Õhutõrje

[NGolf]

Õhutõrje ohvitseride väljaõpe toimuvat praegu kolmes VF sõjakoolis, Orenburgis, Peterburis ja Nizni Novgorodis. Ja sealt väljatulevad värsked leitnandid pidid olema kaunis ebapädevad. VDV kanal vahendab ÕT ohvitseri:

Tahan veidi tõsta VVUZi hariduse teemat. Olen ise Orenburgi VZRKU lõpetanud. Praegu teenin ühes õhukaitseüksuses. Märkan ebameeldivat suundumust: uued noored ohvitserid, kes meile tulevad, ei ole alati võimelised oma ülesandeid korralikult täitma.

Leitnandid ei ole peaaegu alati võimelised iseseisvalt ja kvaliteetselt varustust hooldama ja remontima, rääkimata selle kallal töötamisest. Näiteks on olemas valgustusradar ja juhtimisradar. See töötab horisontaal- ja vertikaaltasandil, ja kui operaator näeb sihtmärki, näitab ta selle kõrval kõrgust ja kiirust.

Kahjuks ajavad kogenematud noored ohvitserid andmed segi või ei jälgi õhusõidukite trajektoori, mis viib ettenägematute olukordadeni, ja nad peavad oma töötajaid õpetama, kuidas seda teha.

Lisaks Orenburgi VZRKU-le ei tööta ka Peterburi ja Nižni Novgorodi VZRKU. Ma loodan, et kõik saab õigeaegselt lahendatud, sest tänapäevases sõjapidamises ei saa ilma õhutõrjeta kuidagi hakkama

Хочу немного поднять тему образования в ВВУЗ. Я сам выпускник Оренбургского ВЗРКУ. Сейчас служу в одном из подразделений ПВО. Замечаю неприятную тенденцию: новые молодые офицеры, которые к нам приходят, не всегда могут качественно выполнять служебные обязанности.

Лейтенанты практически всегда не в состоянии самостоятельно качественно обслуживать и ремонтировать технику не говоря уже о работе на ней. Например есть, (РПН) - радиолокатор подсветки и наведения. Он работает в горизонтальной и вертикальной плоскости, и когда оператор видит цель, рядом с ней показаны высота и скорость.

К сожалению, молодые офицеры по неопытности путают данные или банально не отслеживают траекторию полёта самолётов, из-за чего происходят непредвиденные ситуации, а они же должны учить свой личный состав этому.

Помимо Оренбургского ВЗРКУ, также не работают Санкт-Петербургское и Нижегородское ВЗРКУ. Надеюсь, что всё будет со временем решаться, так как в современных войнах без ПВО никак

[Kapten Trumm]

Kas mitte kogu see NSVL/Vene sõjakooli I astme süsteem pole selline, et "ohvitseriks" tuleb noormees muuta teenistuskohas, sõjakooli õppe tase oli/on tegelikke vajadusi arvestades kehvake ja läheb enne aastaid aega, kui inimese kannatab lahingusse saata? Ma lihtsalt, lugedes eestlastest ohvitseride meenutusi teenistusest, olen sellist asja tähele pannud.

Näiteks lennuväes tundus olevat niimoodi, et kolmest polgus olevast eskadrillist loeti lahinguvõimeliseks vaid üks (tavaliselt esimene), kolmas eskadrill oli põhimõtteliselt õppeeskadrill, kus tuli paar aastakest tööd teha, enne kui mingi rahuldav tase tekkis. Ja kui polgule koitis sõttaminek, siis eelnes sellele umbes pooleaastane ettevalmistus, kus kogu värk pidi vähemalt rahuldavaks saama. Noh, näiteks lennukoolis toimus lendamine ainult suveperioodil ja ilusate ilmadega, mida praktikas alati pole jne.

Millele ma viitan, et vahest see süsteem seal ongi selline - mis seletab ka hiigelkaotusi UKR-s, kus nadi ettevalmistusega "rohelised" pidid hakkama kiirkorras reaalseid ülesandeid täitma.

[Peeter]

