Nagu eelpool mainitud, siis vist suurimaks probleemiks ongi Jao ja Rühma ülemate kogemus/oskused ja eestvedaja võime.
Mulle endale kahjuks sattus jaoülem, kellel jaoülema oskusi ja võimeid ei olnud ja sealt tulnud viivitused ja segadus võttis nii mõnedki kasulikud harjutusminutid.
Idee tulevikus korraldajatele: ärge pelgalt paguneid vaadake küsige ikka kah, kas keegi tahab jagu juhtida!
Instruktoritele ainult kiidusõnad!
Tegevust oli samuti piisavalt. Niisama molutamise ja igavlemise aega polnud.
Korraldus sujus esimese korra kohta kah piisavalt hästi.
Käidud-tehtud! Jalad jäid terveks(sain selle villase sisu saapale, ja toimis vägagi okeilt), peale puukide ja muude torkijate-hammustajate, pole midagi nagu häda. Marssida sai, higistada hullupööra, forssida kah. Mõned uued UKR sõjas vaja läinud aspektid sai kah läbi proovitud. Suht okei üritus, esimese sellise mastaabiga asi ja täitsa hea. Oli ka muidugi väljalangejaid, kel ei vedand välja.
jrgen20 kirjutas: ↑27 Sept, 2023 20:14 Järva instruktorite seas oli 2 õppinud meedikut seega sai abi kiirelt tagatud. Lõigati päris rapitud jalgu nahast puhtaks.
Kui see väide tõele vastab, siis tuleb need debiilikud küll kiiresti ümberõppele saata! Sellist paska võisid ainult mingid eriti lollakad sanitarid teha, isegi parameedik peaks teadma, kuidas tegelikult peab tegema? Kes see idioot neile on õpetanud jala pealt naha maha lõikamist välitingimustes!? Kui teil oleks päriselt mõni päriselt meditsiiniõde või arst olnud, siis sellise sita tegemise eest pannakse kõrist saadik kraavi külma vette istuma ja siis hakkavad karistused lendama tahtliku kehavigastuse tekitamise pärast!! See, kes endale sellist jampsi teha laseb, on ka muidugi paras lollakas, hügieenist pole midagi kuulnud või? Ilge isu on endale mingi rõve põletik saada? Voi vittu mitä paskaa, saatana!
jrgen20 kirjutas: ↑27 Sept, 2023 20:14 Järva instruktorite seas oli 2 õppinud meedikut seega sai abi kiirelt tagatud. Lõigati päris rapitud jalgu nahast puhtaks.
... Kes see idioot neile on õpetanud jala pealt naha maha lõikamist välitingimustes!? ...
Rahu, ainult rahu! Kas akf Leo teab täpselt, mis juhtus?
Mina sain hoopis aru, et kellelgi läksid oskamatusest vesivillid katki ja see nahk kerib end kohe rulli! Loomulikult tuleb selline "rull" eemaldada ja vigane koht plaasterdada. Ideaalselt sobivad kolloidplaastrid, mis koos teibiga lasevad ettevaatlikult võitlejal edasi toimetada!
Aga ega minagi juures ei olnud ...
Paljude raamatute lugemine teeb inimese palju lugenud isikuks, kuid ei pruugi teha teda targaks...
Jõudsin kah reedel Ussisõnadelt tagasi ja jäin päris rahule.
Igati tänu Hiiumaa Malevkonnale suurepäraselt sisustatud kümne päeva eest, samuti meiega asjatanud instruktoritele.
Saabastega meil küll mingeid märkimisväärseid probleeme ei täheldanud - meie paiknemisalal olnud
kahe rühma meeste osas ei jäänud kelleltki kõrva selleteemalist kurtmist. Mehed kütsid kõvasti merelõvi
saabastele peale ja saivad need ruttu pehmeks ja kantavaks.
On tõesti tähtis saada uued saapad kiiresti pehmeks ja mugavaks. Kui sõduri mõtted on peamiselt haigedes jalgades - ja piinamisvahendites nimelt saabad, siis õppus või sõda ei lähe tema poolt hästi. Seega esimene õppetund peaks olema kuidas neid saapaid on vaja fiksida ja "jalutada sisse". Vahepeal ikka juhtub, et saapad on lihtsalt praak, nendest ei saa mitte kuidagi korralikke. Mulle juhtus nii juba palju aastaid tagasi Eesti laost väljastatud Eesti saabastega. Pidin lihtsalt loobuma nende piinamisvahendite kasutamisest ja kasutan Soome Kaitseväe saapaid - ja olen rahul nendega.
