Gustav

[fossiil]

Ongi käes aeg alustada oma esimese lennukiga, võimalik, et mitte just päris esimesega, aga kuna viimasest on jäänud vaid kauge ja otseses mõttes poolik mälestus, siis alustan praktiliselt „puhtalt lehelt“. Lennuki koostamise mõtted on peas päris pikalt keerelnud, aga et seni on sobivas mõõtkavas isendite valik olnud suht nadi, siis olen iseenda jaoks ikka mõne ettekäände või põhjuse leidnud, et teemaga mitte tegeleda. Aga nüüd on juba mõned aastad 1:35 lennukid riburada tulema hakanud ning Ennu lahkust kasutades jõudis juba mõned ajad tagasi minuni Border Models´i Gustav. Muidugi oleksin eelistanud Emilit, millegipärast on mul suurem huvi just varasemate tüüpide vastu, aga ka Gustav on igas mõttes OK – ikkagi märgiline masin. Tootja on korraldanud omamoodi loterii, kus mudeliga on kaasa pandud karbike piloodi figuuriga, mis on suletud kuldsesse kileümbrisesse. Fortuna sokutas minu karpi Hermann Graf´i, figuuriga on kaasas ka mõned tema masina jaoks iseloomulikud dekaalid. Piloot on istuvas poosis, jalad pedaalidel ja käed suht vabas asendis, mis on igati sobilik just maandunud või starti mineva lennumasina kabiini.
Instruktsioon on raamatukese kujul, esmapilgul tundub kõik hästi, aga suht kohe, kui alustasin mootori kokkupanekuga, avastasin, et mõned positsioonid on valesti nummerdatud, selles mõttes tuleb tähelepanelik olla. Parajat peamurdmist tekitasid jahuhtussüsteemi paisupaakide auruklapid, no ei noki ära, mis asendisse need tuleb liimida, esiteks on need robustseks lihtsustatud ja teiseks on 3D kujutised sellise nurga all, et saa aru kuidas tahad. Aga et materjali on Messeri kohta päris palju, siis õnnestus need vidinad lõpuks usutavasse asendisse fikseerida.
Siin on siis mõned fotod ausõna peale koos seisvast mootorist:





Plokk on muidugi liimitud, aga kõikvõimalikud agregaadid tilbendavad niisama küljes, no ei meeldi mulle pintsliga üsna keerulistes kohtades sudida. Võrdluseks on kõrval AT-T mootor, mille ma viimast koostades lihtsalt kõrvale tõstsin, sest ei olnud mõtet sellega peitust mängida. Nüüd hea võrrelda – tundub, et plastivalu kvaliteedi mõttes on mõlemad samal tasemel, aga kui vaatan mõnd 1:32 messeri resinist mootorit, siis saan aru, et nojah, olgu, katsun viisakaks jääda. Mulle sobivat mootorit keegi veel ei paku, nii et selles mõttes on kaks võimalust: hakata ise kõike seda ämblikuvõrku välja mõõtma ja valmis nikerdama või panna tuimalt kapotid kinni. Esialgu keerleb peas selline mõte, et koostan selle nii korralikult, kui oskan ja värvin ära, kapotid üritan paika saada magnetite abil, no et kui pärast peale vaadates häbi hakkab, siis saan need väikese vaevaga kinni panna.
Lennukimudeli värvimise strateegia erineb tanki omast päris palju, lähiajal tulebki juba kokpit ja mootor ära kruntida ning värvi alla saada, muidu ei saa asjaga edasi minna.
Järgmise korrani.

