https://www.postimees.ee/7953874/postim ... armagedoon
Päris huvitav lugemine Krõnkõ sillapeast haavatud eestlasest vabatahtliku sõnade läbi. Ei ole see asi sugugi nii üheülbaliselt vattide kottimine, vaid tõesti kannavad suuri kaotusi ka kaitsjad:
Ants Punning kirjutas:
https://www.facebook.com/story.php?stor ... 0KG50&_rdr
POSTIMEES UKRAINAS ⟩ Julmades Krõnkõ lahingutes haavata saanud Eesti sõdur: see on Harmagedon
Oleg on ainus Eesti sõdur, kes osales Dnepri vasakkalda platsdarmi kaitsmisel
Viimaselt reidilt ei tulnud ükski tema rühma sõdur tervelt tagasi, kaks hukkusid
Pääsemiseks pidid mehed ujuma ligemale 50 meetrit üle jääkülma Konka jõe
See oli mu kõige julmem lahinguülesanne, ütles Eesti vabatahtlik sõdur Ukraina armees Oleg, kutsungiga Eestlane (Estonets). Oleg sai hiljuti haavata lahingus ukrainlaste Krõnkõ-platsdarmil Dnepri jõe vasakul kaldal.
Praegu Odessas haiglas viibiv Oleg kirjeldas Postimehele võitlust Vene armee droonidega, mis lõppes kurvalt: tema kuuemehelisest tiimist hukkusid kaks ja kõik ülejäänud said haavata, osa raskelt.
«See oli paras Harmagedon,» ütles Oleg. (Harmagedon on Johannese ilmutuse raamatus paik, kus toimub viimsepäeva lahing – J.P.)
Peipsi äärest, vanausuliste külast pärit Oleg on Postimehe teada ainus Eesti vabatahtlik Ukrainas, kes on sõdinud Hersoni oblastis Dnepri vasakul kaldal. Ukraina sõdurid hoiavad seda mullu sügisel loodud väikest platsdarmi suurte ohvrite hinnaga. Sest selline on käsk – hoida platsdarmi, kust on praegu ukrainlaste jaoks lühim tee Krimmi poolsaareni.
«Seal on väga-väga raske hoida seda platsdarmi. Meil pole midagi vastu panna, kui Vene armee lihtsalt tambib meid seal,» ütles Oleg.
Krõnkõ küla kujutab endast paarisadat maja piki Dneprit jooksva kolme pika tänava ääres. «Seal on kõikidest majadest alles ainult vundament,» kirjeldas Oleg vaatepilti külast pärast nelja kuud lahinguid. «Kui veab, leiad keldri, kus varjuda, aga üldiselt pole seal enam kuskil end peita.»
Ühes Ukraina merejalaväepataljonis sõdiv Oleg on käinud kolmel missioonil üle Dnepri jõe Krõnkõ poole.
Esimene kord aitas ta ette valmistada ohutumat teed Dnepri äärest Krõnkõsse. Teine kord osales ta juba Krõnkõs positsioonide kaitsmisel, mida neil on kästud hoida iga hinna eest.
«Kui olime Krõnkõsse jõudnud, läks kohe tulevahetuseks. Drooniüksus teatas, et meie poole liigub kümme [Vene sõdurit],» rääkis Oleg. «Kõik löödi kasti.»
Nad ei jõudnud hingegi tõmmata, kui teiselt tiivalt tuli peale juba järgmine Vene sõdurite rühm, järgmised kümme meest. «Seitse lõime kasti, ülejäänud panid jooksu.»
Ja nii käis päev läbi, üks rünnak järgnes teisele. Kuni Olegi grupp sai käsu minna tagasi teisele kaldale. Tänu headele kaitsepositsioonidele olid nende kaotused päeva jooksul üks hukkunu ja kaks haavatut. Hukkunul oli kahekordne lahtine jalaluumurd ja ta jooksis lihtsalt verest tühjaks, enne kui ta suudeti teisele kaldale viia.
Jaanuari keskel sai Oleg käsu, et Krõnkõs tuleb likvideerida Vene üksuse tulepesa ühes majas, kus pidi olema seitse meest. Olegile anti ründamiseks juurde kolm meest, lisaks paadijuht ja tema abi. Kokku kuus meest, kellest rünnakule pidid venelaste positsiooni vastu minema neli. Algusest peale paistis see ülesanne Olegile raskesti täidetav. Aga käsk oli käsk.
