Jah, ega need tööd igakord ka nii hullud polnud.
Mina näiteks käisin pikka aega (ca 6 kuud või rohkem) Kaliningradis ühes sõjatehases tööl.
See asus kesklinnas, meie väeosa asus Litovski vaksalist ca 10 minuti trammisõidu kaugusel.
Nii et kesklinna oli ca 20 minutit sõitu.
Pidevalt oli uvalnitelnaja taskus, neid oli terve ports staabiülema allkirjaga - ise kirjutasid kuupäeva ja kellaajad peale.
Sõjatehase kõrval asus mingi leivatehas, kus tehti ka barankasid - nii suuri kui ka väikeseid.
Lasid aga üle aia ja küsisid mõne töölise käest, et kas võib võtta - kõht ju tühi.
Keegi ära ei ajanud.
Barankad olid soojad, alles ahjust tulnud ja pehmed.
Neid sai sealt ikka hulgi toodud.
Ja tee peal käisime ka mingist muust tehasest läbi, kus valmistati torte.
Sineli taskud olid siis pähkleid täis ja tort anti ka.
Mõnikord kui tehasest väga siiber oli, sai ka kinos käidud.
Aga pühapäeval ei viitsinud küll linnaloaga ametlikus korras linna peale kolama minna - no oli igal pool käidud.
Ainult jah, patrullile ei tohtinud vahele jääda - mereväelased vedasid su kohe kubusse (sest nemad olid mereväelased ja 3 aasta mehed ).
Hariliku maaväe osade patrullid midagi ei teinud - vaatasid paberit ja tegid teinekord märkuse riietuse kohta ja korras.
KIVISÖE LAADIMINE ÖÖSITI JM HUVITAVAD TÖÖD
Gaisini utsebkas sai käidud korjamas päeva kaupa sibulaid, kartuleid ja õunu. Need viidi kõik väeosa lattu. Miskipärast aga meie küll õunu kunagi ei saanud. Vist sellepärast, et sai seal suvel oldud. Siis veel kohalikus lihakombinaadis seanahku parkimistsehhis ladumas (sai päev otsa seanahka veetud).
Väeosas teenides ja Taškendis komandeeringus olles oli esialgu huvitav ja ka põnev sõjamoona laadimine lennukile. Hiljem muutus see lihtsalt rutiiniks, nagu iga töö, kui seda pidevalt teed ja muutused toimuvad ainult laaditavate nimetustes ja ühikutes.
Aga üks huvitav töö, mida ise pole küll teinud vaid pealt näinud, oli selline. Peale järjekordset talvist vihmasadu otsustati lennuväli puhastada kiirmeetodil. Idee töö teostamiseks tuli lennuvälja korrapidajalt, sest aeg nappis ja tööga oli kiire. Selleks pandi üks IL-76 käima parajatel tuuridel, et tjagats ikka tõugata jõuab ja lükati-tõmmati üle lennuvälja mõned korrad. Nii saadi maandumisrada päris ruttu puhtaks.
Väeosas teenides ja Taškendis komandeeringus olles oli esialgu huvitav ja ka põnev sõjamoona laadimine lennukile. Hiljem muutus see lihtsalt rutiiniks, nagu iga töö, kui seda pidevalt teed ja muutused toimuvad ainult laaditavate nimetustes ja ühikutes.
Aga üks huvitav töö, mida ise pole küll teinud vaid pealt näinud, oli selline. Peale järjekordset talvist vihmasadu otsustati lennuväli puhastada kiirmeetodil. Idee töö teostamiseks tuli lennuvälja korrapidajalt, sest aeg nappis ja tööga oli kiire. Selleks pandi üks IL-76 käima parajatel tuuridel, et tjagats ikka tõugata jõuab ja lükati-tõmmati üle lennuvälja mõned korrad. Nii saadi maandumisrada päris ruttu puhtaks.
Mida paksem ajatolm, seda ilusamad tunduvad selle all olevad asjad.
-
linnavurle
- Liige
- Postitusi: 210
- Liitunud: 27 Okt, 2006 12:24
- Kontakt:
"Põllumajanduslikke" laadimisjutte lugedes meenus mulle, kuidas meid saadeti kardulaid võtma ja mis sellest lõpuks välja tuli.
Teenisin Siberis ja 85. aasta talv oli seal varase tulekuga. Igatahes oli kartulipõld lume all. Muidu käis võtmine nagu meiegi kolhoosides - rootoriga T-25 ajas vao lahti ja iga tegelane korjas talle välja mõõdetud lõigu kartulitest puhtaks. Paar maapoissi juhtisid tähelepanu asjaolule, et kartulil on koor veel lahti ja neist küll elulooma ei saa, st talv läbi nad küll ei säili.