[fossiil]

Väike vahepala - olen veidi ka messeri kallal nokitsenud ja hetkeseis on selline:



Jah, tuli teha valik, kas kapotid lahti või kinni, sest kaks ühes varianti ei ole võimalik vähese verega saavutada. Üritasin siis enda jaoks selgeks saada, et mida ma siis õieti tahan? Kas asja iseeneses, ehk viimase peale tuunitud hüper-super asja (mis on minu oskuste puhul suht küsitav) või hoopis normaalses konditsioonis (isegi kaugelt äratuntavat) õiges mõõtkavas messeri mudelit, mida on hea visuaalse võrdluse mõttes tankide kõrval eksponeerida? Jõudsin äratundmisele, et viimane variant on minu jaoks igas mõttes ratsionaalsem ja loobusin avatud kapottide ja muu taolise peale mõtlemisest. Otsus kujunes välja selle aja jooksul, kui olin jõudnud kokpiti sisuga tutvust teha ja leidsin, et seal on nii palju asju kas kehvasti, küsitavalt või hoopis valesti tehtud. Näiteks kasvõi kütusetoru, mis ühendab lisapaaki piloodi istme taga asuva 10 mm kummist valmistatud paagiga. Komplektis on kaasas ainult ülemine osa, mis algab kusagilt poole kokpiti kõrguselt ja suundub istme taga olevasse vaheseina. Suundumisega on kõik OK, aga poole kõrguse pealt peaks veits volüümikam kumerus ka kokpiti põrandani jõudma, aga seda lihtsalt ei ole. Olgu, mõtlesin, et teen ise, aga et olin instruktsiooni järgi jõudnud kokiti sellele seinale liimida juba mingi nupuga karbiku, siis jäi see toru jätkamiseks lihtsalt ette. Karbikut maha nüsima hakata ei tahtnud – olin teise ikka päris mehiselt kinni sulatanud – juhtisin siis toru sellest läbi ja hakkasin alumist otsa põrandasse suunama, aga siis jäi ette jahutusradika klapi juhtimiskäepide. Päris masinal asub see suht samas kohas, ainult et kinnitub kokpiti sisse eenduva ribi külge. Aga seda mudelil lihtsalt ei ole, selle olin liiminud samuti instruktsiooni järgi kokpiti seina külge ettenähtud positsiooni. Hakkas juba siiber ette tulema... Olgu, lõikasin lahti ja lisasin millimeetri jagu plastikut juurde, nii et toru vahelt läbi mahtus. Tundsin, et entusiasm hakkab raugema, no vähemalt olin jõudnud torule klaasist vahetüki valmis teha, muidu ei oleks sedagi vist ette võtnud. Siin on see kr..di toru enam-vähem näha:



Ja siin on kokpiti teine külg:



originaaliga võrreldas on suurem osa detaile kas vales mõõdus, vale paksusega või hoopis tegemata, need Eduardi etsid on ka paras mõistatus – kõik see posu kette ja rattakesi on valmistataud mingi mõttekujundi alusel, sest kinnitada saab vaid ülekande ühe poole. Teine pool peaks õhus rippuma, kusjuures netis ongi päris palju selliseid koostamisi, kus need ongi lihtsalt niisama jäetud. Nikerdasin siis vähemalt mingisugused toed kinnitamise jaoks, kusjuures kettide pikkused ja asetused on vist tõesti laest võetud.
Lõpuks võtsin hoo maha – aitab, piloot istmele ja kogu lugu! Ja siis hakkas peale – tuli välja, et pilooti ei saagi niisama lihtsalt kokkupandud kokpitti istutada... Väike mõõtmine näitas, et seda ei saaks teha ka koostamise käigus – figuuri käte asend ei võimalda seda ilma kirurgilise vahelesegamiseta ette võtta. Läks nüsimiseks ja lõpuks õnnestus lugupeetud härrasmees seaduslikule kohale sättida, siin ta on veidi lähemalt:



Pea on hetkel veel kinni liimimata, sest larüngofon on disainitud nii madalale, et selle värvimisega läheks raskeks.
Minu jaoks on kogu sellise „piloodid kaasas“boonuse mõte suht küsitav, olgu, Hartmanni figuur on püstiasendis lennuki kõrval, see on Ok, aga et istuvad figuurid on disainitud mingi X kabiini järgi, vaat see on minu jaoks mõistatus. Aga et olen juba nii kaugele jõudnud, siis pusin edasi, kuigi tean juba, et piloodi kinnitamine rihmadega saab olema paras probleem – figuur on disainitud neid arvesse võtmata. Eks hiljem vaatan, mis sellest saab, vahepeal hakkan plaanerit kokku panema.