Veidi rahustas see, et operatsiooni planeerijad lubasid kindlustada rünnaku ajaks selles kohas segajate töö, et Vene droonid ei saaks neid rünnata.
Nagu sõjafilmis läks kõik algusest peale vastupidiselt plaanitule.
Pimeduse varjus sõideti paadiga üle Dnepri. Jõe vasak kallas on paljude väikeste lisajõgedega soostunud ala. Umbes nagu Emajõe suursoo. Krõnkõsse jõudmiseks tuleb ületada veel Konka jõgi.
Kui Olegi meeskond jõudis Konka peale, tulid halva üllatusena esimesed Vene ründedroonid granaatidega. Segajad ei töötanud. Olegil oli ainsana meestest öövaatlusseade. Ta nägi kolme drooni. Üks neist oli ilmselt öönägemisvõimekusega vaatlusdroon, sest kohe hakkasid neid tulistama Vene miinipildujad. Ühesõnaga, kohe nende reidi alguses – rühm polnud veel maabudagi jõudnud – hakati neid lammutama.
«Esimene miin kukkus kolme-nelja meetri kaugusele paadi ninast. Siis lasi üks droon meie kõrvale granaadi. Paadijuht kukkus lööklaine tõttu paadist välja,» rääkis Oleg. Nad olid paadiga sel hetkel keset 40–50 meetri laiust Konkat.
Aerusid kaasas polnud. Sõdurid haarasid oma automaadid AK-74 ja hakkasid nende päradega kahlama. Jõudsid kuidagi kaldale. Hahetas.
Kaldal oli meeste esimene ülesanne end droonide eest ära peita, aga erilisi võimalusi polnud. Vene droonijuhid nägid neid ja kukutasid nende pihta kaks granaati. Üks granaat kukkus Olegi sõnul tast mõne meetri kaugusele. Ta sai killu selga, teine sõdur sai kaks killuhaava jalgadesse.
Sellest hoolimata liikusid nad edasi, et leida parem varjumiskoht. Edasi liikudes leidsid nad kolm maha kukkunud puud, mille alla sai varjuda. Venelaste droone tuli juurde. Olegil oli selline tunne, nagu oleks nad sattunud keset arvutimängu. Vastane nägi neid droonidelt hästi ning jahtis hasartselt. Droonide heidetud granaadid kukkusid õnneks okstele ja plahvatasid seal. Puude all pikali lamanud sõdureid killud ei tabanud.
Kui kõik granaadid ära heitnud droonid minema lendasid, hakkas Oleg meestele esmaabi andma. Kohe alguses jõkke lennanud paadimees oli ka kuidagi nendeni jõudnud. Tal oli kokku 23 killuhaava.
Siis tuli uus droonirünnak. See oli juba karmim. Droonid heitsid mürkgaasiga granaate.
Esimene kukkus Olegi meeste jaoks õnnelikult – tuul puhus mürkgaasid eemale. Sellest said aru ka Vene droonijuhid. Järgmised kaks mürgipommi viskasid nad korraga teiselt poolt. Kõik see gaas pihkus meestele peale.
«Väga rõve tunne oli. Midagi ei näinud, hingata ei saanud,» rääkis Oleg. «Päästis see, et jõudsime enne kopsud õhku täis tõmmata.» Gaasimaske meestel kaasas polnud. «Silmad aga olid ju lahti. Tundsin, kuidas nägemine kaob. Karjusin meestele, et jookseme siit [langenud puude alt] välja, muidu jäämegi siia.»
Üks venelaste droon oli veel nende kohal. Oleg jõudis põgenedes sellele veel keskmist sõrme näidata.
Mehed jooksid tagasi Konka äärde. Oleg otsustas, et kuni miinipildujad pole uuesti nende pihta tuld avanud (vaatlusdroon oli ju veel üleval), tuleb ujuda tagasi üle Konka jõe. Mehed jätsid maha kogu varustuse peale relvade. Oleg sidus oma AK koos kaheksa salvega üle selja ja astus kolmanda mehena vette.
Tol päeval oli Hersonis nullilähedane ilm.
Olegi järel ujus see, kes oli kaks killuhaava jalga saanud. Ta ei öelnud teistele, et ta ei oska ujuda. Kui nad jõudsid Konka jõe keskele, kus vool oli kõige tugevam, hakkas haavatud mees karjuma.