Ohvitserid muidugi seda lahtise koore juttu millekski ei pidanud ja kõik üles nopitud kartulid laeti Uralidele ning veeti väeosa toidulattu keldritesse.
Läkski nii, nagu maapoisid olid arvanud: juba enne aastavahetust olid kartulid kuju vahetanud ning salvedes oli mugulate asemel ühtlane haisev plöga. Sama seltskond, kes käis kartuleid võtmas, saadeti ka seda sitta rookima. Vot siis ajas ikka turaka täis küll - kõigepalt, kurat, nopi neid lume seest; paar kuud hiljem ohverda järgmine vaba pühapäev ja roogi sõnnikuks muutunud mugulaid salvest välja. Väga kilplase tunne oli peal küll, aga eks vene kroonus oli see igapäevane asi lolle töid teha.
Siberis pidigi niimoodi olema - kas läheb kartulitega õnneks või ei lähe õnneks; kas vegetatsiooniperiood juhtub kartuli valmimise jaoks piisav olema, või ei juhtu. Ilmselt tulenesidki NSV Liidu "töövõidud" sellistest asjadest - plaani täideti ja alati oli "rohkem kui mullu", kuid reaalselt polnud ikka midagi süüa, sest palju toitu lasti hukka minna. Kasvõi antud juhtumi puhul: enne seda legendaarset kartulinoppimist sõime kuude viisi makarone ja kapsaid. No oleks ju võinud meid varem põldu saata, aga ilmselt ei tohtinud, sest nii jäänuks kolhoosil kilode osas plaan täitmata, sest kartul ju veel kasvas.
Teenisin Siberis ja 85. aasta talv oli seal varase tulekuga. Igatahes oli kartulipõld lume all. Muidu käis võtmine nagu meiegi kolhoosides - rootoriga T-25 ajas vao lahti ja iga tegelane korjas talle välja mõõdetud lõigu kartulitest puhtaks. Paar maapoissi juhtisid tähelepanu asjaolule, et kartulil on koor veel lahti ja neist küll elulooma ei saa, st talv läbi nad küll ei säili.
Ohvitserid muidugi seda lahtise koore juttu millekski ei pidanud ja kõik üles nopitud kartulid laeti Uralidele ning veeti väeosa toidulattu keldritesse.
Läkski nii, nagu maapoisid olid arvanud: juba enne aastavahetust olid kartulid kuju vahetanud ning salvedes oli mugulate asemel ühtlane haisev plöga. Sama seltskond, kes käis kartuleid võtmas, saadeti ka seda sitta rookima. Vot siis ajas ikka turaka täis küll - kõigepalt, kurat, nopi neid lume seest; paar kuud hiljem ohverda järgmine vaba pühapäev ja roogi sõnnikuks muutunud mugulaid salvest välja. Väga kilplase tunne oli peal küll, aga eks vene kroonus oli see igapäevane asi lolle töid teha.
Siberis pidigi niimoodi olema - kas läheb kartulitega õnneks või ei lähe õnneks; kas vegetatsiooniperiood juhtub kartuli valmimise jaoks piisav olema, või ei juhtu. Ilmselt tulenesidki NSV Liidu "töövõidud" sellistest asjadest - plaani täideti ja alati oli "rohkem kui mullu", kuid reaalselt polnud ikka midagi süüa, sest palju toitu lasti hukka minna. Kasvõi antud juhtumi puhul: enne seda legendaarset kartulinoppimist sõime kuude viisi makarone ja kapsaid. No oleks ju võinud meid varem põldu saata, aga ilmselt ei tohtinud, sest nii jäänuks kolhoosil kilode osas plaan täitmata, sest kartul ju veel kasvas.
Kartulitest rääkides....
Meil läksid terve väeosa 1 aasta kartuli varud hoidlas mädanema sest olid märjalt sisse viidud. No seda seal ikka oli. Meid kupatati kartuleid välja tassima. Pidime veel mädanikust puutumata kartulid tassima ühe kasutuseta kasarmu põrandatele ja laiali laotama
Anti meile siis kartuli tassimiseks kartulivõrgud. Paraku oli mädanenud kartulit rohkem kui normaalset ja siis aeti Zil kallaja ette ja me tassisime seda plöga nendesamade võrkudega kallaja peale. Kogu plöga muidugi vajus läbi võrgusilmade Tööd jagus kolmeks ööpäevaks ja me panime ikka ööpäev läbi seda jama teha. Kuna mädanenud kartulid ajasid miskit hirmsat gaasi/haisu siis töö ajal vennad muudkui kukkusid kokku, endal ninast veri väljas. Siis viidi vend värske õhu kätte nii tunnikeseks ja jälle tööle tagasi. Kuna me haisesime nagu sibid ei lubatud meid kasarmusse magama vaid magasime selles samas kasutuseta kasarmus põrandal. Sigalahe. Plöga viidi muideks kusagile piiritusetehasesse 
.