No vat. Mina olin suures ja olulises väljaõppekeskuses. Meil lolle ei hoitud. Saamatud saadeti nigu tirtsti edasi vägedesse. Kõik pidid asja jagama ja iga poole aasta järel oma "eksamennõid" ära tegema. Kes ikka pädev ei olnud oma kohal, see saadeti ära vägedesse. Ka ohvitseridega oli sama lugu. Paljud käisid või olid käinud välislähetus(t)es, ka praporid. Ja "grupa zapadnõh voisk" jne Mongooliad vmt ei olnud selles arvestuses. "Õigeteks" välislähetusteks olid ikka kuumad või suisa tulised kohad maailmas, kuhu venelane omi relvi või oma mõju müüs ja sokutas. Ja kui saadeti sõjakoolist noori leitjohhasid, siis need olid tavaliselt kõik vägaheade või heade õpitulemuste ja tehniliste erialateadmistega noored ohvitserid. Okei, nad oli noored ja roelised ja naiivsed või lihtsalt lollid, aga tehnika-asja nad jagasid. Kes ei jaganud, sellega pikka pidu ei olnud, "roteerus" mujale. Ka meil kursandid pidid oma tehnikat jagama, muidu bizdulei koitis, päeval ustavnoi ohvitserilt ja õhtul-öösel füüsiline raspoloženjes seerudelt. Ja räägiti hirmujutte, et õpi praegu siin, et vägedes õppimine on juba palju julmem. Et kui vägedesse jõuad, siis dembel enne minema masina pealt ei saa, kuniks sina masinaga opereerimise kohta eksamit ära andnud ei ole... Et siis õpid nii-et-õitseb-ja-magada-ka pole-aega ja peksa saad siis pealekauba kah oma lolluse eest. Jah, meil olid utšebkas mõned (tavaliselt Kesk-Aasia) klounid, kellel erialaeksam kokkuvõtteks tehtuks "ära venitati", aga muidu pidi igaüks protseduuridega ise hakkama saama. Ma olen kirjeldanud, kuidas trehvasin trenažööris üks kord oma õppepatarei vzvodiülema vanemleitnandiga koos kõrvuti operaatoriks. Et ma lugesin ennast (olin) kiireks käeks oma vzvodis võrreldes teistega ja siis mõtlesin, et näis-näis kuidas nüüd vzvodikas hakkama saab. Aga sai lõdvalt ja veel väga hästi, ja nimetades mind kohmitsejaks veel... Palju selleks sõjakoolis tema neid kõiki erinevaid PVO komplekside nuppe kruttima ja harjutama pidi ei oska ainatamgi, aga nii muuseas "korraks näpuharjutuseks-meeldetuletamiseks sanga karates" pani lõdvalt kõigile silmad ette. Täpselt samamoodi mõtlesime kogu remrotaga, et "näis-näis", kui uus roodu staršinaprapor läks neid igapoolaastaseid kehakultuuri eksameid andma. Paras piider oli meiega, lühike jupats ja korraliku õllekõhuga nagu Karlsson ja paras kõri kah, nägu paistes nagu ühele praporile kohane, ise alt viiekümnene peaaegu juba... Aga jooksis krossi, tegi kangil tireltõuse ja muid vigureid nagu noor sportvõimleja. Täitis kõik nõuded korralikult ja varuga, ei mingit slikerdamist ja lollimängimist. Terve rooduga tõmbasime peale selle nägemist ikka mitmed toonid tema norimise peale vaiksemaks. (Tglt põhjusega noris, aga me sinnamaani leidsime, et selline pealtnäha väga ebasportlik alkass ei peaks nüüd küll meiega nii laiama spordiplatsil.)
Tahtsin öelda seda, et võibolla tõesti "kuskil seal vägedes", kuhu meiltki neid jobusid eest ära sadeti ehk nüüd siis lahingus oligi/ongi see koht, kuhu maandusidki/maanduvadki need igatsugu lollpead või muidujoodikud, kes mitte millestki midagi aru ei saa, või asju labaselt segamini ajavad, sest neil on pohhui ja nad ainult otsivad, kust midagi joodavat saaks ära urvaitada. Õppekeskuses mina sellist kaadrit ei näinud. See-eest oli meil palju noori humanitaar- või medkõrgharidusega haritud ja inteligentseid ohvitseriprouasid erinevates ametites toimetamas. Moskva ja Piiteri sõjakoolide parimate lõpetajate naised, kes nüüd koos oma mehega Moskva või Piiteri kultuurimekade asemel meie väikeses paarituhande pealise ja ühe väikese kinoga külakese servas olevas ohvitseridelinnakus oma päevi veetsid. Mees oli tubli kursant sõjakoolis ja saadeti selle tubliduse peale Bogoduhhovisse. Ja peale mind kolitati kogu see PVO SV keskne õppekeskus Ukrainast ära orklandi, Aasovi mere äärde Jeiskisse.
Kurat, ukrainlased peaks vist ühe korraliku litaka sinna Jeiski PVO-utšebkasse ära panema, saaks vist kõva portsu IQ-d orkide PVO-õppest maha raspeldada.

[Rebane11]

Eks utsepkasid oli erinevaid, vägede kaupa. Meil, et 30 meest kokku saada, pidime korda 5 algusest alustama. Tulid ja läksid. Kui normatiivi ära ei teinud, siis läksid. Radistist telegrafistiks. Ja kui seal ka hakkama ei saanud, siis kaabeltsikuks (labidameheks). Niisama ka mehi kokku ei kuhjatud, ei mäleta, et ükski eestlane oleks välja kukkunud. Kuigi enamus eestlasi oli kõrgharidusega, mõned kesk.eri. Valitud tegelased. Samas, kui ikka kõrva pole, siis ei aita mitte miski.