«Viimane, mida ma kuulsin, oli «Aita!», seejärel oli ta juba kadunud,» ütles Oleg.
Oleg hakkas ka ise uppuma. Salved olid vett täis, muutusid raskeks ja hakkasid teda põhja kiskuma. Oleg rebis automaadi salvedega kuidagi seljast ära ja viskas jõkke. Ujus välja.
«Kui kaldale sumasin ja selja taha vaatasin, siis nägin selle mehe laipa, kes oli appi karjunud,» ütles Oleg.
Nende järel ujusid üle jõe 23 killuhaavaga paadijuht ja tema abi. Paadijuht suutis üle ujuda, abi mitte.
Läbimärjad mehed liikusid mööda Dnepri kallast. Lund hakkas sadama. Nad läksid neli kilomeetrit, kuni jõudsid ukrainlaste miinipildujate meeskonna juurde. Neile anti esmaabi, valuvaigisteid, kuuma kohvi ja kuivad riided.
«Me olime kõik alajahtunud. Tänu neile saime sealt välja. Nemad kutsusid meile välja evakuatsiooni,» rääkis Oleg. «Ma olen elu lõpuni nendele meestele võlgu.»
Olegi sõnul olid mõlemal selle ülesande käigus hukkunud mehel kodus naine ja lapsed. Hukkusid nad selle tõttu, et operatsioon oli lihtsalt niivõrd halvasti planeeritud. Lubatud toetust mehed ei saanud.
Vaata Olegi filmitud videot eelmise reidi ajal teisele poole Dnepri jõge, mil tal tuli koos üksusekaaslastega peituda samuti Vene ründedroonide eest puude all.
Krõnkõt hoida on Olegi sõnul väga raske, sest venelased ründavad seda platsdarmi kõigega, millega saavad.
«Kõik muudkui räägivad, et [F-16] lennukid tulevad. Kus need on? Poisid seisavad seal praegu automaatide ja Muhhadega (kärbes, granaadiheitja – J. P.),» ütles Oleg. «Ja nende peale heidetakse iga päev kõike, kaasa arvatud termobaarilisi pomme.» Viimane imeb õhu hapnikust tühjaks ning inimese kopsud lõhkevad. Väga hirmus surm. Varjuda selle eest on võimalik vaid sügavale maa alla. Krõnkõs metrood pole.
Kuidas ukrainlased suudavad Krõnkõ platsdarmi üldse hoida? Mille arvelt?
«On inimesed, kes on jõuga aetud armeesse, ja on inimesed, kes armastavad oma maad ja seisavad viimse kuulini,» rääkis Oleg meestest, kes hoiavad Krõnkõ platsdarmi. «Neil paljudel on kodus naine ja lapsed. Nad teavad, mis nendega juhtub [kui nad kaotavad]. Ainult see hoiab seal mehi elus ja aitab vastu pidada.»
Aita Olegi varustuse ostmisel
Oleg kaotas viimasel sõjakäigul kogu varustuse. Pärast paranemist tahab ta kindlasti jätkata sõdimist Ukraina eest. Ta peab selleks endale uue varustuse ostma, ainult osa saab ta oma üksusest. Vaja läheb kuulivesti ja kaitseplaate sinna sisse, soojuskaamerat, lisasalvesid automaadi laskemoona jaoks, mahukat seljakotti, lahingurakmeid, päästevesti (Dnepri jõgi!) ja veel palju muud.
Olegil aitab varustust osta MTÜ Rahu Nimel, mille põhiülesanne on toetada Ukrainas eesliinil sõdivaid Eesti vabatahtlikke sõdureid. MTÜ Rahu Nimel (rahunimel.ee) pangakonto on EE862200221080102655 (selgitus: Estonetsi varustuse jaoks).
Oleme Olegiga otseühenduses T-Bone´i loodud grupivestluses. Mees pole nagu ka T-Bone oma huumorimeelt kaotanud. Haiglas olles mõni päev tagasi mainis ta, et sai söögiks pudru, mille peale postitasin ma talle Coopi Itaalia salati pildi oma laualPeab vist poistele seekord rohkem Põltsamaa kanget sinepit viima-ütlevad, et see istub ideaalselt saloga kokku
Praegu kogume me Olegile kambaga kokku varustust, et ta saaks peale taastumist taas rindele naasta.
Peab vist poistele seekord rohkem Põltsamaa kanget sinepit viima-ütlevad, et see istub ideaalselt saloga kokku 