Väeosa õuele laoti punastest tellistest suur ovaalne autahvel (vms. ei mäleta selle otstarvet enam päris täpselt) oma 8 meetrit pikk ja kusagil 3 meetrit kõrge. Noja meile anti klaasikillud pihku, et kraapige tellised mördist ja muust sodist puhtaks ja punaseks. No me siis kahekesi kraapisime.
Viimased sügisesed vennad said dembli tööks laduda üks garaaziboksi sein klaasplokkidest. Kuna väljas olid juba päris kõvad külmad siis oli neil probleeme seguga. No igatahes valmis nad selle said ja koju läksid. Kevadel kukkus kogu sein mürinal kokku. Vennad olid palja veega plokid kokku pannud ja jäässe lihtlalt lasknud
Nn. lolle töid sai teha ja näha küllaga. Ühes suuremas väeosas kus me õppustel olime nägin järgmist vaatepilti: Vedur seisis mäe otsas ja veduri aknast vahtis välja "vanake" pilotka kuklas ja suits suus. Mäe all seisid kaks suurt metallist vagunit (kivisöe, liiva jms tarbeks) ja ilgem kari kiilakaid "tuhhe" nügis neid vaguneid veduri poole mäest üles. Terve päeva. Igatahes me läksime enne ära kui vennad oma vagunid vedurini lükkasid.
Ja asfaldi saapaviksiga mustaks möglamisest on ennegi legende räägitud.
Meil läksid terve väeosa 1 aasta kartuli varud hoidlas mädanema sest olid märjalt sisse viidud. No seda seal ikka oli. Meid kupatati kartuleid välja tassima. Pidime veel mädanikust puutumata kartulid tassima ühe kasutuseta kasarmu põrandatele ja laiali laotama
Anti meile siis kartuli tassimiseks kartulivõrgud. Paraku oli mädanenud kartulit rohkem kui normaalset ja siis aeti Zil kallaja ette ja me tassisime seda plöga nendesamade võrkudega kallaja peale. Kogu plöga muidugi vajus läbi võrgusilmade Tööd jagus kolmeks ööpäevaks ja me panime ikka ööpäev läbi seda jama teha. Kuna mädanenud kartulid ajasid miskit hirmsat gaasi/haisu siis töö ajal vennad muudkui kukkusid kokku, endal ninast veri väljas. Siis viidi vend värske õhu kätte nii tunnikeseks ja jälle tööle tagasi. Kuna me haisesime nagu sibid ei lubatud meid kasarmusse magama vaid magasime selles samas kasutuseta kasarmus põrandal. Sigalahe. Plöga viidi muideks kusagile piiritusetehasesse .Väeosa õuele laoti punastest tellistest suur ovaalne autahvel (vms. ei mäleta selle otstarvet enam päris täpselt) oma 8 meetrit pikk ja kusagil 3 meetrit kõrge. Noja meile anti klaasikillud pihku, et kraapige tellised mördist ja muust sodist puhtaks ja punaseks. No me siis kahekesi kraapisime.
Viimased sügisesed vennad said dembli tööks laduda üks garaaziboksi sein klaasplokkidest. Kuna väljas olid juba päris kõvad külmad siis oli neil probleeme seguga. No igatahes valmis nad selle said ja koju läksid. Kevadel kukkus kogu sein mürinal kokku. Vennad olid palja veega plokid kokku pannud ja jäässe lihtlalt lasknud
Nn. lolle töid sai teha ja näha küllaga. Ühes suuremas väeosas kus me õppustel olime nägin järgmist vaatepilti: Vedur seisis mäe otsas ja veduri aknast vahtis välja "vanake" pilotka kuklas ja suits suus. Mäe all seisid kaks suurt metallist vagunit (kivisöe, liiva jms tarbeks) ja ilgem kari kiilakaid "tuhhe" nügis neid vaguneid veduri poole mäest üles. Terve päeva. Igatahes me läksime enne ära kui vennad oma vagunid vedurini lükkasid.
Ja asfaldi saapaviksiga mustaks möglamisest on ennegi legende räägitud.
Legendaarset kivisöe laadimist enda teenistusajast küll ei mäleta. Meie pataljon ei tegelenud minumeelest üldse söeäriga, sest muidu oleks õue peal kindlasti aeg-ajalt eebenipuu karva neegreid kohanud. Ümber sõjaväelinnaku katlamaja olid suurtükiväelaste barrikaadid ja kogu soojamajandus oli nende kindlates kätes. Üldse oli öiseid laadimisi harva, peamiselt siis kui zampotõl tahtis saagist matti võtta ja talle vaguni tühjaksviskamise eest õiglast protsenti lubati.