Järgmise korrani.

[tuli]

Mulle meeldib! Kuskil internetist ka hulka neid arvustusi, aga miniatuursus teeb mu jalad nõrgaks . Rongid, vagunid, rööbasteed ja "landshaft" selle ümber , see on valitutele Isegi majade maketid paeluvad, see mingi kiiksuga asi

[fossiil]

Tänan positiivse kommentaari eest!

Plaaneri ja stabika sain kokku, käigu pealt tuli teha konstruktsiooni stabiilsut mõjutavaid otsuseid, aga sain hakkama. Aga et edasi liikuda, pidin piloodi värvimise ette võtma. Mis seal ikka põdeda – olen varemgi mõnele figuurile värvist pintslit näidanud, aga see frits osutus parajaks tegelaseks.. Eks figuuri valmistaja kujundas väikese Hermanni 3D proges ja printis välja ning seejärel paljundati saadud masterit koheselt resini abil. Tegelikult on see ju kõik päris loogiline, kui prinditud pinna kvaliteet oleks olnud normaalne. Aga see oli kahjuks paras sigade songermaa, proovisin alguses väljapaistvamaid kohti väheke siluda, aga loobusin – selleks oleks kulunud liiga suur osa elust. Ei jäänudki muud üle, kui krunt selga ja krobelist pinnafaktuuri värviga täitma. Lõpuks sain sellise enam-vähem talutava tulemuse, ahjaa, üksjagu aega võttis ka piloodi varustuse detailide värvuses selguse saamine. No ja siin ta siis istub, rihmad peal ja uurib pingsalt mingi näidiku skaalat:





Antud hetkel on ka kabiini klaasid maskitud ja väike Hermann mängib peitust:



Kasutasin Eduardi maske, sel sel momendil rohkem pakkujaid ei olnud, aga nüüd arvan, et ise oleks vast parema tulemuse võinud saada, aga eks siis näeb, kui värvi peale saab, et kui jube tuli.
Hetkel tegelen piloodi kuklataguse kaitse aretamisega, komplektiga on kaasas neid lausa kaks varianti, üks tavalise „soomusplaadiga“ ja teine klaasplokiga, mis on iseenesest juba paras küsimus, sest originaalis oli soomusklaasi paksuseks 60 mm, mis teeb mudeli jaoks 1,7 mm, aga olemasolev on kõigest 0,7 mm paksune. Aga olgu pealegi, minu jaoks ei kõlba kumbki variant, sest Hermann Graf ratsutas ringi varase Gustavi seljas ja sellel oli samasugune kuklakaitse nagu Fridrichilgi. Pildil on näha komplektis olevad variandid ja peategelane ise midagi hiterijuntsudele seletamas, samuti on näha too kaitse täies ilus – midagi taolist tuleb mul nüüd ise valmis nikerdada:



Ja veel – Messeri kupli külgmised eesmised klaasid sai mõlemal pool lahti lükata nagu väikesed lükandaknad ja neil olid selleks nuputaolised asjandused küljes. Nupud on kenasti olemas, ainult et tavalisest hallist plastikust, samas kui päris lennukil olid need tehtud läbipaistvast org. klaasist. Nii et veel üks meeliülendav nokkimine tulekul...

[fossiil]

Vahepeal pean ikka midagi postitama ka, muidu jääb mulje, et lebotan niisama.
Viimane jutt oli kabiinikupli tuunimisest, tegin selle kuklataguse kaitse valmis ja treisin klaaside sisekülgedele käepidemed, mingi ettekujutuse saab siit:



Midagi paremat hetkel pakkuda ei ole, sest maskid on väljaspool peal, kuna lennuk on värvimise ootel.
Järgmiseks tuli lahendada eestiibade asendiga seotud probleem: messeril toimisid eestiivad automaatselt - kiiruse langedes alla 180 km/h liikusid need välja ning kiiruse suurenedes sisse tagasi, mis tähendab et maapinnal seisval lennukil on need alati välja lükatud asendis. Esimese hooga liimisin need nii kaugele välja kui mudeli konstruktsioon võimaldas, aga pärast kriitilise pilguga vaadates sain aru, et see ei ole piisav, pealegi olid eestiibade otsad suht puise välimusega. Lõikasin lahti ja üritasin otsad veidi paremasse konditsiooni viia, siin on need näha enne ja pärast töötlemist:



