Patarei kindlus ja hilisem Keskvangla.

[Crispy]

Tõuseb küsimus miks poodud vangidele puid istutada?

[Siki]

Tõuseb küsimus miks poodud vangidele puid istutada?

Nad ei olnud lihtsalt tavalised vangid, vaid fašismiohvrid. No ma ei tea.. näiteks olen Saaremaal näinud, kuidas avariis hukkunud noormehe mälestuseks istutati tee äärde puu.

[Castellum]

Kõigepealt, see Tallinna Elektrijaama tuhaväljadele matmine võib tõesti olla ainult Surva mälestustes. See paraku näitab, et peaks hakkama mingit viidete andmekogu pidama, sest valdkond peamiselt legendidel ja mälestustel põhinebki. Ma ise pidasin William Tominga kirjeldusi vanglast üsna usaldusväärseteks, ehkki muidu on Tominga jutuga kuidas on. Aga nüüd jäi üks asi kripeldama ja pean Tominga vaatama üle.

"Fašismiohvrite kuuskedest". Arvan, et tegu on legendiga:
1) ühe hukatud mehe - Arvo Otsalu (mh oli Linnar Priimäe vanaisa), kes istus kommunistlikus tegevus süüdistatuna. Võtsin lihtsalt digiteeritud artiklite otsingusse. Võiks ju olla sobiv persoon küll...Tulemus - "fašismiohvrina" - 0 mainimist. Ilmselt siis ei pälvinud juhtum ega isikud punavõimu legendiloome seisukohalt tähelepanu...
2) tollal oli Alumisel õuel kaks jalutusringi, mis asusid õue servades. Keskel oli vabam plats, kus minu arusaamist mööda poomine toimuski. Seega mitte seal, kus hiljem olid kuused.
3) kõige paremini iseloomustab ala üks 1992. aastal tehtud pilt:
https://www.ra.ee/fotis/index.php/et/ph ... ?id=508071
Traataed, pingid, õunapuu, värvitud peenrapiirded, tõesti mingid näkased kuusekesed, siis veel betoonist lillevaasikomplekt, mis meenutab 1950-te alguse maanteeäärsete betoonist hirvi ja pioneere...see on ju puhtalt teenistujate kurilka, mida on sovettidele omaselt püütud "ilusaks" teha...

[Siki]

Jah, pildil tundub olevat suitsunurk või siis äkki väikelastega naisvangide jalutushoov- seal olevat olnud istepingid ja veidi "inimlikum olemine" kui tavalistes jalutushoovides, mida võib seal kõrval näha. Ju siis giid ajas pada, seal oli tõesti mingi betoonist lillevaas ka ja tema väitis selle olevat poodud fašismiohvrite mälestusnurga. Igal juhul, tänan kogu info ja huvitava foto eest

[Castellum]

Ju siis giid ajas pada

Kes oli tollal giid?

Vaatasin nüüd ka William Tominga "Vaikiva ajastu Eestis" üle. Minul on see trükk:
https://www.ester.ee/record=b1051042*est
täistekst siit:
https://www.digar.ee/arhiiv/nlib-digar:608823
Seal lk 585-618 räägib ta phl Keskvanglast, kus ta oli 1934-36 (täpseid kuupäevi ei õnnestunud kiiruga lugeda välja). Pidasin seda seni üsna adekvaatseks kirjelduseks, aga nüüd lugedes näen palju eksimusi.

Eriti lk 610-613, kus kirjeldab oma istumist sidehoones surmamõistetute kambri kõrval ja ühe hukkamisele viimise pealtkuulamist. Raamatu järgi toimuks sündmus mais 1936, samas ainuke sel ajal hukatu, keda tean, võiks olla ematapja Otto Tasa, kes hukati 27. juunil 1936. Väga palju eksitavat teavet...

