Tartu rahulepingut nad ise ei rikkunud väidetavalt selle pärast, kuna nende jaoks pole ära tõestatud, et praegune Eesti Vabariik on Eesti Wabariigi õigusjärglane.
See kõlab küll väga ebaõiglaselt, ent kahjuks asjaolud nii on.
Miks nii pessimistlikult? Oma teadmatusega ei maksa venelaste kasuks mängida!
Alustuseks võiks lugeda kasvõi Enn Sarve artiklit "Sirbist".
http://www.sirp.ee/index.php?option=con ... 4&Itemid=2
Üks oluliseim lõik sealt:
Esimesed arvestatavalt suure õigusjõuga rahvusvahelise õiguse dokumendid Eesti okupeerimise kohta ilmusid alles 2006. aasta alguses. Nendeks on kaks Euroopa Inimõiguste Kohtu otsust, mis jäävad pretsedendina aluseks kõigile selle kohtu tulevastele otsustele analoogilistes küsimustes ning vastavalt ka Euroopas kehtiva rahvusvahelise õiguse lahutamatuks osaks.
Protsessid said alguse sellest, et kaks küüditajat ja üks metsavendade tapja kaebasid aastal 2004 Eesti riigi neile määratud karistuste eest Euroopa Inimõiguste Kohtusse14 Kohtu IV sektsioon arutas 17. ja 24. I 2006 nende asju kolleegiumina, millesse kuulusid seitse eri rahvusest kohtunikku ja registraator. Kohtuotsustega tunnistati kaebajate taotlused põhjendamatuks ja lükati tagasi. Kaebajad olid üldjoontes lähtunud väitest, et nad tegutsesid tollases Eestis kehtinud Nõukogude (VNFSV) kriminaalkoodeksi alusel ja nende teod olid selle sätetega kooskõlas. Järelikult eeldasid nad Eesti kuulumist N Liidu koosseisu, mistõttu kohtul tuli esmajoones tuvastada, kas asi oli tõesti nii.
Kohus leidis, et Eesti oli hoopiski okupeeritud ning põhjendas seda järgmiselt15.
Kohus märgib kõigepealt, et Eesti kaotas oma sõltumatuse Saksamaa ja NSV Liidu vahel 23. augustil 1939 sõlmitud mittekallaletungi lepingu (nn Molotovi-Ribbentropi pakti) ja selle salajaste lisaprotokollide tulemusena. Pärast 1939. a ultimaatumit Nõukogude sõjaväebaaside asutamiseks Eestis toimus juunis 1940 laiaulatuslik Nõukogude armee sissetung Eestisse. Maa seaduslik valitsus kukutati ja jõu abil pandi kehtima Nõukogude kord. Nõukogude Liidu totalitaarne kommunistlik režiim juhtis ulatuslikke ja süstemaatilisi aktsioone Eesti rahvastiku vastu, mis hõlmasid näiteks umbes
10 000 inimese deporteerimist 14. juunil 1941 ja enam kui 20 000 25. märtsil 1949. Peale Teist maailmasõda läksid kümned tuhanded isikud metsadesse peitu vältimaks sovetivõimude repressioone, osa peidusolijaist osutas okupatsioonirežiimile aktiivset vastupanu. Vastupanuliikumise käigus aastail 1944–1953 tapeti julgeolekuorganite andmeil umbes 1500 ja arreteeriti ligi 10 000 isikut.
Katkestatuna aastate 1941–1944 Saksa okupatsioonist jäi Eesti Nõukogude Liidu poolt okupeerituks kuni iseseisvuse restaureerimiseni 1991. Vastavalt sellele oli Eesti kui riik ajutiselt takistatud oma rahvusvahelisi kohustusi täitmast
Eesti okupeerimise kirjeldus 17. jaanuari kohtuotsuses ühtib siinkohal tsiteerituga peaaegu sõna-sõnalt. Kuna metsavendade kohtuta mõrvamist oleks Eestis võinud karistada ka okupatsioonikuriteona, siis lisan veel mõned väljavõtted selle kohta, kuidas eurokohtu 24. jaanuari otsus neid hindas.
Kohus märgib, et tsiviilelanike mõrvamine oli Nürnbergi Tribunali 1945. a Hartas (artiklis 6–c) otsesõnu tunnistatud kuriteoks inimkonna vastu /…/ Kohus märgib, et inimkonnavastaseid kuritegusid puudutavate printsiipide universaalne kehtivus kinnitati järgnevalt muuseas Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Peaassamblee resolutsiooniga nr 95 (11. detsembrist 1946) ning hiljem Rahvusvahelise Õiguse Komisjoni poolt /…/. Kohus soovib rõhutada, et Konventsioonis aegumistähtaegade mittekohaldamisest sõjakuritegude ja inimsusevastaste kuritegude suhtes on artiklis I(b) otsesõnu nenditud, et inimsusevastastele kuritegudele ei kohaldata mitte mingeid aegumistähtaegu16, sõltumata nende toimepaneku ajast ja sellest, kas need pandi toime sõja või rahu ajal. Pärast seda, kui Eesti Vabariik ühines mainitud konventsiooniga, sai nende printsiipide rakendamine ta kohustuseks.
/…/ Kohus märgib, et isegi kui kaebaja toimepandud teod võisid olla kõnesoleval ajal sovetliku seaduse mõttes vaadeldavad seaduslikena, leidsid Eesti kohtud need ometi endast kujutavat inimsusevastaseid kuritegusid toimepanekuaegse rahvusvahelise seaduse kohaselt. /Euroopa Inimõiguste/ Kohus ei näe mingit põhjust jõudmaks teistsugusele lahendusele.
/…/ Kohus ei leia ühtki põhjust pidada küsitavaks Eesti kohtute tõlgendust ega /Eesti/ siseriikliku õiguse rakendamist, mis on tehtud asjakohase rahvusvahelise õiguse valguses, /…/
Paar järeldust. Pärast Euroopa ülima kohtu otsuseid on Eesti Vabariigi okupeerimine Nõukogude Liidu poolt aastail 1940–1991 saanud vaieldamatuks juriidiliseks faktiks, mille eitamine tähendaks Euroopa Liidus kehtiva õiguskorra eitamist. Euroopa kohtu otsustes inimsusevastaste kuritegude karistamise asjus on tähelepanuväärne nende ulatuslik rajamine Nürnbergi harta normidele17, niisiis mingil määral samastamine natsisaksa omaaegse tegevusega Lääne- ja Kesk-Euroopa maadel, mida Saksamaa tollal okupeeris.
