Usbekist mehhaanik-juht oli transmissiooni igaks juhuks õli korgini täis valanud (arvan, et kuskil 5 normi)
Irw...) selline komme oli jah, eriti lõunamaalastel. Iga kätte antud määrdevedelik valati suvalisest mootoriavast sisse ja mida rohkem, seda parem. Kui pesu pesti, siis tühejendati anumasse kogu saadav pesupulber, ükskõik, mitu pakki seda siis oli. Isegi suitsu tõmbamisega ei osatud piiri pidada, kui see vabalt kätte sattus: meil uuendati NZ-ladusid ja sealt visati kastide viisi minema mingeid vanu ja hirmsa haisuga sigarette, mida lubati igal sõduril nii palju võtta, kui süda lustib. Üks lõunamaa mees sattus sellest nii elevusse, et tõmbas õhtul üksteise järel oma kaks pakki sigarette ära, kuni teadvusetult maha kukkus ja san tshasti viidi
Eks see puudusest tingitud instinkt-et õgin palju mahub-võib tõesti saatuslikuks saada. Meil oli karantiiniaeg täielik põrgu-baseerusime mingis krdi soos, maassekaevatud telgid uppusid , kogu elu käis vaid joostes, pidev ja hullumeelne nälg jne. Õudukas ühesõnaga. Kroonu minnes kaalusin 86 kg ja olin väga heas füüsilises vormis, pooleteist karantiinikuuga kaotasin vist 14 kg. Ja õnnestus seal ühel leedu venelasel väliköögi juurest öösel terve kausitäis keeduliha sisse vehkida mille ta ka üksi võsas kerre keerutas. Oi seda karjumist ja röökimist mis vaene mees kuuldavale tõi kõhuvalu käes-peale kuu aega kestnud nälgimist korraga paar kilo liha sisse kärutada-tõsine hirm oli et sureb kätte ära.
Üks lugu meenus veel, mis on küll kadumisele ja unustamisele ning üldse kroonu tavadele risti vastupidine. Kusagil varasemas postituses kiitsin ma bataljoni staabiülemat ja antud loos oli ta peategelane.
Kõik meie roodu noored olid mingil väosa-välisel tõõl (ilmselt midagi laadimas või tühejendamas) ja saabusime väossa tagasi umbes kella 20 paiku. Kuna õhtasöök oli kella 19 ajal, siis helistati väossa ette, et jäetagu meie portsjonid alles.
Sööklasse jõudes selgus, et kõik oli muidugi ära söödud. Kokk kraapis poti põhjast vesist kartulipudru ja leidis, et noored ärgu inisegu, kui palju hakkate nõudma, ei saa sedagi.
Mingil põhjusel sattus sööklasse aga staabiülem ja kuulis seda pealt. Söökla-mehed eesotsas pealikust prapporiga rivistati üles ning sõimati täiesti tsensuursete sõnadega läbi (staabiülem oli meil selles mõttes erand, et isegi sõimeldes ei kasutanud ta roppusi). Asi lõppes sellega, et umbes 20-le noorele praeti kartulid ja kala ning keedeti värske portsjon teed.
Selsamal nädalal kui väeossa tulime, õnnestus ühel valgevenelasest tserpakil (aasta sai teenitud) oma Ural Kaliningradi oblasti tammealleedel puusse ajada. Ise jäi terveks ja auto veeti ka ühes tükis tagasi, aga kabiin oli koledal kombel ära muserdatud. Karistuseks ei antud seda masinat remondiroodule lappimiseks vaid kästi autoril endal korda teha. Midagi ta seal nokitses, kruttis kapoti küljest ära, ühe poritiiva sai kätte ja muud nipet-näpet. Selle tempoga oleks parasjagu dembliks valmis saanud. Mõne nädala pärast sai ilmselgeks, et Urali on ikka nüüd ja kohe vaja ning noorsõdurid saadeti appi. Mutrivõtmetega suutis armee meid hädapärast varustada, aga plekitöödeks polnud küll muid vahendeid kui sealtsamast tehnikapargi sillutisest väljakangutatud munakivid. Kabiini plekid olid Miassi metallurgide poolt südametunnistusega tehtud - mitte selline süldikausimaterjal nagu põllumajandustehnikal. Lõpuks ikkagi andsid ühendatud jõududele järele ja tulemus ei jäänudki kõige hullem. Päras julgeti selle autoga isegi linna vahel sõita.