Ilmselt paljud reservistid on olnud rahul õppusega Ussisõnad ja on olnud motiveeritud õppima - täiesti saabastest sõltumata. Kahjuks reservistide hulgas on olnud ka virisejaid, kes võtavad oma jaolt motivatsiooni alla - kõik on halvasti - sellised virisejad on vaja asendada motiveeritumatega. Kui viriseja on aga näiteks jaopealik, siis see vahetus on veelgi tähtsam.
Ma ei saa kahjuks olla pöördumata jälle side poole tagasi. Malevast malevkondani side pidi olema KOLTiga. See on ilus ja juhul kui internet ja mobiilivõrk toimib, siis sellega saab küll palju asju aetud. Kahjuks sõja ajal vaenlasel - Venemaal - pole raske häirida interneti ja/või mobiilivõrgu toimimist. Seega KOLT ei minu meelest sobi sõjalise juhtimise jaoks sõja ajal.
Malevkonnast allapoole side pidi toimuma Signaliga. Signal on väga mugav ja toimib hästi rahuajal - kahjuks ka Signal vajab toimiva interneti ja toimiva mobiilivõrgu. Seega ka Signal ei sobi sõjalise juhtimis jaoks sõja ajal.
Seega on vaja alternatiivside - SecureChat. See ei vaja internetti, ei mobiilivõrku, ja tava lühike elektrikatkestus ei löö seda rivist välja - kõik toimib akutoidega. Pikema katkestuse puhul on muidugi vaja akusid kusagil laadida, kas või mingis sõiduautos selle akude pealt ja generaatoriga.
Ilma igasuguse irooniata võib vist öelda, et õppus Ussisõnad oli kokkuvõttes ikka väga õnnestunud ettevõtmine, kui siin on kuu aega põhiliseks teemaks hõõruvad saapad ja varbavillid, mitte aga mingid muud palju kapitaalsemad asjad, mis väga vabalt oleksid võinud sedalaadi suurettevõtmisele saatuslikuks saada (nagu näiteks vana hea KVM – seda vist üldse ei esinenud jne). Ja nendest saabastest rääkides – mina küsisin endale formeerimisel võimalusel kasutatud, st sissekantud saapaid – aga neid ei olnud. Selle peale võtsin endale targu üks number suuremad saapad ja kandsin seal sees korralikke, pakse frotee- või villaseid sokke – ja ei tekkinud mul mingeid ville ega muid hõõrdumisi, kuigi samme tuli igapäevaselt keskmiselt u 25-30 000. Ei mäletagi ausalt öeldes, millal tutt-uued saapad viimati nii vähe valu valmistasid.
Kui tõsiselt rääkida, siis ka mul jäid (Põhja MKR) vaid ja ainult positiivsed muljed. Väljaõpe oli normaalne, sisukas ja intensiivsuselt ilmselt piiri peal (äratus tavaliselt kell 0500, väljaõppe algus hiljemalt 0700, väljaõppe lõpp u 2100, aga rühmaülemad müttasid pärast seda veel paar tundi lisaks edasi). See on ühest küljest tunnustus Kaitseliidule, et nad suhteliselt lühikese ajaga ja olematute ressurssidega hakkama said, teisalt samas ka Kaitseväe poolt antud instruktoritele, ilma kelleta oleks väljaõpe ise ilmselt puudulikuks või aegunuks jäänud. Riide- ja individuaalvarustuse kohta (kõik praktiliselt tutt-uus ja viimane mudel) polnud vist kellelgi midagi kurta.