[Peeter]

Eks utsepkasid oli erinevaid, vägede kaupa. Meil, et 30 meest kokku saada, pidime korda 5 algusest alustama. Tulid ja läksid. Kui normatiivi ära ei teinud, siis läksid. Radistist telegrafistiks. Ja kui seal ka hakkama ei saanud, siis kaabeltsikuks (labidameheks). Niisama ka mehi kokku ei kuhjatud, ei mäleta, et ükski eestlane oleks välja kukkunud. Kuigi enamus eestlasi oli kõrgharidusega, mõned kesk.eri. Valitud tegelased. Samas, kui ikka kõrva pole, siis ei aita mitte miski.

Ka meil läks esimeses portsus Eestist Bogoduhhovisse ainult 7 meest. Neli neist kõrgharidusega (EPA-lõpetanud), kolm keskharidusega. Kusjuures eestlasi oli meid ainult 4 (2+2). Bogoduhhovis öeldi, et pole ammu siinmail eestlast näinud. Et mõned üksikud leedukate grupid olevat prizõvides millalgi olnud. Ja mõned lätlased lähetustest. Aga PVO SV operaatoriõppes eestlasi aastaid ei olnud. (NB! Uuemate lugejate jaoks: PVO SV õppekeskusest käisid läbi ka need "morjakid", kes samasugusega tehnikaga opereerisid mereväes, nt ka selsamal "kuulsusrikkal nüüdseks juba allveelaevastiku-lipulaeval" "Moskval" olid need samad ÕT-kompleksid.) Meie olime üle hulga aja esimesed Eestist. Pärast tuli veel prizõvides Eestist ca 15-kaupa peale. Siis olid enamus küll eestlased. Aga oli ka eesti-venelasi. (Kõrvalepõikena: muideks, eesti-venelasi oli ka ohvitseride seas). Läbisid õppe ja lähetati ära vägedesse. Elektroonika-alaselt keegi silma neist ei paistnud, sest samamoodi nagu valiti mind, täpselt samamoodi vaatasin ka mina üle neid uusi kursante ja nende tööoskusi, kellest järgmist "radiomasterit koolitada"- ta oleks lihtsalt minu juurde proovipäevadele jõudnud. Pärast mind, st dmb89-t oli teemaks, et pribalt pole enam usaldusväärne ja väeosa foorumist millalgi lugesin, et seejärel läks osuti ära "tšurkade" peale. Et kui meie (minu) ajal käis läbi aserite ja arade omavaheline madin, mis ohvitseride juhtimisel kohe maha suruti, siis järgnenud "kõigi tšurbannide ühinemine ja allumatus" olevat hoopis teisest tasemest olnud...
Selle pärast ma julgengi nii mõneski kohas avalikult välja öelda, et "ma arvan, et ma olen ainus eestlane kes...". See, kes väidab, et "tema kah...", see peaks mulle suutma tõestada, mis-või-kus-või-kuidas ta neile asjadele ja literatuurile ligi pääses. Ja ka oma teadmisi näitama. Mitte pelgalt demblialbumi pilte demoma mingi ZRK kõrval.
Mina olen oma teekonda selliste teadmisteni näidanud ja selgitanud.

[klaasmees]

Oli NLiidus miskeidteisi ameteid veel, kes sõjaväes radarite ümber sehkendasid? Tean kahte inimest, kes teenisid ligilähedaselt samal ajal mingites radarijaamades, üks Riia lähedal ja teine kuskil sõbralikus Ida-Euroopa riigis. Nad pole oma teenistusest mulle üle mõne lause rääkinud. See kõlas pigem lennujuhtimise moodi. miskised sihitajad?

[Rebane11]

Vägedes oli juba teisem, sealt polnud kuhugi edasi saata. Kes hakkama ei saanud, sellele jäi siis katlakütja või muu kontimööda amet. Meil pooled olid sellised. Oskajad istusid vahetustes. Seal oli rahulikum ja mõnusam.
Erialad olid nii erinevad, et minul õhutõrjest rääkida polegi, sest ma ei tea midagi. Minu asi oli side näiteks. Kuigi töökoht suures õhutõrje punkris, - 3 korrusel. Nagu mehhaanik Fordi tehases.Need radistid, kes läksid "totskasse", nägid rohkem, seal istusid nad radari meestega lähestikku.

