Jah, aga nii ohtlik on ta siiski väga piiratud aja:
https://youtu.be/jM-b5-uD6jU?t=698
Radiatsioonitase kahaneb alguses väga kiiresti. Ehk tehniliselt on need jäätmed tõepoolest radioaktiivsed aastatuhandeid, aga see on pigem eksitav.
Ülalviidatud videos esitatakse mõned kergesti mõistetavad numbrid Kanada CANDU reaktori kütusevarda kimbu kohta:
- Vahetult reaktorist tulnuna tapab kokkupuude tõesti mõne sekundiga.
- 100 aasta pärast võid sa 3 meetri kaugusele sellest vardakimbust lihtsalt maha istuda ning passida seal vähemalt 4 tundi, ületamata (niigi poliitiliselt jaburalt madalaks sätitud) ohutu alamdoosi limiiti.
- 400 aasta seisnud kimbu võid sa endale kaissu võtta ja vaadata ära 2 tunnise filmi, ilma et ületaks kiirituse alamdoosi - ehk see aeg loetakse veel täiesti ohtuks.
- 600 aasta pärast on selle gamma radiatsioon sisuliselt 0. See tähendab et kiiritusesaamiseks pead sa need graanulid purustama ja sisu kas sisse sööma või endale pelae määrima. Võrdleks nüüd nendega käitumist sellega kuidas käideldakse keemilisi jäätmeid, mis reeglina jäävad samuti "igaveseks" mürgiseks, ja mida toodetakse suurusjärkude võrra rohkem?
Üks pilt sealt:
Seal hoitakse neid vardaid nii 5-10 aastat (ja neid tekib selle aja jooksul sedavõrd vähe, et et see pole mingi eriline probleem). Seejärel topitakse need säärastesse betoonist / metallist konteinerisse kuival maal (video viidatud ajahetkele) kus neid tavaliselt hoitakse tuumajaamas kohapeal veel nii 50-100 aastat.
Videos mainitud Darlingdoni jaama koguvõimsus on 3.5GW ja seal näidatud laohoones on sama jaama 20 aasta kütus. Seega Eesti mõistes on seal umbes 50 aasta jagu meie absoluutset kõigi aegade tiputarbimist järjest. Arvestades et need kastid on nii suured ka ohutusvaru tõttu (annaks pikaajaliselt pakendada palju tiheamalt), ei tundu väga suur probleem.
Ja lõpetuseks, ma olen siin teemas vähemat 10x rääkinud ja viidanud et seda kütusejääki ei pea üldse käsitlema jäätmetena! Tuleks rajada lihtsalt fast-breeder reaktor. Ja see ei ole mingi tuleviku ufo-tehnoloogia, neid opereerib ja Suurim Lääne oma, Superphenix sai just 1996. aastaks päris normaalse hoo sisse (mille järel lammutati siis "usuhullude" surve tõttu). Selle vähekasutatud kütuse (mis tegelikult sisaldab veel 95% oma esialgsest energiast (viide)) saab seal praktiliselt täiesti ära tarvitada.
Minumeelest on see jäätmete pikajaalise matmise teema (nii nagu seda plaanitakse) lihtsalt tehniline lahendus puhtalt poliitilisele probleemile. MIllega kahuks ka Soomes ja Rootsis mindi kunagi suure hurraga kaasa, kuna rahva oli edukalt lollitatud juttudega hirmsast ohust (10 000, 100 000, ja isegi miljoniks aastaks)
Isegi kui käsitleda neid "jääke" totaalse prahina, on nende ohuhinnag minumeelest ikka väga-väga proportsioonist väljas, hiljemalt circa 100 aastat kohapealset hoidmist.