Reservväelaste kohaletulek – vaatamata ülekattele saadi vist igal pool rühmad komplekteeritud u 70-75% võrreldes koosseisutabelitega, mis iseenesest pole halb tulemus. Mina sain enda rühma praktiliselt kokku ilma igasuguste kompanii- või isegi rühma-siseste ümberjagamisteta – kolm jaoülemat ja 8-9 võitlejat igas jaos. Puudu oli kokkuvõttes vaid mõned laskurid ja rühmavanem – kui kunagi tuleb korralik side ja meditsiinivarustus, siis ka sidemees ja parameedik, aga see on eraldi teema. Reservväelaste motivatsioon – mina vingujaid, hädaldajaid, slangijaid ei kohanud, enda rühmas vähemalt mitte. Oli paar meest, kellel oli tervisega probleeme, aga neil olid päriselt probleemid ja nad tegelikult ei üritanud õppuselt minema viilida. St kohale tulid reservväelased, kes selleks erilist veenmist ei vajanud, kes ise tahtsid kohale tulla, ning kes (enamuses) hindasid oma tervist ja füüsilist võimekust selliseks, et saavad hakkama. Pakun välja, et kohale ei ilmunudki esmajoones need mehed, kes tegelikult ei tahtnudki või ei suutnudki tulla.
Kohale tulnud reservväelaste väljaõppe ja -oskuste tase – pole ilmselt kõige objektiivsem seda hindama, aga mina isiklikult olin positiivselt üllatunud. Kuigi need reservväelased olid aega teeninud üldjuhul 10-20 aastat tagasi, väga erinevates väeosades ja relvaliikides, polnud enamuses varem RÕK-idel käinud ega Kaitseliidu kuulunud, siis julgen öelda, et nendele inimestele omal ajal antud üleüldine Kaitseväe väljaõppetase ja lihasmälusse tambitud oskused olid ikka üle prahi. Kõik „vanad asjad“ ja võtted tulid kõigile väga ruttu meelde tagasi. „Uued asjad“ (esmajoones muutunud käemärgid, muutunud relvakäsitlemise käsud, miiniasjandus, Instalaza TT-lask, paljude jaoks oli ka AK-4/AG-3 täiesti uus nähtus) omandati suhteliselt ruttu. Rühmaülemana ei pidanud ma vist kordagi andma või selgitama ühte käsku rohkem kui täpselt üks kord – nii jaoülemad kui reakoosseis said kõik aru, mida ja kuidas tuleb üldiselt asju teha. Aga loomulikult – see kõik puudutab esmajoones üksikvõitleja oskuseid – selleks, et täiesti võõrastest inimestest komplekteeritud jaod ja rühmad saada reaalselt jagude ja rühmadena tegutsema, kulubki ilmselt nädalaid drillimist, kui mitte rohkem.
N-ö puudu olevad asjad – see puudutab tegelikult ju mitte ainult turvalist ja autonoomset sidet, vaid ka näiteks jaosanitare ja parameedikuid koos nendele vajaliku varustusega, või ka jao kuulipildujaid. Ma saan aru, et see oli KV ja KL juhtkonna poolt teadlik otsus, et teha maakaitestruktuuri suurendamine 10 000 inimese võrra ja inimeste-üksuste reaalne kokkukutsumine-harjutamine ära kohe esimesel võimalusel, mitte aga siis, kui kunagi leitakse kõik vahendid ja suudetakse teha ära kõik hanked selleks, et kõik viimase vindini olemas oleks. Maakaitse-ülesannete täitmiseks pole ka iseenesest vaja, et absoluutselt kõik asjad oleksid viimase vindini koosseisu- ja varustustabelites olemas – seda kompenseerib mass ja võitlejate suhteliselt kõrge väljaõppetase ja motivatsioon.
Aga kokkuvõttes: Kaitsevägi ja Kaitseliit suutsid kokkuvõttes ühe aastaga komplekteerida kergejalaväerühmad 10 000 reservväelasega, kutsuda enamus neist õppekogunemisele, tagada neile täiesti piisava individuaalvarustuse ja esmase värskendus- ja täiendusväljaõppe. Pole üldse paha tulemus. Usun, et valdav osa õppusel osalenutest said sellest kõigest üsna positiivse laengu ja üsna positiivse mulje meie riigikaitse arengust vahepealsetel aastatel (ilmselt käib see eriti nende kohta, kelle ajateenistus möödus 15-20 aastat tagasi mõnes lagunenud taristuga mikroväeosas vms). Sellise kvaliteediga inimmassiga saab hea organiseerimise ja tahtmise korral päris vingeid asju teha. Eeldusel, et asju tehakse ka edaspidi mõistlikult ja läbimõeldult.