[Peeter]

Kindlasti oli igatsugu erinevaid jaamu. Termingi oli vene keeles üldsõnaline, RLS: "radio-lokatsionnaja-stantsija". Eesti keeles siis "raadio-lokatsiooni-jaam". Jaamu oli erinevaid, ülesanded erinevad. Ja nii on ka praegu. Minu amet oli alguses "PVO ZRK operaator"- õhutõrje seniitraketikompleksi operaator. Aga ega igal RLS-il ei ole kohe nüüd "rakette küljes". Pärast remrotas omistati uus eriala "raadio-lokatsioonijaamade remondi ja hoolduse vanemmeister". Käis see niimoodi: näitasin oma teadmisi ja tööoskusi selles vallas. Vaadati üle. Öeldi, et sobid. Seejärel olin teise poolaastakuni 1 aasta täissaamiseni lihtsalt "master". Aasta täis, määrati "masterite" jõugu ülemaks "staršii masteriks", st 4 vahetult alluvat radiomasterit, ja üks triip (p)anti peale. Töö spetsiifikast tulenevalt omistati spetsialisti 1. järk. "Spetsialist M"-i meil kellelegi väeosas enam käskkirjaga välja ei antud (aga M-märk on alles mul). Ja see oligi spetsiifiline eriala. Mäletan, et kui tagasi tulin ja komissariaati ennast arvele võtma läksin, siis näitsikud pööritasid selle koodi peale silmi ja läksid koodiraamatut otsima. Ütlesid, et sellist koodi varem pole näinud. Et esimest korda näevad. Sellise koodi võisidki sa saada kas remrotas või rembatist, või mõnest muust kohast, kus tegeleti RLS-ide remondi ja hooldusega. Ka meil oli remrotas kõiki muid mehhaanikuid ja treialeid ja freesijaid ja relvaseppi, maaler, elektrikud jne oma erinevate VUS-idega. Aga RLS-ide/elektroonikaga (elektroonika mõttes) tegeles ainult meie tuba. Ülejäänutel olid omad koodid. Kuigi on mitmeid eestlasi, kes on remrotades või rembatides või remzavodides olnud, ei tea ma kedagi, kes oleks seal "elektronika-masterina" töötanud, kõik on ikka mingi autoehituse peal olnud. Idee järgi minu erialaga inimene peaks suunatama kohe sellesse üksusesse, mis tegeleb kõikvõimalike kõrgsagedusja(a)made remondi ja hooldusega. Ehk siis, kui kellelgi on mingi jama millega sellele kinnistatud meeskond hakkama ei saa, siis suunatakse aparaat meile, ja remondiallüksus paneb asja käima. Nii öelda: oled elektroonik, siis pead kõigega hakkama saama. Aga siit omakorda nüanss selles suunas, et osade ZRK-de operaatorid üle terve NA ja venemaa olid meie õppekeskuse koolitada. Nende masinate peal operaatorina teenimiseks pidi meie õppekeskuses omandama operatorikutse. Ja osad masinad olid nii uued ja salajased, et nende ligidale lasti üldse vähe mehi. Ja osades masinates oli operaator-meeskonnaks üldse ainult "ofitserski sostav", seal ajateenijaid üldse ei olnudki, või kui, osadel isegi mitte juhid, et kui üldse, siis oli ajateenija pelgalt elektrigeneraatori dizelist või muidu valvemeeskond. PVO ZRK-dest oligi eraldiseisva polguna oleva ZRK-de operaatoritena ajateenijad ainult meie õppekeskuses ameti omandanud. Siit ongi minu jutt: Osa peal enne mind aastaid eestlasi ei olnud. 1987 minu prizõviga lähetati esimesed 4 eestlast Eesti pundi 7-st mehest . Peale mind 3 korda ca15 +20+ 20 tuli üldse poisse Eestist. Operaatoriks neid õpetati, aga kui paljud neist aru said ZRK tehnilisest tööprintsiibist ja insenerilahendustest, vat seda ei oska öelda. Kuigi uurisin ikka ise ka poistelt (st komandörid otsisid "talente" kõigile õppekeskuse toimimiseks vajalikele erialadele nagunii), siis mitte ükski eestipoiss minu juurde proovipäevale ei jõudnud. Pärast tulid Tor-id ja algas ümberõpe Tor-idele. Minu ajal saabus meie õppekeskusesse 88-89 Osa-delt ümberõppele Tor-ile oli see siis 2 või 3 polku, ja mitte ühes neist ei olnud isikkooseisus ühtegi eestlast ega lätlast, ja mitte keegi polnud ka ühtegi näinud. Mitte ühelgi PVO SV polgu erinevateski ametites ei olnud keegi näinud ühtki eestlast aastate jooksul. Ometigi, kui ma kirjeldasin siin PVO SV polgu koosseisu alates lahingmasinatest lõpetades toetusmasinatega, siis VUS-ide loetelu oli seal suht lai kelle kõigini välja. Ja ei ühtki eestlast, ja keegi ka ei teadnud, et oleks olnud üldse. Tor-idele ei lastud üldse kedagi ligi tol ajal kel asja polnud, ja ka meie toast (õigemini kogu remrotast) mina olin ainus, kellel luba oli. Ülejäänud terve remrota löödi eemale minema. Peale 89-ndat Eesti (laiemalt Baltikumi) poiste asemel keerati osuti "tsurbannide" peale. Ja kohe oli üldse meie poistel NA-ga finito kah. Ja nagu ma olen kirjeldanud, siis pole ma siiamaani trehvanud ka eesti poiste seast kedagigi, kellel ZRK-dele ja nende tehnilisele kirjandusele selline juurdepääs oleks olnud. Olen suhelnud ühe Osa-tjagatšistiga ja ühe poisiga, kes Tor-i mingit varajast osalist katseversiooni nägi. Osa-tjagatšist ütles, et tema õppis masinaga sõitma ja teab kuidas gazoturbiin käivitada, aga mis või kuidas need blokid töötavad või mida need operatorid tema seljataga teevad- et see kõik on üks tume maa. Õppis kuskil BAZ-šassii vodilade utšebkas. Ja seal kah polevat eestlasi olnud rohkem. Ei ühtki, kes teaks sellest/nendest pilli(de)st (radariosast) midagigi rääkida, rääkimata siis töötavast masinast, või siis istunud selle sees, või teda hooldanud vmt. Mitte kedagi. Ka Buk-iga on jutt sama- seal pealekauba olid operaatoriteks veel ohvitserid. Ja ka neid pole suurt teada, minu andmeil ainult Urmas Roosimägi paistab olema Buk-iga kursis, tema peaks olema raketivägede sõjakooli lõpetanud endine NA ohvitser. Rohkem ei tea ma kedagi, kelle juttu kuulates ma saaks öelda, et paistab, et see mees ikka midagi teab tõesti nendest ZRK-dest...
Aga muude radarite või jaamade peal töötanud operaatorid omakorda ei oleks meie masinate peal küll midagi teha osanud. Mina idee järgi oleks kaasatud küll nende poiste ja(a)made remontimisse, aga vajadusel oleks ma pidanud hakkama end kurssi viima siis tolle jaamaga tööprintsiibiga, lihtsalt niisama ilma spetsiifilise täiend-õpetuseta poleks ma toda jaama kompetentselt opereerida küll suutnud. Vb oleksin tänu eelnevale operaatori- ja remonditeadmiste baasile omandanud spetsiifilised kasutusoskused oluliselt kiiremini kui õppeprogrammis ette nähtud, aga "kompetentseks lahingtööks" samamoodi vajalikke praktilisi kogemusi ju poleks mul olnud. Meil oli plats erinevaid autode vmt peal olevaid RLS-e täis, mitmeid käisin remontimas ja hooldamas, aga see ei tähendanud, et ma oleks neid kõiki nüüd kompetentselt kohe paugust käitada suutnud. Kõige täiuslikum kompetents tööprotseduuride kirjeldamiseks jäi ikka Osa-Tor-Buk peale. Selle pealt ka operaatoriõpe kui eriala ja lisaks remondi-hoolduse kogemused ja juurdepääsud knowhow-le.