Mina käisin kaks korda väeosa materiaalset baasi parandamas , aga mõlemal korral jäid zampotõlile tühjad pihud. Esimene katse oli samas linnaku kõrval raudteejaamas väävelhappevagun öösel tühjaks laadida. Vagunis olid laastukorvides nii 20-30 liitrised klaaspudelid kontsentreeritud väävelhappega. Keegi hea ninaga tehnik oli asjast kuulnud ja just seda kraami oli remondiroodu akuruumi hädasti vaja. Zampotõl tõi peamiselt salabonidest koosneva smertnikute (surmaminejate) rühma isiklikult kohale ja kadus ise targu öhe. Vagun seisis tavalisel, ilma perroonita, haruteel ja esimene ülesanne oli käepärastest lauajuppidest purde ehitamine vagunisse pääsemiseks. Siis oli ajurünnak teemal, et kas õigem oleks happepudeleid üksiküritajatena tassida või sõdurikett organiseerida. Ja kuidas nähtavus organiseerida - valgustust ei olnud ja pilvedesse mähkunud kuu kumas vaevaliselt nagu põrgu silm.
Selline salapärane tegevus pimedal haruteel seisva vaguni juures oli hakanud huvitama mingit jaamakorraldajat kes tuli öisete vandenõulaste plaane uurima. Kui ta neist ülevaate sai, olevat kiljatused kasarmuteni kostnud. Happepudelid! Öösel! Ilma valgustuseta kohas! Kui keegi komistab selle pudeliga rööbaste vahel!
Vähemalt meie rood ei olnud selles jaamas enam teretulnud ja zampotõl kuulutati vist persona non grataks koos kahvliga seinale löödud tagaotsimiskuulutusega.
Teine üritus oli kuskil Kaliningradi linnasüdames asuvas raudteejaamas kuhu autoga tuli loksuda. Seekord loodeti vist hea noos ehitusterast saada. Vagun seisis kraana all, aga see laadimismasin oma abikätt ei ulatanud. Võib-olla polnudki teda käima saadud, sest ilm oli võigas. Pakane oli just mõned päevad tagasi niimoodi lajatanud, et isegi teras ei kõlisenud enam ja külmavõetud varesed kukkusid lennult, pea ees, vastu jäätunud hangesid. Kombat ei öeldud ühtegi paha sõna kui kõik pataljoni õueskäijad endile käterätikutest namordnikud (näokatted) tegid ja väeosa oli nagu allahimeelne kõrbepataljon või Napoleoni armee pärast kohutavat lüüasaamist Moskva all. Rannikulinnale iseloomulikult polnud meri veel jäätunud ja kõikjal hõljus valkjas udu mis külma terase või elava ihuga kokku puutudes jääks muutus.
Missioonile saadetud rühmast elasid tsurkad vaevu-vaevu üle autosõidu presentkongis. Kohale saabunud, tiriti neid kahe mehe vahel raudteelaste putkasse kus lahke hingega inimesed samovarile tule alla tegid ja jutustasid õpetlikke lugusid Scotti jaoks viimaseks jäänud retkest Lõunapoolusele.
Sellega ulatusid kaotused juba 30 % isikkoosseisust. Allesjäänud alustasid võitlust pataljonile vajaliku terase eest.
Vagunis oli kimpudes nurkraud. Latid ei olnud iseenesest rasked , aga katankaga (sõrmejämedune pehme traat) mitmetonnisteks pakkideks seotud. Sellist pakki poleks isegi terve rood liigutada suutnud. Mitte ilmaasjata polnud vagunit kraana haardeulatusse seatud. Mina arvasin küll, et nui-nahhui, istume siiasamasse vaguni nurkadesse ja ootame kuni jää meid katab. Kõige elujõulistemaks osutusid hoopis venelased kes ühe paki sidumistraadid mingite vaguniluukide küljest kangutatud rauatükkidega puruks tagusid. Loopisime selle paki nurkrauad ükshaaval üle vaguniserva alla. Need kukkusid nagu jumal juhatab, läksid kõveraks ja jooksid risti-rästi vaguni alla. Kõike ei jõudnudki välja pilduda, idataevas hakkas juba hahetama ja päästev presentkong saabus vapramatest vapraimate riismeid korjama.