Ja loodan, et seda edaspidi ka tehakse. Mõistan, et Kaitseliidul on n-ö loomulik instinkt hakata nende 10 000 reservväelase seast hakata endale värbama uusi liikmeid, ja värbama neid esmajoones Kaitseliidu n-ö olemasolevatesse lahingu- ja maakaitseüksustesse. Minu tungiv soovitus Kaitseliidule oleks seda MITTE TEHA, või õigemini, värvata vabatahtlikke küll Kaitseliidu liikmeks, kuid niimoodi, et nende inimeste SA-ametikoht ja peamine „kohustus“ jääks ikkagi sellesama Ussisõnade rühma juurde, kuhu nad olid määratud. Vastasel korral „riisutakse“ nendest suure vaevaga kokku aetud rühmadest ära n-ö parimad, aktiivsemad ja pädevamad reservväelased, ja need rühmad jäävadki alatiseks n-ö poolikult komplekteerituks ja sellisteks, kus igal õppekogunemisel on kohal jälle hunnik uusi ja võõraid nägusid, kellede nimede selgeksõppimine võtab aega umbes nädalakese. Hoides neid Ussisõnade rühmasid ka reservis olles maksimaalselt koos peitub osaliselt ka lahendus sellele, et kes üldse hakkab reservis oleku ajal nende rühmadega n-ö tegelema – koosseise hoidma ja täiendama, reservväelastega kontakti hoidma, väljaõpet planeerima ja RÕK-ide ajal läbi viima. St selleks kõigeks ei ole Kaitseliidul tegelikult iga hinna eest vaja täiendavat hulka kompaniiülemaid ja -veebleid, personalispetsialiste jms rahvast, vaid tegelikult on need inimesed soovi korral leitavad nende samade rühmade seest.
Reservväelaste kohaletulek – vaatamata ülekattele saadi vist igal pool rühmad komplekteeritud u 70-75% võrreldes koosseisutabelitega, mis iseenesest pole halb tulemus.
10000 saadi kokku?
Kutsuti 14000?
Reaalset sõjalist ohtu ei ole võimalik leevendada veel uuemate ja paremate patriootiliste sõnumitega ega kõnedega rahvusvahelistel kohtumistel.
„Isegi sõjaväepolitsei pidasime kinni. Saime neilt politseinike oskuste pinnalt head tagasisidet, et mida sõiduki läbiotsimisel paremini teha. Üks teine peatatud sõiduki juht osutus transpordiameti töötajaks, kelle ülesanne oli sarnaseid kontrollpunktide liiklusskeeme kaitseväega kooskõlastada, ning tema sai meilt kasulikke tähelepanekuid,“ loetles Keerma huvitavaid kokkupuuteid.
Ja loodan, et seda edaspidi ka tehakse. Mõistan, et Kaitseliidul on n-ö loomulik instinkt hakata nende 10 000 reservväelase seast hakata endale värbama uusi liikmeid, ja värbama neid esmajoones Kaitseliidu n-ö olemasolevatesse lahingu- ja maakaitseüksustesse. Minu tungiv soovitus Kaitseliidule oleks seda MITTE TEHA, või õigemini, värvata vabatahtlikke küll Kaitseliidu liikmeks, kuid niimoodi, et nende inimeste SA-ametikoht ja peamine „kohustus“ jääks ikkagi sellesama Ussisõnade rühma juurde, kuhu nad olid määratud. Vastasel korral „riisutakse“ nendest suure vaevaga kokku aetud rühmadest ära n-ö parimad, aktiivsemad ja pädevamad reservväelased, ja need rühmad jäävadki alatiseks n-ö poolikult komplekteerituks ja sellisteks, kus igal õppekogunemisel on kohal jälle hunnik uusi ja võõraid nägusid, kellede nimede selgeksõppimine võtab aega umbes nädalakese. Hoides neid Ussisõnade rühmasid ka reservis olles maksimaalselt koos peitub osaliselt ka lahendus sellele, et kes üldse hakkab reservis oleku ajal nende rühmadega n-ö tegelema – koosseise hoidma ja täiendama, reservväelastega kontakti hoidma, väljaõpet planeerima ja RÕK-ide ajal läbi viima. St selleks kõigeks ei ole Kaitseliidul tegelikult iga hinna eest vaja täiendavat hulka kompaniiülemaid ja -veebleid, personalispetsialiste jms rahvast, vaid tegelikult on need inimesed soovi korral leitavad nende samade rühmade seest.