[Peeter]

Need radistid, kes läksid "totskasse", nägid rohkem, seal istusid nad radari meestega lähestikku.

Eks oligi eripärasid. Meil näiteks istusid kari poisse põhimõtteliselt iga tööpäev päevotsa simulaatoris ja tegelesid õppetöö tagamisega. Päevotsa "mängisid simulaatoriga". Ja väga hästi said hakkama, suure igapäevase ZRK-kogemusega kutid. Aga tegelikus lahingmasinas ei olnud neil võimalust üldsegi istuda. Mõni mees päevad läbi õpetas ja näitas ette raketikonteinerite laadimise protseduuri- ikkagi kõik 1200 kursanti vaja läbi kühveldada "rastšottide" kaupa, igas rastšotis 3 kursanti... Pane või pimesi. Hea oli, kui vahepeal platsipeal ülesandeid sai vahetada. Mõned said koos kursantidega harjutada masina APU tentimist kinni-lahti-kinni-lahti. .... Ja siis tuleb keegi siin seletama, et miks küll Ukrainas maskeerimistente peal ei ole ja masinad garažeeritud ei ole jne jne. Joppen-puhh.... Mine tendi, mine garažeeri, siis seletad. Lahinguolukorras. "Miks-ei-ole, miks-ei-ole" (Mina olen kah kursandina tentinud)

[diesel]

minu teenistuspaigas (s75) oli stardipatarei koosseisuks tsurkad ja üks valge autojuht, ehk mina. aga positsioonil kabiinides istusid hohollid ja baltikum. enamasti leedulased, aga eesti-läti ka kenasti esindatud. mõni üksik mujaltkandi valget verd mees veel lisaks. naaberväeosas (s125) suht sama seis.