Koos hommikuvalgusega olevat avanenud ka raudteeülemuste silmad ja öised vagunilaadijad saadeti tagasi, pornot koristama. Pakane ei olnud vahepeal järgi andnud. Pigem isegi krõbedamaks läinud - päikesetõusu ajal on alati kõige külmem. Vaguni all ja selle ümber vedelevast jäätunud ussipesast inimjõul küll midagi kätte ei saanud ja seekord läks kogu koosseis alistunult raudteetööliste juurde Antarktikajutte kuulama.
Ennelõunal olid sõjaväeülemused raudteelaste üle võidu saavutanud ja veoauto tuli meid tagasi viima. Et häving täielik oleks, sõitis autojuht, muidu asjalik ukrainlane mingil libedal sillal linnaliinibussile tagant sisse. Presendi all valitses selline apaatia, et keegi ei viitsinud isegi pead välja pista ja karjuti ainult, et haltuurapuid vead või, davai ettevaatlikumalt.
Meie laaditud rauahunnik sulas seal vist jaanipäevani. Raudteelased tõlgendasid selle sabotaaziks, kahjurluseks ja rahvamajanduse teadlikuks nõrgendamiseks kuid võitmatu Punaarmee peale nende hammas ikkagi ei hakanud.
See oli ka viimane kord minu teenistusajal kui meie rood midagi raudteel laadimas käis.
Mina käisin kaks korda väeosa materiaalset baasi parandamas , aga mõlemal korral jäid zampotõlile tühjad pihud. Esimene katse oli samas linnaku kõrval raudteejaamas väävelhappevagun öösel tühjaks laadida. Vagunis olid laastukorvides nii 20-30 liitrised klaaspudelid kontsentreeritud väävelhappega. Keegi hea ninaga tehnik oli asjast kuulnud ja just seda kraami oli remondiroodu akuruumi hädasti vaja. Zampotõl tõi peamiselt salabonidest koosneva smertnikute (surmaminejate) rühma isiklikult kohale ja kadus ise targu öhe. Vagun seisis tavalisel, ilma perroonita, haruteel ja esimene ülesanne oli käepärastest lauajuppidest purde ehitamine vagunisse pääsemiseks. Siis oli ajurünnak teemal, et kas õigem oleks happepudeleid üksiküritajatena tassida või sõdurikett organiseerida. Ja kuidas nähtavus organiseerida - valgustust ei olnud ja pilvedesse mähkunud kuu kumas vaevaliselt nagu põrgu silm.
Selline salapärane tegevus pimedal haruteel seisva vaguni juures oli hakanud huvitama mingit jaamakorraldajat kes tuli öisete vandenõulaste plaane uurima. Kui ta neist ülevaate sai, olevat kiljatused kasarmuteni kostnud. Happepudelid! Öösel! Ilma valgustuseta kohas! Kui keegi komistab selle pudeliga rööbaste vahel!
Vähemalt meie rood ei olnud selles jaamas enam teretulnud ja zampotõl kuulutati vist persona non grataks koos kahvliga seinale löödud tagaotsimiskuulutusega.
Teine üritus oli kuskil Kaliningradi linnasüdames asuvas raudteejaamas kuhu autoga tuli loksuda. Seekord loodeti vist hea noos ehitusterast saada. Vagun seisis kraana all, aga see laadimismasin oma abikätt ei ulatanud. Võib-olla polnudki teda käima saadud, sest ilm oli võigas. Pakane oli just mõned päevad tagasi niimoodi lajatanud, et isegi teras ei kõlisenud enam ja külmavõetud varesed kukkusid lennult, pea ees, vastu jäätunud hangesid. Kombat ei öeldud ühtegi paha sõna kui kõik pataljoni õueskäijad endile käterätikutest namordnikud (näokatted) tegid ja väeosa oli nagu allahimeelne kõrbepataljon või Napoleoni armee pärast kohutavat lüüasaamist Moskva all. Rannikulinnale iseloomulikult polnud meri veel jäätunud ja kõikjal hõljus valkjas udu mis külma terase või elava ihuga kokku puutudes jääks muutus.
Missioonile saadetud rühmast elasid tsurkad vaevu-vaevu üle autosõidu presentkongis. Kohale saabunud, tiriti neid kahe mehe vahel raudteelaste putkasse kus lahke hingega inimesed samovarile tule alla tegid ja jutustasid õpetlikke lugusid Scotti jaoks viimaseks jäänud retkest Lõunapoolusele.
Sellega ulatusid kaotused juba 30 % isikkoosseisust. Allesjäänud alustasid võitlust pataljonile vajaliku terase eest.