Kõva müra iseloomustamiseks kasutati edaspidi vahel väljendit "nagu taoks sada salaboni plekktahvleid"
Järgmisel talvel põletati väliõppustel maha suur telk. Selleks ajaks oli meil välja kujunenud eraldi mees , kes hankis kõike seda mida tuli kuskilt varastada. Siberist, Kemerovost pärit ja natuke pigilinnu kuulsusega. Aga kui roodukas andis hommikul näiteks korralduse, et "komplekteerida lõunaks tuletõrjekilp" võis Kemerovo mehe peale kindel olla. Pidevalt kadunud labidas, ämber ja kirves (pootshaak oli tavaliselt alles, kellele seda vaja läheks? ) kerkisid nagu maa alt ja seisid omal kohal seni kuni keegi nad sealt kilbist jälle pihta pani.
Telgi varastamise operatsiooni juhtis samuti Kemerovo vend. Mina ei osalenud ei telgi põletamises ega selle tagasivarastamises. Kuuldavasti vinnati telk ära kõrvalasuvate raketiväelaste kasarmu pööningult pärast nädalapikkust varitsust. See oli päris vastutusrikas ettevõtmine, sest tuli minna läbi võõra kasarmu kahe korruse ja suur telk pole mingi buslatt mille hõlma alla võib peita. Abiks muidugi see, et raketsikute korrapidaja käis samuti öösiti territooriumil ringkäigul ja dnevalnõid magasid püstijalu. Kaptjorka lukk - no isegi mina oskasin vene tabalukkusid kõvera naelaga lahti teha.
Seesama Kemerovo kutt murdis kevadepoole karauulis täägi ära. Lihtlabane õnnetusjuhtum - viidi postile, vana libastus jäätunud munakivisillutisel ja kukkus selili. Tääk oli automaadi otsas nagu ette nähtud ja krõpsti pooleks. Roodukal oli telgi tagasisaamisest nii heal meel, et mingit karistust ei tulnudki. Vandus kõikvõimalikke kuradeid ja ei uskunud, et tääk niimoodi katki läks. Ütles, et nagunii lõikasite konservikarpi lahti. Aga mõne päeva pärast tõi ise uue täägi. Seletas veel, et Pervomaikast (Pervomaiskij gorodik Kaliningradis) sai ja maksma läks kaks kasti tushonkat (hautatud loomaliha). Mis ta vist ise oli juba varem kuskilt pihta pannud.
Automaadipadrunitega oli päris alguses ikka väga kitsas. Me polnudki veel poolt aastat teeninud kui esimene mees karauulist tulles relva deaktiviseerides (tääk maha, magasin küljest ära, kontrolllask) kuuli karauulihoone seina kihutas. Seersandid võtsid asja väga südamesse, sest uut padrunit ei olnud kuskilt võtta. Mingi aeg anti magasine niimoodi edasi , et "ära padruneid üle loe, üks on puudu. Aga ma pigistan järgmisel korral sama koha peal silma kinni". Siis sai keegi punaste pagunite (jalavägi) juures käpa sisse ja padrunitega läks lahedamaks. Korra tulistati veel kogemata karauulimaja. Vahel kostus mõni plaks postilt. Üks valvepost oli sõjaväelinnaku servas, NZ laod. Perimeeter kahe traataia vahel, siis tuli natuke puhtaksroogitud maad ja võsa. Võsas oli linnakut piirav aed, Arsenalnaja (oli vist) tänava lõpp ja Kaliningrad lõppes ka sealsamas ära. Edasi tulid miskised metsatukad, lombid ja luhad. Igavusest siis näpiti automaati kuni jälle padrun raisku läks.