[Peeter]

Meil oli suurte kirjade järgi PVO SV peamine väljaõppekeskus. See tähendab maavägede õhutõrje peamine õppekeskus. Samas oli meil plats õppeprotsessiks täis kõiksugu erinevaid RLS-e, mis nüüd PVO SV-s (või vähemalt ka ainult SV-s )küll kõik kasutuses ei olnud. VB ehk mingis erilahenduses ehk... Ja nende peal käisid igatsugu masti koolituskursused vmt. Alates esimest päeva ajateenistusse jõudnutest sõdurihakatistest kuni isegi kindraliteni välja. No see kindralite värk oli ühekordne, ja mööndustega, aga oli. Igatsugu vahepealseid "ofitserski sostaavi" koolitusi oli aga pidevalt jooksvalt. (Reserv)Kindraliteks olid Ukraina KP Keskkomitee ja valitsuse vmt jne juhtkond, kellede kohta öeldi, et need on reservistid, aga kõik vähemalt kindralid, kui mitte rohkem jne. Et seal on polkovnik neil jooksupoisiks vist. Igaljuhu lektorid kah olid ainult lampassides neil... Kursante koolitati meil PVO SV jaoks jne, aga meil oli igasse kursusesse ka komandeerituid teistest erinevatest väeliikidest. Õppeks selle sama tehnika peale, mida ka nemad siis kasutasid. Nii, et seltskond oli kirju. Nagu kirjeldasin osad ametid üle kogu NA tulid ainult meie õppekeskusest, kuigi olime kirja järgi ainult PVO SV õppekeskus. Ka see 75-s kompleks oli meil muidu õppeeksemplarina & NZ-s olemas, aga korralise käima jooksutamise juures "dalnii tehnitšeskii territooriumil" õnnestus ainult üks kord viibida, sest neil olid jamad, ja mind kaasati kah nende lappimisse. Kogu kompleks jooksutati käima ca 100 meetrise ringi sees. Saadi tulemus kätte, ja lülitati ruttu välja, et järgmist jama mingi asjaga jälle ei juhtuks ja läks hoiustamisse tagasi.
Ja just selles käsitletud meie relvaliigi sektoris pikas vaates eestlasi ei olnud. Ja tulid alles minu 87 kevad prizõviga, ja meidki oli ainult 4, nagu ütlesin. Olevat olnud ja tulid juurde küll mõned lätlased ja Eesti&Läti poistest kokkugi oli paar korda rohkem küll läbi käinud leedukaid. Aga ka neid ei olnud nüüd nii palju, et vägedes oleks saanud neil masinail pribalt domineerida. Aga ukrainlasi ja venelasi oli palju. Selles operaatorikoolis kursantide läbilõige ca 1200-st venelasi ja ukrainlasi enamus ca 70-80%, siis kuni5-10% Taga-Kaukaasia, siis kuni15-20% Kesk-Aasia&muud taolised mägedepojalaadsed. Ja siis kokku ehk 1-2% pribalte, enamuses leedukaid. Ja peale minu lahkumist olevat oluliselt tõstetud tšurbannide osakaalu. Mässama ja allumatusega tegelema olevat hakanud 1200-st kogukursusest mingi pea 500 neist ja olevat olnud hullu madistamist, et ohvitseride sõna ja valgete kord tagasi paika saada. See oli meie sektori näitel. Ja on nii jäänud ka selle õppekeskuse ülekolimisel Jeiskisse. Ka seal koolitatakse Tor-i peale nii orkide maa- kui mereväe õhutõrjeoperaatoreid.
Ja sellele kõigele tuginedes julgengi väita, et ehki Osa peale õppinuid oli (aastakäigud 87kevad-89 kevad), siis ühtki eestlast 89 kevadest (vb ka ehk siiski sügis, aga meie sini-must-valge-meelsus ajas seal neil kõigil ikka sitaketta keema meie suunas) enam Osa peale õpet ei alustand. Ammugi ei jõudnud keegi siis ka algtasemele Tor-i peale operaatoriõppesse ja veel ammugi mitte ka sellele minu kohale "remrota masterskajas". Sinna, kus mina lisaks sain ka tehnikastoikades ja skeemides "kolada" (nb! mitte kõiges! ja see kolamine on kah selline suhteline sõnastus, loe minu eelnevaid postitusi). Ma ei ole 35 aasta jooksul trehvanud infot, et mõni eestlane oleks Tor-is istunud. Ei ole trehvanud, et keegi oleks kuskil remrotas või remzavodis vmt Osa elektroonikat remontinud või Buk-ile elektroonika alast hooldus vmt teinud. Šassikõbijaid või mootorihooldajaid ma ei arvestaks, aga ka neid pole trehvand ei nägema, ega kuulma. Kui tagasi tulin, ja komissariaadis end registreerisin, siis nagu juba kirjutasin, taheti suht kohe komissariaadis juba selle VUS-iga mind "kordusõppustele komandeerida". Sain ikka ilma tulema...

[diesel]

87 kevad oli juba seuke aeg, et igasugu pribaldid võisid vabalt klassifitseeruda kahtlaste elementide hulka.