Vagunis oli kimpudes nurkraud. Latid ei olnud iseenesest rasked , aga katankaga (sõrmejämedune pehme traat) mitmetonnisteks pakkideks seotud. Sellist pakki poleks isegi terve rood liigutada suutnud. Mitte ilmaasjata polnud vagunit kraana haardeulatusse seatud. Mina arvasin küll, et nui-nahhui, istume siiasamasse vaguni nurkadesse ja ootame kuni jää meid katab. Kõige elujõulistemaks osutusid hoopis venelased kes ühe paki sidumistraadid mingite vaguniluukide küljest kangutatud rauatükkidega puruks tagusid. Loopisime selle paki nurkrauad ükshaaval üle vaguniserva alla. Need kukkusid nagu jumal juhatab, läksid kõveraks ja jooksid risti-rästi vaguni alla. Kõike ei jõudnudki välja pilduda, idataevas hakkas juba hahetama ja päästev presentkong saabus vapramatest vapraimate riismeid korjama.
Koos hommikuvalgusega olevat avanenud ka raudteeülemuste silmad ja öised vagunilaadijad saadeti tagasi, pornot koristama. Pakane ei olnud vahepeal järgi andnud. Pigem isegi krõbedamaks läinud - päikesetõusu ajal on alati kõige külmem. Vaguni all ja selle ümber vedelevast jäätunud ussipesast inimjõul küll midagi kätte ei saanud ja seekord läks kogu koosseis alistunult raudteetööliste juurde Antarktikajutte kuulama.
Ennelõunal olid sõjaväeülemused raudteelaste üle võidu saavutanud ja veoauto tuli meid tagasi viima. Et häving täielik oleks, sõitis autojuht, muidu asjalik ukrainlane mingil libedal sillal linnaliinibussile tagant sisse. Presendi all valitses selline apaatia, et keegi ei viitsinud isegi pead välja pista ja karjuti ainult, et haltuurapuid vead või, davai ettevaatlikumalt.
Meie laaditud rauahunnik sulas seal vist jaanipäevani. Raudteelased tõlgendasid selle sabotaaziks, kahjurluseks ja rahvamajanduse teadlikuks nõrgendamiseks kuid võitmatu Punaarmee peale nende hammas ikkagi ei hakanud.
See oli ka viimane kord minu teenistusajal kui meie rood midagi raudteel laadimas käis.
Hästi kirjutad, vanahalb
Ise sain aga samuti ühe korra sütt laadida. Kohaliku katlamaja tarbeks. Ega midagi erilist sellest ei meenugi. Ju siis väga hull ei olnud.
Küll aga teinekord sai laadidud liha vagunit tühjaks. See oli küll huvitav. Vagun oli täis poolikuid külmunud lihakehi mida siis kahevahel tassiti. Ja, et vagunist ülemisi kätte saada siis eriti ei vaadatud kuhu astuda. Külmunud lihast trepp oli ju olemas.
Ise sain aga samuti ühe korra sütt laadida. Kohaliku katlamaja tarbeks. Ega midagi erilist sellest ei meenugi. Ju siis väga hull ei olnud.
Küll aga teinekord sai laadidud liha vagunit tühjaks. See oli küll huvitav. Vagun oli täis poolikuid külmunud lihakehi mida siis kahevahel tassiti. Ja, et vagunist ülemisi kätte saada siis eriti ei vaadatud kuhu astuda. Külmunud lihast trepp oli ju olemas.
Oiiiiijah, igatsorti laadimisi ja tassimisi ja muid loomingulisi töid tuli ikka aeg-ajalt ette. Nii kaldal olles kui enne merele minekut - laev ju vaja provianti täis laduda.
Eredaim ehk oli ükskord utšebkas, kui viie eesti poisiga tervele roodule näitasime, kuidas tööd tuleb teha.
Kroonlinna punastest tellistest laohoonete vahel (aga ega selles linnas eriti muud karva hooneid polnudki) seisis veoauto. Täis lihakehi. Väga surnud ja pooleks lõigatud seakeresid. Ja selle ümber roodujagu poolsurnud kursante. Laiskusest oimetuid ja muidu kohmetunud - polnud ju enamik enne sellisel kujul liha näinud. Kuidas sa sihukest puutud või katsud.
Auto tagumikust jooksis transortöörilint lao teisele korrusele. Peale lühidat arupidamist lõi kaasasolnud mitšman meid siis meeskondadeks - pooled alla autosse, pooled üles lattu. No ja algas töö. Või siis see, mida see seltskond tööks nimetas. Ähkimist ja muidumolutamist oli nii palju, et ajas kopsu üle maksa. Mõni lihakeha liikus kah mööda musta transpodilinti, kolksatas üleval kärule ning veeres sellega külmkambrisse.