Täiesti nõus kogu su postitusega ja viimase lõigu kohta, siis minu teada Rapla malev teebki nii nagu akf välja pakkus.
Kiire ülevaade lõuna MKR Ussisõnadest. Sai oldud 10 päeva, algul ilmadega vedas, lõpp läks küll päris käest ära. Probleeme oli üsna palju ja kõik just kõrgemalt poolt. Oma jagu ja meie rühm oli küll tasemel. Ägedad tüübid koos ja see hoidiski seda asja koos.
Ei hakka pikalt heietama siin, aga kiidan Põlva MKR formeerimist ja lahkformeerimist. Väga kiirelt varustus käes ja ka eile ära antud.
Nüüd asi mis häiris ennast kõige rohkem - osade kadettide õpetamisviis. Õppisime varitsust ja kadett õpetab selliselt, et kui installaza lasu ära teed, siis pead tühja kesta kaasa võtma ning ka nöörid kokku kerima. Äkki läheb hiljem vaja...nagu kellel seda aega on peale varitsuses paugu tegemist? Ning installaza ära vedamine - milleks? Kadett põhjendas - vastane saab muidu teada, millega sa teda lasid. Vastane teab nagunii mis relvad meil olemas on. Kas kadettidel oma peaga ei lubata mõelda või õpetatakse kõike by the book tegema?
Õnneks nädala sees oma jaoga varitsust tehes andsid tundi kaitseliidu vennad ja nemad sellist soga ei ajanud! Teed varitsuse ära ja tõmbad minema, tähtsam ikka isikkoosseisuga eemalduda kui hakata asju kokku korjama. Kahju, et instruktoreid ei jagunud ja tänu sellele said oma võimaluse ka madalate teadmistega kadetid. Ma arvan, et paljud JÜ-d ja RÜ-d oleks ise ka paremini selle teema edasi andnud peale mõningast meeldetuletamist.
Side jaoks kasutati Signalit, meil see asi toimis ja vahetasime omavahel infot pidevalt. Mõru maigu üritusest jättis ülevalt poolt korraldus kohati, aga nagu eelnevalt mainisin, siis kohale tulnud mehed olid kaasa mõtlejad ja ei mingit vingumist. Tegime asja ära ja ise rahul oma pundiga.
Reamehe tasandil oskan öelda et oli signal ja 3 icomi raadiojaama. Arvestades et objekt nõudis kahte posti, pääslat ja paari patrulli oleks vaja olnud vähemalt 1 pooljao peale. Ka need 3 saadi kusagilt mujalt ja hilisem tagasiside oli, et nii on. See mis on see ongi ja muu puudujääv tuleb ise leida/rekvireerida/leiutada.
Muu varustus oli 20 aasta tagusega nagu öö ja päev. Riietus oli uus ja taktikaline varustus korralik.
Tagasiside poolest oli meeldiv et enamus ööbimisi sai sees tehtud, kuna vanust meestel juba on ja oktoobri ilm on nagu ta on.
Väljaõppe liialt pingutav ei olnud, instruktorid näitasid kiirelt vead kätte ja eesmärk oli kõigil saada paremaks. Jama meile ei aetud ja hilisemad harjutused näitasid ka märgatavad edasiminekut.
Kergelt segadust tekitas mis olukord reaalselt oli. Oleks võinud veel kord üle korrata et on rahuaeg ja liikvel on sabotaažgrupid. Ehk siis objekti valvel tuli peale tuleb ainult vastutule korral Seda ka olemata kui kontakt on tuvastatult vastasmängijaga.
Miinuse poolelt on nädal pikk aeg. Meestel naised-lapsed kodus, mittepalgatöölised kaotavad ka rahas korralikult. Selline õpe korra on arusaadav aga teine nii pikk õppus ei saaks enam võrreldavaid numbreid. Mõni päev oleks ilmselt aktsepteeritavam.
Tartu formeering ja lahtiformeering oli samuti tasemel, kogu asjade kättesaamine , ärandmine 1h+ on imekspandav.
küsige ikka kah, kas keegi tahab jagu juhtida!