Ja siis tuli paras peavalu – konkreetse mudeli prototüübi tiibade alla oli riputatud torud õhk – õhk tüüpi rakettide laskmiseks. Vajadus nende järele oli päris põletav, sest sõja teises pooles põhjustas liitlasjõudude pommitamine saksa majandusele tohutut kahju. Kuna periooditi oli õhk Saksamaa kohal pommitajatest paks ja need lendasid mitmesuguse struktuuriga gruppides, siis oli vaja midagi sellist kasutusele võtta, millega saaks vastasele kaugemalt distantsilt võimalikult suuri kaotusi tekitada. Siin on pilt „combat box“ formatsioni skeemist, mis tähendas, et igas seelises „box“ –is oli üüratu hulk suurekaliibrilisi kuulipritse, mis ei tekitanud luftwaffe pilootidel lähemaks tutvumiseks just erilist indu:



„Õhk-õhk“ tüüpi raketid olid oma aja kohta päris innovatiivne mõte, kuigi ega fritsud midagi päris tühja koha peale ka leiutama ei hakanud – kuna Nebelwerfer oli end maismaalahingutes igati õigustanud ja 42 aastal oli kasutusele võetud 21 cm reaktiivmürskudega mudel, siis need läksidki käiku uue imerelva loomisel. Hävitaja tiibade alla paigaldati kaks laskeseadet, õigemini toru, mis sarnanesid konstruktsiooni poolest 21 cm Nebelwerfer 42 torudele. Mürsud erinesid maavägedes kasutausel olnutest – need kaalusid 112 kg, millest 40,8 kg moodustas lõhkepea kaal, võrdluseks „tavaline“ Nebelwerfweri rakett kaalus 109,5 kg, millest 10,1 kg läks lõhkepea arvele. Toru rippus tiiva külge monteeritud konksu otsas ja oli nelja tugijala abil reguleeritud ligikaudu 15 kraadise tõusunurga alla. See oli mõeldud eeskätt raketi lennutrajektoori languse kompenseerimiseks. Aga et õhutakistus oli vägagi suur isegi siis, kui torud olid juba tühjaks tulistatud – neid sai lasta ainult mõlemad korraga – siis oli riputuskonksu konstruktsioonis ette nähtud lõhkelaeng, mis võimaldas hädavajadusel (nt. kamp vaenlase hävitajaid sabas) konksud koos torudega küljest ära tulistada. Raketil puudusid stabilisaatorid ja suuna säilitamiseks pandi see pöörlema – tagaosas olevad ringikujuliselt paiknevad 22 düüsi olid konkreetse nurga all, mis andis raketile pöördemomendi. Lõhkepea oli varustatud aegsütikuga, mis oli reguleeritud 30 sek. peale, nii tuli märkide kindlaks tabamiseks raketid välja tulistada ligikaudu 400 meetri kaugusel vastasest, sest reaktiivmürskude lennujoon ei olnud tavaliselt sirge, vaid hoopis spiraali kujuline.
Kas tegemist oli imerelvaga? Seda vist mitte, kuigi see põhjustas liitlastele parajat peavalu, nii hoiatas 8. Õhuväe peakorter 1943 aasta augusti lõpus, et vastase lennukitele monteeritud miinipildujad (mortiirid) näivad olevat kõige ohtlikum takistus pommitajate teel. Ameerika lendurid kutsusid saksa reaktiivmürske „leegitsevateks pesapallideks“
Nonii, nüüd on üksjagu vahtu klopitud, vaatame parem mida tootja mudeli külge riputamiseks pakub. Raamis on kaks toru, mis on teineteise peegeldused, nii neediridade paigutuse, kui keevisõmbluse suhtes ja selliseid raame on kaks. Instruktsiooni see koht on jällegi parajalt segane, nii et saa aru kuidas tahad. Ja fotosid olen leidnud siiski ainult vasakpoolse toru kohta. Teades sakslaste armastust peegelpildis kujundatud lahenduste vastu (nt. varajase Tiigri peegelroomikud) valisingi selle variandi. Siin on mõlemad torud seisus, kus ühel olen „jalad“ külge liiminud ja toru seinad õhemaks töödelnud. Lisaks muidugi juhtsiinid, mille installimine nõudis ikka parajat kannatust:



No ja läksingi kõhuli – kui hakkasin torudele tagumisi etsist detaile liimima, avastasin, et oleks pidanud siiski teise variandi kasuks otsustama, sest teise toru raketi fiksaator jäi valesse asendisse. Kuigi on ka võimalus, et tegu on tootja näpukaga. Aga pole hullu, saab uuesti kleepida. Tootja lahendus on üldse kummaline – raketi etsist põhi koos düüsidega on disainitud toru alaosas paikneva raketi fiksaatori külge:



Ja siin on mõlemad torud tiiva külge sobitatud:



Veidi lähemalt paistab asi selline:



On näha, kui palju pahteldamist ja töötlemist nõuavad tugede kinnituskohad, lisaks on eesmistel tugedel paiknevad reguleerimismutrid nii huvitava kujuga, et selliseid ei oleks suutnud keerata vist isegi saksa tehnikud. Need lõikan maha ja püüan asendada millegi paremaga. No ja riputus on selline nokk kinni saba lahti värk – kui konks oma kohale kleepida, siis ei saa toru värvimise ajaks maha võtta. Aga see on minu jaoks nagu „must be“ tingimus, konsulteerisin eelnevalt spetsiga, kes soovitas need kobakad kindlasti eraldi värvida.
Lõpuks leidsingi lahenduse, eemaldasin etsist rõnga ja puurisin riputi sisse kaks 0,25 mm auku. Aukudesse toppisin 0,2 mm traadist aasa, mille jalad ulatuvad toru sisse:



Nüüd näeb see küljelt välja niiviisi:



Konks on kenasti tiiva küljes kinni, kui kõik see värk saab värvitud, tõmban traadid pingule ja painutan ära, raketi ja toru vahel on tänu juhtsiinidele ruumi piisavalt.

Selleks korraks kõik.

[Väino]

...ja puurisin riputi sisse kaks 0,25 mm auku...

See on 2 ja pool paberilehe paksust.
Minu jaoks, kes ma ei ole mudeliehitaja, kõlab see nagu "puurisin liitiumi aatomil 1. ja 2. elektronkihi vahele paar auku."
Imetlen!

[fossiil]

Ma tänan!
Võrdluse suurusjärk on veidi jahmatav, aga ka 0,25 mm aukude puurimine nõuab üksjagu keskendumist, sest peenikese puuri murdmine, eriti sügavama augu puhul, on oi kui lihtne..

[fossiil]

Saan aga ühe asja nii enam-vähem norm seisu, nii tuleb tegeleda järgmise jamaga – tiibade otstes on sellised kenad värvilised tuled, mis annavad pimedal ajal või halva nähtavuse korral aimu lennuki asendist. Minu ettekujutuses tiirles selline mõte, et need detailid võiks olla valmistatud läbipaistvast plastikust. Eeldasin seda ka põhjusel, et komplektis on mitu raami läbipaistvate detailidega. Aga mida ei olnud, olid tuled. Need on valmistatud tavalisest hallist stüreenist ja punkt... Nii suure mõõtkava juures tundub see täieliku ketserlusena, no ja ongi seda tegelikult, sest jälle tuli, selle asemel et koostamisega lõpusirgele jõuda, midagi välja mõelda, aretada ja nii edasi. Aga et mudelitootjate teravmeelsed lahendused on jõudnud mind juba üksjagu karastada, siis mõtlesin, et ega ma mingi nõrk ka ei ole ja lõikasin-viilisin mingist jäätisepulga taolisest liistakast valmis sobiva kujuga puansooni. Selle peale tõmbasin kuumaks aetud läbipaistvast plastikust pakendi tüki. No ja siis tükk aega rihtimist ja sobitamist ning valmis ta saigi. Seejärel ka teine.
Järgmiseks lambid – tuli üksjagu otsida, aga leidsin värvilisest plastist jupid, millele andsin treipingis sobiva kuju, siin nad siis on - kaks tuleklaasi ja värvilised lambid, nende kõrval troonib originaalne „klaas“:



Seni jääb veel paras küsimus, et mis värvi peaks tule sisemus olema? Netist leitud materjali põhjal tekib tunne, et see võiks olla RLM 02 ja lambi kandiline aluspaneel alumiinium, aga kui kellelgi peaks olema mingi täpsem info, siis teritaksin kõrvu küll. Aga sellega on veel aega, tuled sätin paika pärast lennuki värvimist.

Ent sinnamaale tuleb alles jõuda – telik on veel komplekteerimata, selle jalgu paika sättides avastasin, et need loksuvad oma pesades üle mõistuse palju, kui jätta need korrigeerimata, siis hakkab telik aja jooksul raudselt ettepoole viltu vajuma. Ei jäänudki muud üle, kui jalgade tapid õhukese plastiga järele aidata, sellised siis jäid:



Järgmise korrani.

[vaoinas]

Ei oleks nagu arvanud, et selle Borderi lennukiga nii palju vaevlemist on.
Aga tehtud töö on uhke, eriti hästi näib õnnestunud olevat lenduri värvimine.

Eks jään järgmiseid arenguid ootama.


Kristjan

[fossiil]

Tänan, piloodiga tuli üksjagu vaeva näha, aga lõpuks jäi ta oma kohale nii enam-vähem loomulikus asendis.
Aga vaevlemist on tõesti parajalt, sest muidugi saaks kõik ka otse karbist kokku lapata, aga ma ei ole sugugi kindel, et siis tulemusega rahule jääksin. Näiteks seesama telik – siin on ta kuidagimoodi kokku lapatud ja ausõna peale lennukile külge riputatud:



Kõigepealt jääb silma tohutu vahe ratta ja amordi alumise otsa vahel, päris masinal oli see suht miinimumini viidud, sest muidu ei oleks ratas tiiva sisse ära mahtunud. Tegelikult oligi nii, et kui G2 versiooni hilistele hävitajatele hakati paigaldama veidi suurema rehviga rattaid - 660x160 мм varasemate 650x150 asemel, sest lennuk oli nüüd üksjagu raskem, siis tuli tiiva ülapinnale, rattakoobaste kohale, stantsida sopistused, et rattad tiiva sisse ära mahuksid.
Amordi esipinnal on näha kolm ava pidurisüsteemi kinnitamiseks ja piduritorud koos voolikutega näevad välja sellised:



Tootja loogika kohaselt oleks pidanud pidurivooliku ots kinnituma amordi alumise otsa külge, kusjuures siis oleks rattad jäänud praktiliselt kõige alumisse asendisse, mis ei sobi maapinnal seisvale mudelile kohe üldse mitte. Pealegi oleks see reaalis olnud suht võimatu – juhtida piduri hüdraulika läbi pöörleva rummu silindrini, no isegi sakslaste ajoks oleks tegu olnud paraja pähkliga. Nii et otse karbist lahendus on küll võimalik, aga kas ma sellist ikka tahan...
Tegelikus elus oli ratta pidurdamise skeem suht sarnane auto omale – ratta sisemine kilp seisis paigal ja trummel koos pöia ja rehviga pöörles selle ümber. Piduritoru suundus amordi kraeni, seal kinnitus toru otsa elastne voolik, mis moodustas toreda seasaba taolise krussi.
No ja siis läkski lahti - mõttetud augud kinni, „toru“ jaoks sobis 0,22 mm traat aga voolik – 0,5 mm traat. Alguses oli mõte kasutada sobiva värvi ja läbimõõduga isolatsiooniga traati, aga et enda varudes ei leidnud ja ajakava ei võimaldanud kohe sõbra juurde, kes lahke pakkumise tegi, sõita, siis ajasin 0,5 mm traadi tule peal pehmemaks ja puurisin sinna 0,25 mm augu. No tegelikult oli suht lihtne protseduur:



Edasi juba jootmine, torudele kinnituskohad ja ausõna peale kokku:



Et krusse eriti näha ei jää, siis ei hakanud neid väga voolujuuneliseks sättima. Ja siis värvima - kroomiga oli tükk tegu, enne kui nii enam-vähem jäi, seejärel kõik muu rohekashalliks ja lennuki külge rippuma, tulemus:



järgmise korrani.