Aeg läks, töö mitte eriti. Kuidas see nüüd sündis, enam täpselt ei mäleta, aga ühel hetkel oli all autos viis eestlast ning kogu ülejäänud meeskond üleval. No ja siis läks lahti. Meie vs nemad. Eesti töökus vs vene kroonu laiskus. Üksteist üles küttes virutasime mingi kasvava naudinguseguse vihaga töö käima sellise tempoga, et autokast ainult rappus ja õõtsus. Ahjaaa, ma ei öelnud, et see polnud mingi pisike veoauto, vaid korralik külmiku-fuura.
Ei see kulunud ja paigatud transordilint ega ilmselt kogu ladude kompleks polnud ilmselt varem sellist tööhoogu taluma pidanud. Praktiliselt jooksujalu müttasime all kastis meie, lint viis katkematu hooga üles poolikuid ruigameid ning ülevalt kostis hädakisa. Enne ehk minutis ühe keha vastu võtnud poisid sattusid siirasse hämmingusse, kui üle akna ääre laoruumi ulatuvalt lindilt hakkas neid sadama nagu kuulipildujast.
Mingil hetkel jooksis heitunud mitšman alla, vehkides kätega ja üritades meid kisades peatada. Aga ega eesti jonni nii lihtsalt välja ei lülita. Nagu kuutõbised müttasime me edasi. Mitšman vaatas meid mõne hetke üllatunult, lõi siis käega ja läks tagasi.
Igatahes kui me lõpetasime, väsinud ja õnnelikud, valitses üleval laos meeleheide. Lihakehade kuhi oli kasvanud mehekõrguseks. Virna ümbritsesid heitunud madrusehakatised, proovides ükshaaval neid kärudele sikutada ja minema viia. Nood põrsad on ju libedad ja rasked. Igatahes istusime meie hoovil seinaäärsele pingile ja muhelesime. Oli ilus pärastlõuna:)
Eredaim ehk oli ükskord utšebkas, kui viie eesti poisiga tervele roodule näitasime, kuidas tööd tuleb teha.
Kroonlinna punastest tellistest laohoonete vahel (aga ega selles linnas eriti muud karva hooneid polnudki) seisis veoauto. Täis lihakehi. Väga surnud ja pooleks lõigatud seakeresid. Ja selle ümber roodujagu poolsurnud kursante. Laiskusest oimetuid ja muidu kohmetunud - polnud ju enamik enne sellisel kujul liha näinud. Kuidas sa sihukest puutud või katsud.
Auto tagumikust jooksis transortöörilint lao teisele korrusele. Peale lühidat arupidamist lõi kaasasolnud mitšman meid siis meeskondadeks - pooled alla autosse, pooled üles lattu. No ja algas töö. Või siis see, mida see seltskond tööks nimetas. Ähkimist ja muidumolutamist oli nii palju, et ajas kopsu üle maksa. Mõni lihakeha liikus kah mööda musta transpodilinti, kolksatas üleval kärule ning veeres sellega külmkambrisse.
Aeg läks, töö mitte eriti. Kuidas see nüüd sündis, enam täpselt ei mäleta, aga ühel hetkel oli all autos viis eestlast ning kogu ülejäänud meeskond üleval. No ja siis läks lahti. Meie vs nemad. Eesti töökus vs vene kroonu laiskus. Üksteist üles küttes virutasime mingi kasvava naudinguseguse vihaga töö käima sellise tempoga, et autokast ainult rappus ja õõtsus. Ahjaaa, ma ei öelnud, et see polnud mingi pisike veoauto, vaid korralik külmiku-fuura.
Ei see kulunud ja paigatud transordilint ega ilmselt kogu ladude kompleks polnud ilmselt varem sellist tööhoogu taluma pidanud. Praktiliselt jooksujalu müttasime all kastis meie, lint viis katkematu hooga üles poolikuid ruigameid ning ülevalt kostis hädakisa. Enne ehk minutis ühe keha vastu võtnud poisid sattusid siirasse hämmingusse, kui üle akna ääre laoruumi ulatuvalt lindilt hakkas neid sadama nagu kuulipildujast.
Mingil hetkel jooksis heitunud mitšman alla, vehkides kätega ja üritades meid kisades peatada. Aga ega eesti jonni nii lihtsalt välja ei lülita. Nagu kuutõbised müttasime me edasi. Mitšman vaatas meid mõne hetke üllatunult, lõi siis käega ja läks tagasi.