Ükskord pandi sel valvepostil padruneid küll kohe hulgi hakkama. Kevadine õhtu oli ja postil oli üks "tehtud -mõeldud" põhimõttega vana, minumeelest esimesest roodust. Oli lonkinud mööda perimeetrit ja talle hakkas kõrvu kostma sellest metsast või roogandikust kostuv häälekas võitlus kellegi naiskodaniku ja hääle järgi noorema mehe vahel. Ei midagi kriminaalset, aga kurat, närvi ajab kui ise karauulis oled ja pikk öö veel ees.
Vana põletas terve magasini kuhugi nende pea kohale puulatvadesse.
Vaikne kevadõhtu, seda kuulsid kõik kellel vaja. Karauul aeti relvile , koos nendega tuli väeosa korrapidaja asja uurima. Valangut oli linnaski kuulda olnud, sest järgmisel päeval korraldati sõjaväljakohus. Isegi osobist ( nähtamatu rinde võitleja) võttis vaevaks ennast ilmutada.
Karauulimees jäi endale kindlaks ja raius nagu rauda, et võsas vägistati kedagi ja tema võttis tarvitusele meetmed. Võsast ühtegi kangekstõmbunud keha ei leitud, miilitsasse polnud keegi kaevanud ja haiglates kedagi kuulihaavadega polnud nähtud. Jäi niimoodi, et kuigi kallaletungi postile ei olnud, Nõukogude sõdur peab õigusrikkumisele reageerima. Väejuhatusele jäi asjast ikkagi kuidagi sant maitse suhu, sest mingitest autasudest juttu ei tehtud ja edaspidi kästi pilk rohkem ladude poole hoida.
Vanahalb, Su värvikaid ja vaimukaid kirjeldusi lugedes ei saa öelda muud, kui omal ajal sai soovitatud varasemale korüfeele Tuxile, kes tänaseks paraku jäljetult kadunud: mees, anna raamat välja!!!
Meenutuseks vanadele ja õpetuseks noortele.
” Aga miks on Eestis praegu päris palju paremäärmust? Lahendus lihtne: NSVL lipukiri oli: sisult sotsialistlik, vormilt rahvuslik ja nii see NSVL sõna otseses mõttes natsionaalsotsialiste kasvataski. ” Sirje Kingsepp.
loe ja imesta. padruni tagasisebimise aktsioon.
meie kaevasime padruneid maa sisse, et vähem laskma peaks.
aks 74 puhastamine on igavene keberniit ja kui juba vanakese
karmid kohustused õlul on siis mis kuramuse püssilaskmist enam.
vanakesed pidid end hoidma õhtuste videoseansside ja praekartuli tarbeks.
Baltiiski merejalaväe brigaad - huvitavalt raisatud aeg DMB 90
Takkajärgi, kui karauulis välja lastud padruneid ümber laadisime, sai end maapõhja vannutud, et utšepkast peotäit laskemoona kaasa ei tarinud. Sest seal ei lugenud seda keegi ja öistel laskmistel pilluti tsinkide kaupa käsitsi laiali. mida siis väike bandeera kevadeti korviga korjamas käis. Väeosas aga pidid karauuli padrunite markeeringunumbrid ning kogus klappima. Ise arutasime, et kui valangut lasta tuleks, siis ilmselt tuleks ühe kalodka peale ikka päris mitu küsitavat lasku
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
Teenisin 85-87a. Leningradi piirkonna PVO-s.
Väeosa eripära arvestades pole mingeid laskeharjutusi ette nähtud, kui mitte arvestada kaks korda aastas toimunud laskmist tiirus: viis pauku lamadesasendis rinnamärgi pihta.
Seepärast piirdus laskemoonatagavara kahe komplekti padrunitega karauuli tarbeks ja NZ, üks kast KPP-s, vist 1400 padrunit.
Seepärast oli huvi relvade vastu suur. Ühel õhtul karauulis olles hakkasin igavusest automaati näppima, oli parasjagu vaba vahetus ja istusin KPP-s.
Vahepeal tuli üks auto sisse lasta ja uuesti putkasse naastes eraldasin magasini automaadi küljest ja vajutasin päästikule. Käis pauk!