[vaoinas]

Tundub, et telikute parendamine midagi väga kontimurdvat ei olnud.
Aga oluliselt veenvam näeb välja.

[fossiil]

Nojah, hakkama ma sain, kuigi paras probleem on selles, et erinevalt tankidest, kus suurem osa juppe on nurgelised, on lennuki detailid enamjaolt vastikult voolujoonelised ja õrnad, nii et neid on päris keeruline korralikult haardesse saada. Eriti siis, kui kolm-neli erinevat osa on vaja omavahel koos hoida ja õigeks sättida ja seda kuivalt, muidu on värvimisega rõõmu kui palju. Aga eks virisema peab ju ka.
Ja tuligi aeg värvimise peale mõelda, kerge krunt selga ja järgmiseks rattakoopad:



Ning edasi läks lahti tõsine sado-maso trall: Borderi messeriga on selline asi, et kui karbi ostad, siis on kuldses pakis kaasas piloot, paki sisu eelnevalt teada ei ole. No selline Fortuna värk, et kes sulle juhtub. Mina sain Hermann Graf-i, olen seda varemgi maininud. Mingis ajavahemikus lendas see tüüp kuuenda Gustaviga, mida kutsuti „Punane tulp“. Olgu peale, piloodiga olid kaasas kleepsud lennuki saba jaoks, võidumärgid koos pärja ja võitude arvu tähistava numbriga, millest üks on kahjuks defektiga. Aga oleks võinud olla ka need krdi „tulbi“ õielehed. Sisisesin küll, aga hakkasin vaikselt toimetama – siin on siis maskimise algus:



Ja siin valged kontuurid:



Sama soojaga sai saba ka valgeks värvitud:



Nüüd kollased kontuurid, propp on juba ammu valmis, prooviks sättisin ka selle paigale:



Seejärel tulp punaseks ja oligi pekkis... Kui maskid maha võtsin, siis sain aru, et valged kontuurid on ikkagi liiga kitsad, no esimese hooga ajas ikka s..a keema küll. Aga probleemid ongi ju lahendamiseks, nii et jälle maske kleepima:



Lõpuks jäi tulemus selline:



Saan aru, et kollane triip võiks olla ka õige tiba laiem, aga jäägu parem nii, rohkem näppida ei taha.

Selleks korraks kõik.

[fossiil]

Nüüd on siis asi niikaugel, et õliradika kate sai samuti ära värvitud, radikas ise:



ja mudel üleni pärast erksamate kohtadega lõpetamist:



Kerge lakk on peal, mis peab nüüd vähemalt ööpäeva kuivama, et pärast maskide mahavõtmisel jama ei tuleks. Siis läheb jälle teipimiseks, et ülejäänud osa mudelist eelnevalt täiesti mustaks teha.
Eks pärastpoole paistab, et milline jääb.

[fossiil]

Saigi tehtud – kõik mis maskidega kaetud ei olnud – mustaks. Ja siis ettevaatlikult kõhualust värvima. Mitme õhukese kihiga, et esimese hooga kõike ära ei mataks. Oli ikka üksjagu punnitamist, tankide juures pole varem midagi sellist ette tulnud. Pilt esimese etapi keskelt, et võrrelda netist nähtuga:



No et äkki ongi paras? Aga ei, tundus teistega võrreldas liiga kontrastne, tuli veel kord üle käia, kuni sain sellise tulemuse:



Nüüd jätsin rahule, muidu läheb liiga monotoonseks. Edasi võtsin käsile ülemise poole ja lasin peale hallikasvioletsed laigud:



Seejärel hallikasrohelised alad ja mõlema värviga küljed kirjuks:



Pildil nähtu on juba lõpptulemus, kõik maskid on maha võetud ja mudel ootab dekaale. Rõhk on sõnal „ootab“, sest kuigi mudeliga on dekaalileht kaasas, siis sellel puuduvad kõik tehnilised kirjad ja muu selline pisike kribu-krabu, mis tegelikult palju juurde annab. Esimese hooga leidsin ainult ühe tegija, kes pakkus sellises mõõtkavas täiendavaid dekaale, aga et see oli vene firma, siis sealt tellida ei saanud ja kusagil mujal ka ei pakutud. Õnneks oskas Levar mulle näpuga näidata veel ühe tegija suunas ja selle toode oli täiesti saadaval.
Loodan need sellel nädalal kätte saada, kuigi mine sa tea, Poola jääb siiski maakera kumeruse taha ja kirjatuvil on ka raske lennata, sest vihma sajab ju pea iga päev... Aga et tuvi on mu tähitud kirjaga juba nädal aega teel olnud, siis loodan, et ehk jõuab varsti kohale.
Ning seejärel projektile joont alla tõmbama...

[fossiil]

Aga vahepeal tegelesin tuvi oodates täiendavate detailidega – fikseerisin navigatsioonituled lõplikult kohale, sellised siis jäid:



Tagumisest ei hakanud eraldi pilti tegema – läbipaistvast plastikust ümar jublakas, ei torka eriti silmagi. Seejärel läksid peale need eraldusmärgid, mis olid kaasas ja tundus, et sobivad – alumised ristid:



Lõpuks jõudiski kauaoodatud tuvi koos dekaalide lehega kohale ja asi läks kohe huvitavaks, sest kaasas olevas instruktsioonis on kõikide kirjete positsioonid tähistatud numbritega, mis aga dekaalide kõrval olevatega sugugi kokku ei lange. Päris palju tuli otsida ja mõistatada, lõpuks leidsin suurema osa positsioonidest siiski üles. Mõnede asukoht ja otstarve jäigi saladuseks, aga eks tuleb leppida, kui ikka käib üle mõistuse, siis pole midagi teha. Samas läksin korra täiega kõhuli – ajasin näpuga instruktsioonis järge ja paigaldasin punase punktiirjoone täpselt nii nagu seal oli ette näidatud. Nüüd tagantjärele tarkusega oskan väita, et need, kes antud lehe koostasid, panid selles osas täiega kelbast. Mõtlesid nad selle ise välja või oli sel mingi ulmeline põhjus – ei tea, aga minu jaoks lõppes see suurema osa punktiirjoonte mahavõtmisega ja värvkatte taastamisega. Pärastpoole tuli puuduolev osa juba õigesse kohta tekitada, mis ei olnud just lihtne ettevõtmine. Mõned momendid olid veel, millele ma head lahendust ei leidnudki – kohati oli dekaali aluskiht väga paks ja ma ei suutnudki seda alusvärviga piisavalt „kokku keevitada“, vaatamata kogu oma mudelikeemia arsenalile.
Mida veel? Hermann Grafiga kaasas olnud lehekesel olid võidumärgid, roheline „üks“ ja kokardid piloodi initsiaalidega – AG, mis ei osutunudki iseenesest veaks, sest ta täielik nimi oli Hermann Anton Graf. Peavalu põhjustas hoopis see, et ühel kokardil olid nii initsiaalid, kui ka võitude hulka tähistav kuldne number puudu, see sai väriseva käega kuidagimoodi ise peale sirgeldatud, aga et mul mul nii peenikest kuldset markerit ei olnud, siis kasutasin musta.
Kõige tipuks sain aru, et kokardid on tegelikult hiigelsuured, aga eks ma olen pidanud hullemategi asjade peale käega lööma. Seega jääb nii.
Ning mõned pildid peaaegu et valmis mudelist, peaagu sellepärast, et antenni mast ja antenn ise on veel paigaldamata, need tulevad hiljem:









Ja veel – ekspluatatsioonijäljed – seni ei ole ette võtnud, alles hakkan teemaga tutvuma, seda tuleb teha, sest muidu võin messeri päris kähku tankiks plätserdada