Igatahes kui me lõpetasime, väsinud ja õnnelikud, valitses üleval laos meeleheide. Lihakehade kuhi oli kasvanud mehekõrguseks. Virna ümbritsesid heitunud madrusehakatised, proovides ükshaaval neid kärudele sikutada ja minema viia. Nood põrsad on ju libedad ja rasked. Igatahes istusime meie hoovil seinaäärsele pingile ja muhelesime. Oli ilus pärastlõuna:)
tavaliselt ei viitsinud keegi midagi teha sest ega sul kroonu käed-jalad polnud
tunni aja tööd tegid terve päeva,nädala tööd kuu aega
ega töö jänes ei ole et eest ära jookseb
ja ega ponudki kusagile kiirustada sest kohe anti uus zadatsa ja see võis vanast olla palju hullem
näiteks kui te oma sead kätte andsite ja pärast töö edukat lõpetamist kurilkas puhkasite siis oleks iga esimene möödakõndiv ohvitser võinud teid kui vaba tööjõudu viia suvalisse kohta tööd rügama täpselt nii kaua kui tal vaja
sellepärast oligi hea kui sul oli oma urgas kuhu ära kaduda
tunni aja tööd tegid terve päeva,nädala tööd kuu aega
ega töö jänes ei ole et eest ära jookseb
ja ega ponudki kusagile kiirustada sest kohe anti uus zadatsa ja see võis vanast olla palju hullem
näiteks kui te oma sead kätte andsite ja pärast töö edukat lõpetamist kurilkas puhkasite siis oleks iga esimene möödakõndiv ohvitser võinud teid kui vaba tööjõudu viia suvalisse kohta tööd rügama täpselt nii kaua kui tal vaja
sellepärast oligi hea kui sul oli oma urgas kuhu ära kaduda
-
gvardimatros
- Liige
- Postitusi: 397
- Liitunud: 30 Mai, 2009 10:16
- Asukoht: TLN, Võru, Värska
- Kontakt:
äge teema söe laadimine 
lugesin seda ja see kuramuse söetolmu lõhn tuli hoobilt meelde
paaril korral sai kah osaletud abaioperatsioonis, labidamehena.
meil ülemad mõtlesid hea nipi välja kuidas madruseid laadima meelitada
nimelt need kes laadimas käisid said mingi aeg Kaliinigradi peale
kolama minna. eriti popiks muutus see töö pooleteistaasta meeste seas
lugesin seda ja see kuramuse söetolmu lõhn tuli hoobilt meelde
paaril korral sai kah osaletud abaioperatsioonis, labidamehena.
meil ülemad mõtlesid hea nipi välja kuidas madruseid laadima meelitada
nimelt need kes laadimas käisid said mingi aeg Kaliinigradi peale
kolama minna. eriti popiks muutus see töö pooleteistaasta meeste seas
Baltiiski merejalaväe brigaad - huvitavalt raisatud aeg DMB 90
Meie praegune ilm on täita sobiv söelaadimise ekstreemsusi
kirjeldama.
Asukohaks Irkutski oblast Batareinaja . Kaardilt seda kohta ei leia
küll aga internetist. Väeosal 63792 oli mõni aeg tagasi isegi oma koduleht väljas.
Suvel on vaguni tühjendamine lihtne. Kuvalda ehk suure haamriga lüüakse vaguni põhjaluugi lukustid lahti ja süsi voolab estakaadil vagunist välja. Kaevandustes (vist Tshermhovo) kasutati söe transpordiks veevoolu. Seepärast oli vaguni sisu tavaliselt monoliitne käkk. Kolmemeetrine kang ja kirkad märksõnaks
kirjeldama.
Asukohaks Irkutski oblast Batareinaja . Kaardilt seda kohta ei leia
küll aga internetist. Väeosal 63792 oli mõni aeg tagasi isegi oma koduleht väljas.
Suvel on vaguni tühjendamine lihtne. Kuvalda ehk suure haamriga lüüakse vaguni põhjaluugi lukustid lahti ja süsi voolab estakaadil vagunist välja. Kaevandustes (vist Tshermhovo) kasutati söe transpordiks veevoolu. Seepärast oli vaguni sisu tavaliselt monoliitne käkk. Kolmemeetrine kang ja kirkad märksõnaks
meil said preemiaks söelaadimise eest järgmine päev ( söelaadimise ööle) said magada teistest tund aega rohkem ,ei pidanud hommisöögile riviga minema
tavaliselt saabuti sealt kell 5-6 hommikul .magada said keskmiselt 2-3 tundi kui sedagi sest hommikune sagimine ajas su nagunii ärkvele
razvoodil pidid seisma ja oma ülesandeid tegema nagu harilikul päeval , muidugi kui oli vöimalus siis magasid lihtsalt kusagil niisama (loomulikult mitte kasarmus voodis)
tavaliselt saabuti sealt kell 5-6 hommikul .magada said keskmiselt 2-3 tundi kui sedagi sest hommikune sagimine ajas su nagunii ärkvele
razvoodil pidid seisma ja oma ülesandeid tegema nagu harilikul päeval , muidugi kui oli vöimalus siis magasid lihtsalt kusagil niisama (loomulikult mitte kasarmus voodis)
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline