Uskuda ajaloolist kogemust ja seda argumentatsiooni alusena kasutada - peaks rahu euroopas olema eos välistatud.
Tegelikkus võib olla midagi muud - saadakse seda mida ehitatakse, euroopa riikide rahvaste vahel võiks ajaloos kamaluga leida miks üksteist vihkama peaks ja kes kellele ülekohut teinud on ja miks on välistatud oma verise agressornaabriga koostöö.
Kas sõja alustamise fakt tegelikkuses midagi loeb, selles mõttes, et kes tegi esimese paugu/ründas. Näiteks Jaapani rünnakut Pearl Harbori vastu julgetakse tänapäeva ajaloolaste poolt juba pädevamalt kirjeldada, kuidas USA kehtestas Jaapanile nafta blokaadi ja Jaapanile oli see strateegiline probleem, sest endal neil naftat ei olnud (kas blokaad oli põhjendatud on juba omaette teema). Ainuke loogiline viis blokaadi murda oli sõjaline ehk neutraliseerida blokaadi jõustav USA laevastik, täpsemalt selle Vaikse ookeani baas.
Piltlikult kui ma sul majas vee kinni keeran, ukse blokeerin ja sa otsustad jõudu kasutades end lootusetust olukorrast välja murda - saaks kergesti süüdistada vägivalla/sõja alustamises, sest just sina kasutasid esimesena jõudu.
Ka Kariibi mere v Kuuba raketikriis oli sarnane, kui täna nt Eesti ja teised NATO liikmeks tahtjad põhjendavad nt USA võõrbaase oma territooriumil oma vaba tahte ja suveräänse õigusega (nt toona USA tuumarelvad Türgi pinnal, ulatumas tabama Venemaa suurlinnu), siis Kuuba puhul sellist suveräänset õigust oma pinnal NSVL-u raketibaase (NSVL-u tuumarelvad ulatumas USA suurlinnadeni) omada ei aktsepteeritud ja USA oli valmis selle ärahoidmiseks alustama uut sõda või isegi maailmasõda, blokeerides NSVL-u baasi varustavad transpordilaevad ja NSVL-t läks loobumise-läbirääkimiste teed. Aga kergesti võinuks minna ka teisiti.
Teemasse ka, mida Hamas lootis terrirünnakuga saavutada, on sama nagu iga terrorirünnak kannab endas sõnumit, antud juhul Israeli poliitikad-jõud ei suuda oma rahvast kaitsta. Võimu olemuslik antropoloogiline loogika olla võlg, kuidas nuiaga mees jätab su ellu ja sa võlgned talle oma elu, ehk pead teda (võimu/riiki) teenima - riigi ja riigialama suhe. Vastutasuks lubab võim sind kaitsta ja su eest hoolitseda. Kui võim jääb su kaitsmisega hätta (nagu ootamatute terrorirünnakute puhul) hakkab loogika murenema, kui mu isand/valitseja ei suuda mind kaitsta, kas ma tahan tema alam olla.
Ajaloos on näited, kus terroripoliitika võib osutuda ka edukaks, vähemalt osaliselt, võim on läinud "terroristidega" kokkuleppe-läbirääkimiste teed.
Kasvõi IRA või Suurbritannia keeruline ja verine suhe või värskem USA&käsilaste Afaganistanist lahkumine ja võimu loovutamine oma vastasele terroristlikuks kuulutatud Talibanile.
Võiks ka väita, et terrorism ei tarvitse olla tihti ka mitte niivõrd teadlik eelistus, kuivõrd sunnitud ja ainuvõimalik võitlemise viis.
Kas Palestiina puhul ei ole nii, et nad on faktiliselt Israeli blokaadis elanud, Israel otsib läbi kõik laevad, saadetised ja ei luba tarnida mingit relvatust Palestiinasse. Kui Palestiina ei saa juutide blokaadi tõttu ehitada üles oma riigikaitset (kas neil oma sõjakoolid, ja nö struktueeritud armee), kas saab neilt sel juhul oodata konventisonaalset käitumismustrit ülekaaluka vastase vastu - või nad võitlevad neile pealesurutud viisil, peites end tunnelites, smugeldatud ja improviseeritud relvastusega, küsitava väljaõppe ja distsipliiniga. Kahtlustan, kas keskmine nende võitleja või isegi komandör üldse on teadlik mingisugusest sõjaõigusest.
Sõjaõigus on vist nagunii minevikku jäänud teema, kui USA eestvedamisel on sõjapidamise õigust avardatud, ei ole meil enam ammu juriidiliselt sõdasid, vaid operatsioonid ja "terrorismivastased missioonid" mille reeglid sisustab algataja omale sobivaimal moel, nt "terroristidele sõjaõigus ja inimõigused (õigus elule) ei kehti" jne.
Paradoksina juriidilisel ei ole ka Venemaa ja Ukraina vahel sõda, nii nagu sõda konvetsioonide ja rahvusvahelise õigusega kirjeldatud-reguleeritud on. Mis omakorda tõstatab juriidilise küsimuse, kui sõda ei ole, kas saab sel juhul olla juttu sõjaõigusest või sõjakuritegudest.
