes gruppides vastase kontrollitavatel aladel, kuskil kurnamine ja üksuste sidumine seal, kus ise ei saa edeneda, kuskil mitme lahinguliigi segu nagu Bahmuti ümbruses. Juba seetõttu pole võimalik määrustiku ja joonlauaga üheseid hinnanguid anda.
Lahingumäärustiku järgi võiks pataljoni lahingugrupid edeneda kümme kilomeetrit ööpäevas. Seda kindlasti mitte pool aastat järjest, vaid lühikest aega ja lahingupausidega, üksusi roteerides. Oluline on teada, et sellised määrustikujärgsed kalkulatsioonid (mis on igas riigis isesugused) arvestavad vastase ja oma üksuste ideaalsete koosseisude ja võimekustega. Näiteks kasutavad Venemaa Föderatsiooni üksused Lõuna-Ukrainas ulatuslikke fortifikatsioone, miinivälju ja kaevikuliine, mis ei kajastu kuidagi nende enda määrustikes. Selline laialdane kindlustamine tulenes nende operatiivsest/strateegilisest otsusest eelmise aasta hilissügisel, kui nägid, et nende endi kavatsetud rünnaku edenemiseks ei ole reaalselt lahingujõudu.
Üle saja kilomeetri sügavusi ja mitusada kilomeetrit laiu miinivälju ei arvesta ükski lahingumäärustik. Selliste vastase üksustega kaetud fortifikatsioonide ja tõkkesõlmede läbimiseks kuluvat aega ei ole võimalik hinnata ega edenemise kiirust prognoosida. Sellise ala läbimine ei ole klassikaline ründeoperatsioon.
Rääkides ühendatud väeliikide taktikast, siis Ukrainal ei ole maaväe operatsioone toetavat õhutoetust või tuletoetust merelt, nende RSTA-võimekused on piiratud. (RSTA tähendab luureinfo hankimist, vaenlase jälgimist ja sihtmärkide väljaselgitamist.) Vajalikud relvaliikide võimekused on kujunenud alles viimaste kuude jooksul enda ja läänest seni laekunud toetuse ning ülikiire väljaõppe järgi. Lääne toetustest, lubadustest ja tegelikkusest saame lugeda ka ajakirjandusest.
Ukraina üksuste ettevalmistamisega kokku puutunud saavad aru, et Ukrainalt oodatakse uute brigaadide lahinguvalmiduse saavutamist mõne kuu jooksul, samas kui me ise valmistame neid ette pikki aastaid. NATO liikmed idatiival, Baltimaades, ei ole kolmekümne aasta jooksul soomusmanöövervõimet loomagi hakanud. Ukraina puhul eeldame edenemist kümme kilomeetrit ööpäevas Leopardi, Leclerci ja Abramsi tankidega, millest suurt osa ei ole Ukrainasse veel saadetudki. Rääkimata üksuste kokkuharjutamisest ning kogu logistika ja hooldusketi käivitamisest. Ukraina tuletoetusüksustele rünnaku raskuspunktis on saadetud kolmandik suurtükimürskudest, mida lubati. Seega ei saa nad toetada isegi oma jalaväge, vastase tuletoest maha surudes.
Sellises olukorras on ukrainlastel vaja demineerida tohutuid miinivälju ja veel ka edeneda.
Lääne tehnika kasutuselevõtmisel on pigem näha, et Ukraina armeega mõni kuu tagasi liitunud noored õpivad väga kiiresti ja kasutavad lääne tehnikat väga osavalt ning loominguliselt. Pigem on neil oluline eelis vastase ja lahinguvälja tundmises lääne «spetsialistidega» võrreldes. Selline Ukraina üksuste ulatusliku nõustamise soovitus konsultatsiooniettevõtetelt meenutab pigem Iraagi ja Afganistani armeede loomise operatsioone, kus püüti luua kümme diviisi aastaga. Ei õnnestunud.
Ukraina üksuste tõhusust ei saa hinnata lääne lahingumäärustike mustris. Põhjalik väljaõpe on edukaks sõdimiseks hädavajalik, aga sõda ei allu määrustikule. Sõjas tuleb väga kiiresti adapteeruda ja maksimaeerida lahinguline efektiivsus olemasolevate võimekustega.
Sõja võitmine eeldab kindlasti kannatust ja järjepidevust partneritelt – mis on suuresti inforuumi kujundamise küsimus –, lääne otsustavust Vene võimekuste vähendamisel, otsustavat toetust Vene armee väljalöömisel Ukrainast.
Peale selle, et lääs saadab Ukrainale enamasti kaks põlvkonda vanemat tehnikat, on ka olemasoleva relvastuse kasutamisele esitatud poliitilised piirangud. Lääne toetatud pikamaarelvade kasutamisel on piirang neid mitte kasutada Venemaa territooriumil. See ei allu aga sõjalisele loogikale. Sõda ei käi fikseeritud territooriumil. Vastase võimekused – juhtimine, logistika, Ukraina strateegilisi objekte hävitavad Vene lennukid jne – tuleb neutraliseerida, kus tahes need paiknevad.
Nagu väljendas Ukraina kaitseväe juhataja kindral Zalužnõi, sõdivad nad praegu selja taha seotud kätega. Sellises perspektiivis võimaldab neil normaalselt sõdida ainult oma relvade arendamine. Sellega kaasneb ka poliitiline ja sõjaline otsustusvabadus.
Praeguses väärtuspõhises sõjas metslastega otsustavad ressursside jätkusuutlikkus ja relvade distants vastase mõjutamiseks kogu lahinguruumi sügavuses. Kui soovime sõjale kiiremat lõppu, peame olema selle eelduste loomisel objektiivsed. Mitte looma illusioone edust ilma eeldusteta.