See tsiviillennunduse suhe GPSiga on pehmelt öeldes omapärane.
Nii jäi 2014a kadunuks tol ajal igati tippvormis ja suhteliselt uus Boeing 777-200ER (Malaisa lend 370,
https://en.wikipedia.org/wiki/Malaysia_ ... Flight_370 ). Selle lennuki vrakki pole suudetud tänaseni teida, otsinguala suuruse oli 120 000 km2 (!).
Samasugune probleem oli ka AirFrance lend 447'l (
https://en.wikipedia.org/wiki/Air_France_Flight_447) mis kukkus ookeanisse, kuna kiirusemõõdik (nn Pidot' toru oli jääs) edastas ebatäpset infot ja lõpuks pilootide käe läbi seetõttu vabalangusesse läks. Ka siin oli tegu AF'i kõige uuema lennukiga (Airbus 330) ning vraki leidmine oli vägagi problemaatiline. Sellegi õnnetuse puhul on imestatud, et miks polnud lennukil kasvõi varuks käsi-gps seadet, mille abil altenratiivselt proovida lennuki ligikaudsetki kiirust määrata. AKF Kapten Trummi viidatud Garmini käsi-gps oleks heal juhul suutnud õnnetuse ära hoida.
Kuid mõlema õnnetuse puhul on kõige suurem küsimus, miks ei suudetud (Malaisa lennuki näitel pole tänaseni suudetud!) leida lennukite vrakke ja musti kaste piisavalt kiiresti?
Peale neid õnnetusi viidi sisse terve rida muutuseid - nüüdsest saadab lennuk iga 15min tagant enda asukoha maale, avariirezhiimis veelgi tihedamini, samuti plaanitakse (või juba on?) täiustatud mustade kastide disaini.
Kuula lisaks siit -
https://www.gao.gov/blog/2015/06/01/air ... a-recovery