Kolooniad tegid emamaa rikkaks?

[Kriku]

Ikka. 17. sajandi lõpu suure näljahäda ajal veeti ka vilja Rootsi .

[TTA]

Vähemalt Suurbritannia kohta kirjutab "Wikipedia", et kui lühikesed sõjaajad välja arvata, siis tuli laevaehituslik puit ikka peamiselt Läänemere maadest, mitte kolooniatest: https://en.wikipedia.org/wiki/British_timber_trade .

Minu teada nii Hipaania kui ka Portugal toetusid laevaehituses peamiselt oma kolooniatele. Seda sellises mahus, et näiteks 19 sajandi alguse suurim sõjalaev, Nuestra Señora de la Santísima Trinidad, ehitati mahagonist.

[Kriku]

Jah, ehitati Havannas: https://en.wikipedia.org/wiki/Spanish_s ... a_Trinidad . See on siis juba mitte tooraine import, vaid lastigi teha seal. Väga võimalik, et puidupuuduse tõttu emamaal.

Aga ikkagi, Euroopa rikkuse lõi ju siiski TTR. Kas kuskilt kolooniatest veeti sisse midagi, mis TTR-i kiirendas või võimendas...? Süsi ja olulisemad maagid olid Euroopal endal olemas. Puit laevaehituseks ja isegi tööstustes ahju ajamiseks ka, kui ka Hispaania ja Portugal seda kolooniatest importisid. Euroopa enda laevad jahtisid kaugetel meredel vaalu ja tagasid määrdeained. Suurem jagu kolooniatest sisse veetav oli ikka selline kraam, ilma milleta rahulikult läbi saanuks.

Naftaga hakati tegelema siis, kui vaalad otsa said. Sellest ajast alates muutusid asumaad tõeliselt oluliseks.

[croman40]

Hispaania jaoks oli kolooniatest saadud hõbe strateegilise tähtsusega, aidates 17. saj alguses jõukaimaks maaks saada. Hõbedaga finantseeriti nii sõdasid kui ehitusprogramme ja kunsti, arendati rahvusvahelisi finantssüsteeme ja pangandust, kogu perioodi nimetati https://en.wikipedia.org/wiki/Spanish_Golden_Age.

[London Bridge]

Ma loeks Saksa riiki ikka Saksa-Rooma riigi järglaseks ja seda loomist nimetaks pigem ümberkujundamiseks.

Sellega on nüüd nii, et pärast Karl suure impeeriumi lagunemist loodud otoonide saksa või püha saksa impeeriumil on mitu pärijat, kõige otsesemalt Austria. Teine võimukese kujunes Brandenburgis, mis asus Preisi kuningriigi krooni all Viiniga konkureerima, mida võimaldas tal kõigepealt efektiivne armee ja siis oluliste saksa tööstuspiirkondade Sileesias ja Reinimaal endale saamine. 19. sajandi jooksul õnnestus neil järjest enam Viini jõukese kõrvale tõrjuda, mille krooniks oli teise saksa keisririigi loomine. AGA Viini saksa keiser jäi veel pea pooleks sajandiks Berliini saksa keisri kõrvale alles, küll juba ilmselgemalt nõrgema osapoolena, kuid Saksamaa kui ainus HRE järglane tsementeeriti alles Teise ilmasõja järel, mil austerlased lõigati jõuga sakslastest ära. Umbes sama moodi nagu madalmaallased olid pikalt keisri alamad ja oleks vabalt võinud sakslastega aja jooksul sulanduda, kuid on tänapäevaks on neist kindlalt eraldi.

Sakslastele olid kolooniad rahaliselt koormavad ning sealt mingit suurt tulu küll ei tulnud. Belglastel oli võibolla selline marksistlikus mõtteks "klassikaline" koloonia, kus tühjad laevad läksid ning täislastis tulid tagasi. Igale poole ja alati sellist lihtsustatud mudelit peale suruda ei saa. Näiteks ma hiljuti just lugesin üht artliklit möödaminnes, kus toodi välja, et 15. sajandi Inglismaa talupegade jõukus ja tööriistadesse investeerituse tase oli juba siis kõrgemad kui talupoegadel Aasia arenenud riikides samal ajal, mis vihjab samuti, et tööstusliku revolutsiooni olulised eeldused olid juba Euroopas olemas.

Ka Liivimaad ma päris kolooniaks ei nimetaks, pigem oli tegemist sellise vallutusega, millele suurt koloniseerimist ega "kolonialistlikku" ekspluateerimist ei järgnenud. Siia tuli peale ainult uus eliit ning linnades saksastusid kohalikud ise väga edukalt. Ka ei pea tollase vallutuse põhjused olemagi sarnased 19. saj. koloniaalpoliitikaga, sest, meeldib see tänapäeva eestlastele või mitte, Taani kuningas võis olla motiveeritud samapalju usulistest põhjustest ning ristisõdade vaimust kui suurest himust talupoja vilja ära varastada. See ei tähenda, et siin ei oleks olnud mitmeid huvisi mängus - Taani kuninga prestiiž ja ristisõdade vaim, Breemeni piiskopi konkureerimine taanlastega põhjalas kirikumõju üle, ning Lüübeki ja Visby kaupmeestel kaubateede kindlustamise huvi. Ja Liivimaa tegi Saksas-Taanis jõukaks ainult perekonnad ja indiviidid ning mõned üksikud linnad - keisririigi enda suhtes jäi see maanurk väga perifeerseks.

Liivimaa Rootsi ja Vene jaoks oli hiljem samuti juba midagi muud.