Oh seda paanikat! Jooksin ukse peale vaatama. Umbes 100m. kaugusel toimus õhtune rivistus. Mitte keegi ei olnud pauku kuulnud. Putkal oli ometi ees ainult õhuke vineeruks.
Kohe hakkasin tagajärgi likvideerima. Otsisin üles kuuliaugu ja täitsin selle leivaga. Laadisin tühjaks magasini ja toppisin selle põhja kivitüki, et paistaks nagu oleks kõik padrunid alles.
Hommikul vahetuse ajal sokutasin relvi üle andma paarilise ja ise jäin ootama, mis juhtuma hakkab.
Ja hakkas juhtuma! Terve isikkoosseis aeti jalule seda õnnetut padrunit otsima. Käidi läbi kogu karauuli marsruut, Tuhniti läbi PPP ja kasarmu, aga mõistagi midagi ei leitud.
Lõpuks vaibus asi õnneks maha, kusagilt leiti sobiv asenduspadrun ja kõik lõppes õnnelikult.
Oh seda nõukaaegset bürokraatiat! Ühe padruni pärast selline tohuvabohu.
meil tagati moona mitte varastamist selliste aktsioonidega, et karnisoni komandandijaost tulid mehed kohale, peale laskeharjutusi. tehti shmonn, ehk otsiti kõik põhjalikult läbi. need kellel mõni padrun leiti viidi kohe minema ja rohkem me neid mehi ei näinud.
Baltiiski merejalaväe brigaad - huvitavalt raisatud aeg DMB 90
gvardimatros kirjutas:meil tagati moona mitte varastamist selliste aktsioonidega, et karnisoni komandandijaost tulid mehed kohale, peale laskeharjutusi. tehti shmonn, ehk otsiti kõik põhjalikult läbi. need kellel mõni padrun leiti viidi kohe minema ja rohkem me neid mehi ei näinud.
Nägin sellist tsirkust isegi Storožinetsi polügoonil, kui teiste utsebkade kursandid oma AKM esimest harjutust 9 padruni näol laskma toodi. Vennad riietati peale harjutuse äralaskmist lausa trussikuteni lahti, raputati ükshaaval riided-partjankad läbi ning soriti taskud ja kirsad läbi. Meie jaoks, kes me olime terve poolaasta kaks nädalat kasarmus ning nädal polügoonil elanud ning selle nädala jooksul vaid laskmise ja muulaadse padrunite hävitamisega tegelenud, tundus see ikka käsitlematu, millist paanikat võib ühe padruni pärast tõsta. Aga mustade pagunitega vendade jaoks paistis olevat tegu igapäevase asjaga. Ja ega nad suurt lasta osanud, igal juhul nigelamalt kui ükskõik kes meist. Positsioonist kümne meetri kaugusel asuva mättaharja suutsid nad igal juhul juba vähemast viiendast laskjast alates talvisel ajal musta mullaga katta.
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
kalleb kirjutas:pihtapandud padrunitest tehti harilikult võtmehoidjad jne
huvitav kuhu siis need mehed viidi,kas otse desbatti?
üldiselt nendega oli nii, et tong pidi olema läbi lastud ja tore kui ka kuul oli rauast lä'bi käinud siis polnud miskit, mõni mölises aga üldiselt pohlad
Baltiiski merejalaväe brigaad - huvitavalt raisatud aeg DMB 90
) selline komme oli jah, eriti lõunamaalastel. Iga kätte antud määrdevedelik valati suvalisest mootoriavast sisse ja mida rohkem, seda parem. Kui pesu pesti, siis tühejendati anumasse kogu saadav pesupulber, ükskõik, mitu pakki seda siis oli. Isegi suitsu tõmbamisega ei osatud piiri pidada, kui see vabalt kätte sattus: meil uuendati NZ-ladusid ja sealt visati kastide viisi minema mingeid vanu ja hirmsa haisuga sigarette, mida lubati igal sõduril nii palju võtta, kui süda lustib. Üks lõunamaa mees sattus sellest nii elevusse, et tõmbas õhtul üksteise järel oma kaks pakki sigarette ära, kuni teadvusetult maha kukkus ja san tshasti viidi 