[Peeter]

87 oli veel täitsa tavaline, ainult Karl Linnase lõigu asjus Vremjas oli mölisemist, et "kui sul juba zemljak selline, ei sa siis isegi teistsugune- fašist tõ jobannõi" jne. Aga tegelik reaalne pull hakkas pihta 1988. aasta 16 novembri järel. https://en.wikipedia.org/wiki/Estonian_ ... eclaration Vat see muutis suhtumist. Ohvitserid vaatasi viltu jne. Aga näiteks roodus sõdurite vahel oli meil küll diskussioone, aga kuna ise olin "asjalike nimekirjas", ja mind päris mitmed autoriteeti omavad vene poisid Piiterist ja Moskvast toetasid, siis meie roodus kõige hullem möliseja ja kõõrdivaataja (ja samas ka stukatš, koputaja) samamoodi deduška Donetskist tõmbas kraadid maha, aga kõõritas ikka. Ma olen ikka juba aastaid korduvalt mõelnud, et huvitav kellega ja millega ja kummal poolel ta küll praegu toimetab. Ta oli loomult sellie nn prizõvi liider ja zkv-seeru, aga hinges ehtne piider nagu need donbastani lugandoonidki, ise oli üks meie iseendi dedide joomingute ässitajatest ja orgunijatest, siis seejärel käis stukaitamas meie kõigi peale kes tina panid, ja samas turiitas meid ülejäänuid psühhiliselt, et kesse-kuradi-tü.a jälle öist viinajoomist koputamas on käinud, sina või sina või sina estonets? Aga ega ta selle eest esimesse demblipartiise ei saanud, eks roodukas kah sellist omade peale kitsepanekut hinges eriti ei austanud, kuigi teda ära kasutas. Jäi ikka tahapoole eelviimastesse partiidesse. (Pärast saime kätte kah, kes koputas...) Aga noh üldine suhtumine pribaltidesse ikka muutus. Samal ajal oli mul asja ka eriosakonda, ja see segas omakorda mängus kaarte ja nii mõnigi piidles veel eriti imelikult. (Ma vist võtan selle humoorilise vahepala "seikadest ossobistidega eriosakonnas peale 16. nov 1988-t" ühe postitusena ekstra ette ikka.)

[Kapten Trumm]

87 kevad oli juba seuke aeg, et igasugu pribaldid võisid vabalt klassifitseeruda kahtlaste elementide hulka.

Olen näinud sellist tabelit ENSV-st ajateenistusse võetud meeste kohta.1985.a alates lõppes miskipärast täielikult Eestist pärit meeste võtmine strateegilistesse raketivägedesse. Tõsi, vanem võeti sinna ka alla 100 mehe aastas.
https://ojs.utlib.ee/index.php/EAA/arti ... 8534/11357
lk 277

Samamoodi langes ka PVO-sse kutsumine (jutt on siin PVO Strany, mitte PVO SV) umbes 80ndate keskpaigas.
Muidu päris valgustav tabel, tohtutusuure maaväe järel tuleb kohe stroibatt - müüt tarkadest eestlastest.

Kuna maaväe ÕT (PVO SV) ei olnud eraldi väeliik, siis PVO SV ajateenijad on selle maaväkke kutsutute arvu sees.

Millega see langus seotud on, võib ainult spekuleerida - aga "käärimine" Baltikumis ja sellest tulenev siinse kontingendi ebausaldusväärsuse kas Moskva silmis on küll üsna tõenäoline põhjus. Samas jällegi "KGB üksustes" taolist langust 80ndate keskel polnud (piiril on suurem võimalus üle karata).

[Peeter]