Nagu ka tema vanglalugudes üldse - nt ehitati fordi kivihooned põhiosas 1830-37, mitte nagu WT väidab 1765-70; 1935 kehtimahakkanud hukkamiskorda kirjeldab ta ekslikult; esimene hukkamine vanglas polnud mitte kevadel 1935, vaid 20. augustil 1935 jne jne. Nii et nagu Tominga jutte üldse, peab ka Keskvangla lugusid tugeva filtriga võtma.

[Siki]

Kes oli tollal giid?

Giidi nimi enam ei meenu Ajaloolane ta igatahes ei olnud ja peamiselt rääkis linnalegende ning proovis kuulajaid šokeerida ("Saksa ajal oli hoovis võllas ja iga päev võis näha seal kedagi rippumas"- tegelikult toimus vaid üks selline avalik hukkamine).

Lehitsesin nüüd seda raamatut:

https://www.apollo.ee/voimas-ja-sunge-p ... -1990.html

Inimeste mälu võib vahel korralikult alt vedada. Näiteks mäletasid Saksa-aegsed vahialused Dagmar Siitam ja Erika Suits, et 1944. aasta avalikul poomisel hukati kolm vangi. Tegelikult oli neid 17.07.1944 poodud mehi ametlikel andmetel neli: Johannes Allessar, sünd. 27. okt. 1902, Vassili Lepij, sünd. 13. juuli 1906, Eduard Meister, sünd. 25. aprillil 1902 ja Arvo Otssalu, sünd. 15. juulil 1894.

Erika Suits:

"Minu apteegiruumi väike aken oli vangla sisehoovi. Aknast oli mul "hea" vaade: varahommikul surnute vedamine , teistest riikidest toodud juutide hukkamisele saatmine. Vilgas tegevus kestis iga päev, küll veeti vange Saksamaale koonduslaagritesse ja kohalikesse metsadesse hukkamisele.

Järjekordselt ühel hommikul välja vaadates nägin, et hoovis tegeleti võllapuude ülesseadmisega. Selgus, et kolm vangi olid korjanud tüüfusehaigetelt täisid tikutoosi ja levitanud neid tervetele. Korralduse kohaselt ei saadetud ühtegi vangi tööle, kõik vangid rivistati hukkamist jälgima. Tegevust juhatas SS-ohvitser. Poomise läbi mõisteti surma üks eestlane ja kaks venelast."

Dagmar Siitam:

"Ma ei tea, mitmenda juulikuuupäeva hommikul üllatas meid see, et vastasmaja (meeste kambrid) katusel liikusid mingisugused mehed. Neid oli 5-6, mõned läksid ära, teised tulid asemele. Ja kui alla vaatasime, oli veel suurem üllatus- lammutati jalutuskohtade müüre ja kivid veeti kohe ära. Ja siis toodi kolm posti, üleval ühepoolne põikpuu. Need püstitati reas vabanenud kohale, põikpuud haigla suunas. Olime hirmsasti kohkunud, kuid mina ei suutnud uskuda mingi võika sündmuse ettevalmistamist.

Tavaliselt, kui keegi pikemalt akna ees peatus, andis valvur varsti koputamisega märku, et see on keelatud. Aga seekord ei nõudnud keegi, et me ära tuleksime, kuigi vaatasime kõik aknast välja. Nägime meeste liikumist fotokaameratega katusel, need olid ajakirjanikud. Nägime, kuidas haigla ette hakati tooma kambrite viisi meesvange, nagu millegi pealtvaatamiseks. Ikkagi olin kindel, et see lavastus on psüühilise šoki tekitamiseks pealtvaatajates, et see on nende hirmutamiseks. Aga siis toodi veel kolm meest, kes pidid seisma jääma igaüks ühe posti juures, ja me kohkumine suurenes veelgi, kui tundsime ära ühe velskri, kes korduvalt oli käinud meie velskripunktis.."

Jalutushoovide kohta meenutas Kitty Eller, et u. aasta 1950 paiku oli rasedatel vangidel eraldi ala:

"Vangidele oli jalutamiseks plankudest tehtud aed. Ülevalt käis sild, selle peal jalutas valvur. Rasedatele aga oli päris suur plats, keskel muru ja pingid ääres."