Selliseid tabeleid ei maksa nüüd "püha tõena" kah võtta. Ära korjati vastavalt "ülevalt" kehtestatud plaanidele. Kes kuhu trehvas ja kellel palju õnne oli. Edasi tuli ise hakkama saada. Ja see ongi selle tabeli nõrk külg, et see ei kajasta kui palju kellelgi õnne või vedamist oli ja kaugele/kõrgele/haljale oksale keegi tõusta suutis või trehvas. Paljudele asjadele leiaks mingi vähemalt subjektiivse, kui mitte kohe päris objektiivse põhjuse. Näiteks 82-83 tööpati suure arvu taga on kõige tõenäolisemalt seik, et sel ajal hakati ülikoolidest poisse ära korjama. Kui jõuti arusaamisele, et sõdureid on järjest aastakäikude kaupa puudu jäänud ja kutseealiste andmestik tõusu kah ei näita. Tehti otsus, et edasisele haridusteele asumine ei olnud enam vabastuse aluseks. Esimesed kursused korjati poistest tühjaks. Ja ka mujalt toimus reha, kellel õnnestus "pikendus ära tühistada". Kuna plaan (riiklik tellimus ENSV-st) väeliikide kaupa oli paigas (st spetstehnika alade vastuvõtuvõimekus oli stabiilne ja polnud lennult suurendatav), siis vabastati "tavaliste" tehnikaerialadele võetavate kutsealuste kohad ülikoolidest saadud saagiga. Ja kuna ühegi muu väeliigi vajadust ja kasarmukohti paugust/lennult suurendada ei saa, siis jääbki üle lükata tööpatti. (Ega ka meie noorem-spetsialistide operaatorite kooli poleks üle 1200 saanud juurde sisse tuua). Ja ju oli töökäsi kah ikka vaja. Ja ka see sõna maavägi ei ole pelgalt hakklihamasinakandidaadid mudas möllavad "pehhootad", päris paljud jõudsid siiski täna oma oskustele ja haritusele peenematesse ametitesse. Kes kuhu, kes kindrali autojuhiks, kes fotograafiks, kes-mis-kus jne. Need read siin on vaid tuim statistika, ega kajasta eestlaste hakkamasaamist okupatsiooniarmees. Ka minu lennust korjati poisse ära kohe peale keskkooli lõpupidu. Esimene (kiitusega 5-line) läks otse lõpupeolt otsejoones hommikuks komissariaati. Öeldi, et aga ta pole ju veel ülikoolis, avaldustki pole esitatud; (ps. avalduse sai esitada alles peale keskkooli lõputunnistuse kättesaamist suvel, kui tunnistuse alusel hakati vastuvõtudega pihta). Ja jõudis tuumaalveelaeva. Ka mina olen siin tabelis ju pelgalt "pehhoota", aga jõudsin VUS-i erialani ja tehnikani, mille kohta pole mingit infot, et keegi teine jõudnud, või ka ainult kokku puutunud oleks. Kõigeks selleks pidi ka õnne olema. Minu oli. Juba esimesel päeval kui pead kiilaks aeti, andsin samal ajal oma tol hetkel kehvas vene keeles suulise eksami, st vastasin ühe starlei küsimustele. Ta trehvas küsis küsimusi, mida ta ise "elektroonikuna" alles uuris ja puuris ja milles ta ise veel jalgega korralikult maaski ei olnud (Televisioon: PAL, NTSC, videosalvestus, teoreetiline ja praktiline ülevaade ja tehniliste plusside ja miinuste ja eripärade võrdlus Secami-ga), aga milles minu teadmised näisid järelikult talle kuskilt justkui "ülalt alla" vaatavat. Kogu meie vestlus avaldas talle niisugust muljet, et juba kolmandal päeval pandi proovile mu käelised oskused ja seejärel, (kui teised alles hakkasid jalgu paiste trampima), samal päeval veeti kogu õppekeskuse kooliosa ülema juurde vestlusele. Tema oli elektroonika- ja arvutihull. Vestluse tagajärjel pandi mind kohe järgmisest nädalast tema ihuelektroonikute punti 4-daks. Üks oli koju läinud just ja ülejäänud 3 olid deduškad ja 2 neist vanemseerud. Kolmas oli reamees, kes muigega ütles mulle omavahel, et "Migalov (kooliülem) on loomulikult küsinud, aga jee mul neid paelu vaja on, pärast jagele nende kursantidega kui mingi jama on (nagu minagi sel hetkel )". Sest arvel olid need seerud utšebkas õppeprotsessi seersantidena. Aga reamees oli lihtsalt staabis mingi iseenda-kõuts. Ja need poisid tegid kohe mulle selgeks, et selle ukse taga ruumis oleme võrdsed ja räägime omavahel ainult eesnimesid pidi ja kooliülem alampolkovnik on nagu isa, ja siis alles ohitser (et ta ise tahtis nii... Aga ära unusta, ta on kooli ülem.) Ja kui me ise lollusi ei tee, siis oleme siin ja kogu väeosas nagu vanajumala seljataga, nagu kodus. Mind ei saadetud alguses pikalt isegi kohvikust head ja paremat tooma, et mõni rohkem teeninum minult seda ära ei konfiskeeriks ja et ma kellelegi valele isikule silma ei jääks, sest ma ju ei tea veel kes on kes väeosas, ja nemad ei tea, kes (kelle juures) olen mina. Aga kasarmus kursandiaja pean ise ära enda eest seisma, ja igahommik üritama operaatoriõppe kõrvalt kindlasti kooli staapi masterskajasse jõuda. Kontrast kasarmu duhhielust masterskajasse justkui tsiviili tagasi oli meeletu. Kes on teeninud, need saavad aru, mida tähendas NA-s, kui alla nädala teeninud kottis riietega noorsõdurile keegi vanake ja veel vanemseeru nii ütleb ja omade hulka võrdseks võtab. Ise pidi tubli olema, aga õnne pidi kah olema. Aga rivi sain mina kah, ja hääle sain lauldes kähedaks karjuda ja oma jalad vastu riviplatsi paiste taguda ikka kah.